Tõmba ennast käima🥳😛

FB-s sattusin peale ühele kirjutisele, kus kettase tõmbajaks oli isadepäeva üritus ühes lasteaias. 

Kohati viskas ikka tugevalt ekret sisse ja totaalselt vastakaid arvamusi ning arusaamu. Väike resümee. Redigeerimata kujul😝

Originaalpostitus:

Isadepäeva kontsert, mis pani mind hämmelduma
Lapsevanemana olen käinud mitmetel lasteaiapidudel, aga tänavune isadepäeva kontsert kuhu vanemaid kutsuti oli teistsugune kui ükski varasem.
Läksin heas ootuses - arvasin, et kuulen, kuidas lapsed laulavad, tantsivad või esinevad.
Kohale tuli viis vanemat ja oli viis last koos kahe kasvatajaga
Õhtu algas rühmas luuletusega, mille kasvataja ette luges. Seejärel saadeti vanemad saali.
Seal anti kätte Mutionu laulu sõnad ja öeldi, et nüüd on natuke aega vanematel harjutamiseks.
Nurgas seisis kast kõristitega ja üks häälest ära kitarr.
See tundus veel süütu ja isegi veidi lõbus -mõtlesin, et teeme siis koos ühe laulu.
Aga see, mis järgnes, pani mind tõsiselt küsima, kas ma olen ikka lasteaias või kuskil teises reaalsuses.
Põrandale asetati umbes meetripikkune ja pool meetrit lai paberist välja lõigatud lehm.
Vanematele anti kummiga pähe kinnitatav puratiino-nina, mille otsas oli tutt.
Ülesanne: neljakäpukil põrandal ninaotsaga lehma värvida.
Kasvatajad ise kaasa ei teinud, nad vaatasid pealt ja tehti pilti
Lapsed ei esinenudki - nende panuseks olid valminud tikuvõileivad.
Mina seda mängu ei nõustunud enam kaasa mängima ja jäin pealtvaatajaks. Ütlesin otse et ma ei hakka tola mängima
Ausalt öeldes näis see kõik väga kummaline ja kohatu.
Isadepäeva puhul oleks tahtnud näha lapsi rõõmsalt esinemas, mitte vanemaid neljakäpukil põrandal lehma värvimas ja see oli kogu "pidu"
Ma ei taha teiste eest rääkida - võib-olla kellelegi tundus see lõbus ja teistmoodi.
Mina tundsin aga piinlikkust ja segadust.
See pani mõtlema, kuhu on kadunud lasteaiapidude lihtne ja siiras rõõm -see hetk, mil laps laulab oma issi või emme jaoks ja kogu saal naeratab.
Mõnikord ei ole vaja midagi “teistmoodi” ega “loovamat”.
Piisab päris lastest, päris laulust ja päris rõõmust.
Mida sina arvad?


Kommentaarid (väike valik):
Aga võibolla tuleks seda üritust võtta vaid ühe seigana pikast elust ? Ja “tola” asemel kasutada sõna “lapsemeelsus”?
Ehk järgmine üritus on teistsugune, teile meelepärane.
Natuke lapsemeelsust oleks meile kõigile vaja igasse päeva


Hoidku jumalsellise lapsemeelsuse eest! Labane!

 

Minu lapse lasteaia teekond oleks lõppenud seal samas kui mind oleks selline isadepäeva kontsert ees oodanud.


Väga äge idee ju. Ainult kontsert paari lauluga oleks igav

Minuarust on äärmisel naljakas naisterahval isadepäevale minna ja siis ürituse üle vinguma hakata. Mina isiklikult võtsin lapse enne antud üritust ära, sest tema isa ei saanud osaleda ja mina ei ole isa. Kuigi ma mõistan MIKS mõned naised isadepäeval osalevad, siis tasub siiski naisterahval mõista, et see päev ei ole meie auks ja pole meie asi kritiseerida seda päeva või kuidas üritus on korraldatud ISADE jaoks. See üritus ei pea arvestama mingite seelikute jms, et "äkki keegi ei saa kummarduda". Tegelikult ma isegi kardan, et teised naised vb ei vaata sellele väga hästi, kui mõni naine läheb meestele mõeldud üritusele kitsa ja lühikese seelikuga.

Tundub lahe värk täitsa. Kui ise ei taha, ei pea kaasa ju tegema. Aga muretseda kogu lasteaia ja inimkonna eest, see on järgmine tase juba. PS tegelaskuju nimi oli Buratiino, mitte puratiino, kui juba teema algatajal maailmaparandamiseks läks.

Ikka mõtlen, milline kirju Issanda loomaaed see inimkond on ja kallid kaasmaalased sealhulgas. Muidugi mõistan ja saan aru, et igaühel on oma arvamus ja eelistus ja huvid jne. Aga ennast kettasse tõmmata ühe süütu isadepäeva ürituse pärast. No halloo! Kus kohas me elame? Või kus elab see inimene? Sa oled täiskasvanud naine, kui sulle ei meeldi midagi, kui sa ei taha osaleda, siis ära tee kaasa, ütle, et sulle see ei sobi, aga ära riku teiste rõõmu ja ära kritiseeri. Siit ilmneb taas see, kuidas lasteaias on põhiliseks probleemiks lapsevanemad. Kõige nõmedam on tulla sotsiaalmeediasse jaurama, kui solvatud sa oled. Muidugi pole kõige toredam ka ürituse korraldajatele näkku paisata oma frustratsiooni, ent aus tagasiside ja soliidne kriitika on alati omal kohal. Aeg oleks saada täiskasvanuks ja oma mõtteid väljendada adekvaatselt, viisakalt, emotsioneerimata. Ei maksa olla emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas!😝😂
Kõik ei saagi ühtemoodi mõelda, tunda, toimida. Selge see. Aga võiks õppida end tasakaalustama. Ei ole vaja nii valuliselt kõigele reageerida ja ennast nii tõsiselt võtta.

Enese maandamine

Hing kargas jälle täis! Teist päeva on inimene (kallis kolleeg!) tööl ja mul on nii kõrini, et tahaks karjuda!!! Lihtsalt peab mölisema* kogu aeg. Kogu aeg kommenteerima oma tegevust, kõva häälega ette lugema kirju, uudiseid, kommentaare jne jne. Hulluks ajab!!! Nii hea rahulik, vaikne ja mõnus töömeeleolu oli eelmisel nädalal. Nüüd on pidev motivatsiooni maha kiskumine, negatiivne lihtsalt voolab pidevalt laviinina peale. Ainult see, mis tema mõtleb, arvab ja ütleb see on õige. See on karjuvalt ebaõiglane. Ma ei kannata enam välja! Midagi peab muutuma. Suveni, puhkuseni ehk suudan veel välja vedada (hambad ristis), aga sügisel nii enam jätkata ei saa!!!
Krt*, miks peab kogu aeg sinu tahtmise järgi tegema?!? See, mis sind huvitab, ei huvita mind! Niipea, kui mina hakkan oma soovitusi jagama, ajad sa kohe sõrad vastu!
Nt. Allahinnatud pagaritoodete ostmine. Mitte iialgi ei osta ma allahinnatud leiba! Ma ei taha tahket leiba! Mulle on oluline selle värskus, pehmus, LÕHN! Ja need mõned sendid ei päästa midagi! Koonerdamine ei ole kokkuhoid!
Vaata iseennast! Sa tahad kogu aeg olla parem ja targem ja... Aga ei ole ju! Targem annab järele, aga sina ei tee seda kunagi!!!
Ma (ja/või inimene üldse) ei pea kõigega kursis olema. Kui miski huvitab, siis viin ennast kurssi. Ei saa ennast killustada ja lõhkuda nii paljude asjade ja infoga...

