Jüripäeva hommikul kardinaid akna eest tõmmates avanes ootamatu vaatepilt. Üle öö oli maa kaetud valge vaibaga ja puud tõmmanud ülle valge kasuka! Tõeline talvemuinasjutt ja talvevõlumaa.
Terve päeva käisin ringi mingi totakas naeratus näol. Olen ma ju selline imelik, kes armastab lund ja talve, tulgu see siis või aprillis😇😂 Mulle nii-nii-nii väga meeldis. Ma nautisin täiega. Ilmale vastav riietus seljas ja kummikud jalas. Hommikune märg lumi asendus päeva peale väga märja lume ja veega ning siis paterdasin kummikutes mõnuga läbi veelompide.
Enamik inimesi oli siiski pettunud, raevus ja marus. Ei uskunud oma silmi ja mitmed lausa väitsid, et mitte midagi sellist pole mitte kunagi olnud... Aga on ikka küll. Ilmateadlikud sünoptikud tegid sel puhul lausa ülevaate, millal lumi meid talvevälisel ajal väisanud on. Minagi sain sealt kinnitust, et aastal 1988 oli jüripäev lumine (kahtlesin aasta 1987 ja 1988 vahel). Just neil päevil 36 aastat tagasi tuli paks lumi maha, mis püsis päris mitu päeva (lausa 5 päeva, ütlesid sünoptikud!). Olin siis keskkoolitüdruk. Koolis oli veel mingi luulekonkurss. Mäletan, et ema viis mind autoga kohale ja tegime mingi pirueti kuskil tee peal... Ja siis oli ka laulmine (proov ja kontsert) ühe kooriga, millega olin just sügisel liitunud. Läbi hangede sai siis kulgetud rongi peale (vist ja ilmselt?), edasi-tagasi linna ja maa vahet.
Elame sellisel toredalt laiuskraadil, kus on peaaegu iga ilm võimalik. 24 tunniga võib juba sootuks teine olukord olla. Peaaegu nii ju oligi. Täna kõik liigub ja loob ja lehvitab. Ilm oli mõnusalt soe, sai aias toimetatud, lausa mütatud. Ka muid, hubaseid toimetusi tehtud, muidugi. Ja teisipäevane lumi on unustatud, temast pole enam jälgegi. Veidi kurb kohe...
Aga mina nägin täna esimest õitsevat nurmenukku! Kollasest liblikat ja suurest maamesilasest rääkimata.
Allolevad fotod on tehtud paari aasta eest aprillis (2021):
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar