"Minu Karlova"

Inga Lunge

Minu Karlova: kellelgi ei ole kiire

Petrone Print, 2023 

152 lk + fotod 

Minu viimati (?) loetud raamat. *(Tegelikult juba vist umbes kuu aega tagasi loetud). Väga meeldis. Jällegi see ehe ja hea Minu-sarja raamat! Just niisugune, milline see olema peab, minu silmis.

Inga on otsapidi minu masti inimene. Olen seda tajunud varem ja sain sellele nüüd kinnitust, kui raamatut lugesin. Äratundmisrõõmu pakkus seegi, kuidas talle on meeldinud vaadata pimedal ajal võõraste inimeste akendesse. Mulle ka. Ausalt, see on nii äge - millised kodud teistel inimestel on?!

Mulle jalutada meeldib. Meeldis juba lapsena vaadata pimedas võõraste akende poole ja nuputada, kes seal elada võiks, mis on nende inimeste mõtted, millised unistused, miks on nad just praegu siin, kus nad on.

No nii sügavalt filosoofiline ma pole just olnud🙂

Ega see Tartu elu algus ei olnud just päris lilleline. Ühest küljest tuli Tartusse kolimine üsna olude sunnil, sest lapsel polnud pealinnas lihtsalt lasteaia kohta. Aga Tartusse sai peaaegu et üleöö... Mõistan ka seda - noor inimene ja liiga vaikne linnaosa...

Tartu on teistmoodi. Inimesed on teistsugused, teistmoodi riides isegi. Kõigil on aega rohkem - nad on aeglasemad - nii mulle tundub.

Istun Karlova puumaja kolmanda korruse akna peal ja vaatan õue. Siin on teistmoodi. /.../ On vaikne ja ilus. Mind valdab mingi seletamatu rahu. Jätan selle hetke meelde. Ma olen nüüd siin./.../ Ma lihtsalt olen ja usaldan...

Merd siin ei ole, on jõgi. See on alguses päris suur probleem, sest ma olen harjunud pilgu kaugele merele saatma ja enda sees asju korrastama, oma nutte nutma ja rõõme jagama.

Meri kui omamoodi teraapiavorm. Mul oli (on) mets teraapiavormiks.

Tänavatel jalutades taban esmapilgul vaikust. See rahu, mis voolab üle Karlova, on mulle võõras, see teeb mind esimesel aastal kummaliselt rahutuks. Kellelgi ei ole kiire. Kõik lihtsalt kulgeb ja on.

Üks, mis mind juba alguses hämmastab, on jalutuskäikudel kohetav eriline äratundmine. Mul on hea ja turvaline olla. Olen elanud lapse- ja nooruspõlves palju suurtes majades - mitmel juhul lausa viimasel korrusel. Olen palju kolinud. Minu kogemustepagasis pole aga ühtegi sarnase atmosfääriga kohta.

Karlova võtab mind vastu rahulikult ja sõbralikult. Kõik justkui sosistas: "Lihtsalt ole!" Õpin olude sunnil ära "elamise". Selle, et kogu aeg ei peagi midagi tegema. Vahepeal võib täitsa niisama olla.

*P.S. Esmane tekst kirjutatud 16.03.24