Pidevalt käib tüütamine, pommitamine küsimustega stiilis - mis siis kui..., kas see või too ka seda või mida... Hulluks ajab! Ei tea, ei tahagi teada, ei huvita!
Ma tahan lihtsalt vaikselt ja rahulikult oma tööd teha, oma pisku palga kätte saada, muud midagi... Töö ju mulle meeldib, aga sotsiaalsed suhted ahistavad...

*P.S. Palun vabandust vulgaarse sõnakasutuse pärast! Ma tavaliselt ei kasuta selliseid sõnu, aga olin hirmus rööpast väljas, kui seda teksti kribasin...

Ei taha tulla see meie kevad

On 17. mai. Ilus kuupäev. Aga ilm ei anna kuidagi mai mõõtu välja. Täna hommikul oli suisa külm! Ei saanud kõndideski sooja.

Nädalavahetusel siiski oli päikest (ja ka vihma!), aiatöid tehes sain naha märjaks, aga samas oli tuul külma kandi pealt, nii et pidevalt pidin jope selga tirima, kui aiast õue peale läksin.

Mul oli kohe mingi kinnisidee, et täna pean ühe postituse tegema. Juba pool maid läbi ja rohkemgi veel, aga mina siin uimerdan... No tegelikult on jälle (!) see kiire-kiire kallal, et on tähtsamaid asju (kuid kas see ka päriselt nii on, küsin ma nüüd kriitiliselt!?) Ja samas on selline jõuetus kallal - ei taha, ei viitsi... No tööl käimisest ma ei hakka rääkimagi, kuidagi nii kõrini on kõigest, kui keegi pakuks praegu mingit varianti, siis ... jah, eks siis vaataks ja mõtleks ja kaaluks... Üldse ei ole mingit motivatsooni, isegi kodustes tegemistes mitte. Koristada? - Milleks? Kellele? Küpsetada - Miks ometi? Söögitegu - Juudas Jeremija! - miks sellega pean end vaevama? Triikimine? Akende pesu? Potipõllundus? Jne. Maivõi!

Jaa, täna võin endale siiski õlale patsutada, suutsin ennast kokku võtta ja pisut koristada, ühe akna puhtaks pesta, isegi köögikardina ära vahetada ja ka ühe masinatäie pesu pesta (see on muidugi eriti suur töö😂).
Söögitegu piirdus eilse toidu soojendamisega. Ja näe - siin ma nüüd siis juba blogingi!😀 See oli ka üks päevakorra punkt😛

Avastasin ühe huvitava taime:

Põldosi = equisetum arvense = common horsetail

Ikka vist mingi osjaline on, arvasin. Ja ongi, tuleb välja - põldosi (ld. k. equisetum arvense; ingl. k. common horsetail). Pole justkui varem kunagi tähele pannud, et raudteel kasvab... Kui vanaks peab inimene saama, et asju märkama hakata?!?😏 

Terve rida põldosja, nagu kartulivagu😉

Ristilaps kinkis emadepäevaks. Armas!

Nörritatud

Tulin täna  (loe: eile) läbi linna ja mul oli piinlik... lausa häbi... oma kaasmaalaste, ilmselt eestlaste, pärast...
Terve Kaarli puiestee oli autodest umbes ja käis üksteise võidu signaalitamine, tuututamine - nagu teismeliste kari! Need on siis meie "vabadusvõitlejad", kes võitlevad mingi abstraktse vabaduse eest.
Mis neil viga on? Aru ma ei saa, kas inimestel pole midagi teha või? Midagi targemat? Kas need inimesed tööl ei käi? Päevasel ajal peaks enamik nagu tööl olema?
Võiks äkki midagi kasulikku teha. [Lund rookida näiteks. Tallinna tänavad, kõnniteed on jubedad.] Politseipatrullid olid väljas ja puha... Mulle meenus pronkssõduri teisaldamine aastal 2007. Siis mässasid venelased. Ja nüüd - 15 aastat hiljem - mässavad eestlased?!? Inimesed ei oska oma suure vabadusega midagi peale hakata. Ju siis on igav. 
Aga mul hakkas korraks isegi hirmus. Võib-olla on hirm natuke liiga suur sõna, aga mingil hetkel oli mul  veits kõhe küll... Iial ei või teada, mida manipuleeritud inimesed teha võivad massipsühhoosis... 
Mul läks siiski hästi, ilmselt mõnel mitte eriti... Kuigi terve kodutee oli see ebameeldiv tunne minuga kaasas...

