"Meie taluköök"

Manona Paris. Meie taluköök: hakka uuesti elama.
Petrone Print, 2022
176 lk.

Kuna olen siin aprillikuus vanade võlgade likvideerimise lainel, siis jätkan... Mustandite kaust jälle lahti ja sealt ma siis nokin neid terakesi.

"Meie taluköök" meeldis mulle, isegi väga. Olen seda vist varemgi maininud, et minu jaoks on oluline tunne. Tunne, millega raamatut loen. Tunne, mida raamat mulle tekitab. Tunne, mis jääb püsima, kui meenutan raamatut. Palju võib ununeda, enamik võib ununeda, aga tunne on alles. See on kehtiv ka selle raamatu puhul. Miskipärast olen viimasel ajal tihti sellele raamatule mõelnud, justkui tahaks uuesti end sellesse tundesse mässida. Teisalt otsin emale järjepanu raamatuid, mida ta võiks lugeda ja "Meie taluköök" on mitmel korral meelde tulnud... Näis siis... 

"Olen lapsest saati tundnud end pisikese vanainimesena. Kui teised unistasid juuksuriks ja poplauljaks saamisest, oli minu igatsuses väike lilli täis aiaga talumaja. Väike kohake, kus kõik oleks nii, nagu mina tahan. Kus ma saan, kui tahan, alustada õhtusööki magustoidust. Või juua vahuveini kell 9 hommikul (soovitavalt apelsinimahlaga). Panen akna ette pitskardinad, endale ette valge põlle rohelise prossiga ja lasen juuksed valla.“