Tegelikult tahtsin täna siia ilutsema tulla ja positiivsel meelel rääkida küünlapäevast ning alanud küünlakuust - kodumaa ja ka minu sünnipäevakuust... Aga võta näpust, olen hoopis häiritud, vihane. Nörritatud! Just, nörritatud. See on hea ja sobilik sõna. See on väljast poolt peale surutud, teiste poolt. Nördimus oleks seestpoolt tulnud tunne.

Küünlapäev on ju naiste püha. Punase joogi unustasin joomata, aga vähemalt ei kedranud😏

Vaadake, kuidas te elate!

Kuidagi väga pikk paus on jälle sisse tulnud nendele postitustele siin.
Jah, on olnud ka väike lugemise paast... Mitte teadlikult, sihilikult, vaid ei ole olnud tahtmist raamatut kätte võtta ja isu lugemise järele. See teeb mind tegelikult kurvaks, aga vägisi ju ei saa midagi teha. (Siiski ühe raamatu lugesin poolvägisi läbi. Ja teist alustasin juba suure innuga!)
Aga see ei tähenda, et üldse ei loe, ei mõtle või ei kirjuta! Mõte ikka töötab ja paratamatult tungib elu sisse, isegi siis, kui püüad uudiseid mitte lugeda-kuulata-vaadata. Ikka leidub hea kolleeg, kes sulle katku-uudised ja numbrid ette loeb. Palju tänu!😛 Olen informeeritud!
Praegu just avastasin oma mustandite kaustast 7. märtsil kirjutatu ja avaldan selle nüüd ikka siin ka. Sobib siia Suurde Nädalasse päris hästi, arvan ma.
Keegi kunagi kurtis või heitis mulle ette, et ega inimest ei saa tundma õppida ainult raamatute kaudu, mida ta loeb. Kuigi ma võiks siinkohal ka vastu vaielda, aga olgu pealegi, ei viitsi...:) Võib-olla järgnev "tiraad" siis tutvustab mind natuke rohkem, vähemalt mingi nurga alt ja mingil ajahetkel.
Alljärgnev ei ole suunatud konkreetselt mitte kellegi vastu, vaid selle rumaluse ja arutuse vastu, mis kohati nii valdavaks on saanud.

7. märts, 2021:
Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad. 
Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine. Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu, lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule, lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale, tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel. (Pauluse 5. kirjast efeslastele, salmid 15-20).

Ärkasin täna hommikul ja mu meeli täitis selle kirjakoha esimene lause: "Vaadake siis hoolega, kuidas te elate..." Ja siis läks või hakkas mõte tööle, mis seal edasi kirjas oli "mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad."
"Kak ras dlja vas!" kõlaks see ühe teise rahvuse suust. Ehk siis täpselt meile, meie tänases päevas elajatele (= elavatele inimestele), sest päevad on kurjad. Kuri haigus on igapäevaselt võtmas rajalt maha tuhandeid inimesi, isegi juba meie väikeses Eestis. Tahame tippu jõuda. Viie rikkama riigi sekka pole me jõudnud ega jõua kunagi! Vähemalt majanduslikult mitte! Ilus oleks ju, kui vaimses, kultuurilises, empaatilises vms mõttes jõuaks... Aga ka seda, ma kardan, et mitte kunagi ei juhtu. Nüüd oleme esirinnas oma nakatumisnäitajate poolest. Paljud taovad vastu rinda ja karjuvad, et nende isikuvabadusi on piiratud.  Vabadus on karjuda ja oma lolli juttu suust välja ajada. Koroona ei ole usu küsimus! Palju muid asju on... Kirikud ei ole meelelahutusasutused, kus kristlased käivad meelt lahutamas. Kauplused on lahti, kust saab enda ihule toitu (ja isegi katet - justkui elaks inimesed ilma riieteta, et ei suudaks kuu-poolteist ilma šoppamata olla!). Aga kirikud on kinni... Vaimule toitu ja hingepidet ei saa. Siis räägitakse, kuidas see kõik vaimsele tervisele mõjub. Sõnad!
Olen ennast praegu nii üles keeranud... Maandan siin nüüd ennast...

Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist! Kirjast roomlastele 13,13-14. Vanas tõlkes on veel paremini öeldud: Elagem ausasti nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis...

Minu meelest kõik meie hädad saavadki alguse sealt, et mitte midagi ei ole enam püha. Väärtused on jalge alla trambitud. See, mis meid siiani on toonud ja kandnud, see on eimiskiks pandud (mäletate ju seda lauset, mida president Ilves ütles!). Aga ainult väärtustel põhinev saab meid edasi viia!
Isegi Ülo Vooglaid, kes kohati oma arrogantsiga hiilgab, on öelnud: "Mõte, et see mis tõi meid siia - ei vii meid edasi, on erakordselt räbal."
Ei ole nii, et on vabadus kõike teha! Me elame ühises ruumis - ühiskonnas, kus paratamatult oleme seotud ja puutume kokku, seetõttu peame arvestama üksteisega. Kui see on ilmvõimatu, siis mine kuhugi üksikule saarele ja vaata, kuidas sa seal hakkama saad. Seal võid olla ilma maskita ja vaktsineerimata ja deklareerida või deklameerida igal sammul oma õigust vabadusele!:) 

Eks olen nüüd juba ka nii vana, et võin välja öelda, mida mõtlen:) 

Kui päev saab rikutud...

Olen hämmeldunud ja šokeeritud ...

 

Minu mets. Emotsionaalselt minu. Lapsepõlvest saati sarnane. Armas. Ilus. Müstiline. Alles ta oli ja nüüd on läinud... 

Ma ei ole siiani olnud eriline puude kaitsja ja kallistaja, aga kui ma nüüd oleksin teadnud, siis oleksin end küll puu külge kinnitanud. Kahjuks ei teadnud, et nii barbaarselt looduskaitsealust metsa rüüstatakse. Ma ei tea kes. Võib-olla ongi kõik õige ja ametlik, aga ikkagi hing on haige ja nii paha tunne on...

Kahe nädala eest olin rõõmus ja õnnelik sellesama metsa üle. Mustikad, pohlad, ilus raba ja järv. Jah, raba ja järv on alles, mustikaid ja pohligi oli täna veel, aga see maaliline, müstiline metsatee sinna on varemetes, laastatud... Olen üdini kurb... 

Lohutusfoto suvest

Nii väga tahaks loota, et siiski koristatakse see oksarisu ära ja jääb ilus lage metsaalune (ikkagi ju looduskaitsealune paik!), aga kardan, et kõik jääbki selliseks mudruseks, kuna meil ju puudub heaperemehelik metsamajandamine...

Advendiaeg

Advendiaeg... Aeg mõtisklemiseks. Aeg ootuseks. Aeg valmistumiseks. Aeg paastumiseks. Aeg ...

Aeg milleks?

Ma sooviksin väga, et advendiaeg oleks just selline vaikne ootamise, mõtisklemise, valmistumise aeg. 

Esimene advent

Kahjuks on reaalsus teine... Kiire, kiire, kiire... Üks asi ajab teist taga. Ennekõike endale püstitatud eesmärgid ja kohustused. Mõnest annaks loobuda. Heal juhul. Aga siis jääb endale paha tunne sisse, et olen saamatu, küündimatu, laisk... Üks öö juba jäi üüratult lühikeseks. 4,5 tundi und on minu jaoks vähe. Aga kas ma siis järgmisel õhtul läksin varem magama? Oh, ei, sest siis oli ju jälle vaja asju teha...

Jõulukaardid ja jõulukirjad kirjutada. Et kes siis tänapäeval enam jõulukaarte saadab? Siiski, siiski...

Mul on nii palju tuttavaid, sõpru Soomes, kes ju saadavad ja kuidas siis mina ei saada. Nad ju ootavad. Ma vähemalt julgen nii arvata ja loota... Samuti Saksamaal. See on peaaegu ainus kord aastas, kui ikka endast märku antakse. Võib-olla ei peaks see nii olema? Et kui muul ajal pole suhtlust, siis kas on seda üldse vaja? Võib-olla... Eelmisel aastal mõtlesin, et ei jõua saksakeelse kirjaga tegeleda enne pühi, et tegelen pühade ajal, kui on lahedalt aega käes ja muid tegemisi enam pole. Pühad möödusid. Kas ma kirjutasin? Loomulikult mitte! Aastavahetus läks samuti lennates. Ja nii ma korraga avastasin, et käes on märtsikuu ja mu Saksamaa eakad sõbrad jäidki ilma nii kaardist kui kirjast... Väga piinlik oli... Ainult endavanuse kirjasõbraga vahetasime elektrooniliselt pühadetervitusi (ja minu lubatud kirja sai ta alles märtsis). Teised vaikisid. Sellest oli kurb. Endal oli kurb meel (ja on siiani) ja ka teistest oli kahju. Ma ikkagi ju loodan, et ka nemad ootavad ja pidid seekord pettuma. Ehk olid nii pettunud, et ei tahtnud ise ka mulle tervitusi saata?

No vot! Ja sellepärast ma siis siin nüüd poole ööni istun, et saksa keelt meenutada ja kirju kirjutada ja kaarte ja... 

Niiviisi võiksin ma pikalt jätkata. Aga pole ju mõtet. Milleks selline nutt ja hala?

Kui olen endale kohustused võtnud, siis tuleb need ka täita. Vahel lihtsalt hakkab endast natuke hale. Sest - tahaks ju ka niisama olla, puhata ja mängida, nagu mulle ikka meeldib öelda. Tegeleda hobidega, lugeda, nautida küünlavalgeid õhtuid...
Ja siis näen ja kuulen, kui tublid kõik ümberringi on - kaunistavad kodusid, käivad keraamikakursustel, lilleseades, käsitööringides, teevad ilusaid asju, kuulavad kontserte jne, jne. Muidugi kuulutavad nad seda ka sotsiaalmeedias. Nii tulebki peale tunne, et mina ei saa elementaarsete asjadegagi hakkama...

Teine advent

Palun vabandust ja kergemat karistust neilt, kes mu blogi loevad ja kirjutisi ootavad. Tõesti, on olnud hullult kiire aeg. Kogu aur on läinud muudele tegevustele. Ja ma ei taha ülepeakaela oma postitusi teha. Tahan süveneda. Minu jaoks on oluline ennekõike see, et ma ise rahule jään.
Päris tühja loba ei viitsi ka ajada, seda on nagunii me ümber liiga palju.
Nojah, mis ma siis praegu siin teen - lobisen ju tühja...
Kohe-kohe saab ümber see meeletu kiirustamine ja saabuvad oodatud rõõmupühad.
Ometi on sellesse kiirustamisse mahtunud ka toredaid hetki, kohtumisi armsate inimestega, positiivseid üllatusi! Aitäh teile, kes olete mu päevadesse toonud neid imelisi rõõmukillukesi!
Ilusat kolmandat adventi! Rahu südamesse ja rõõmu hinge!

Ilusat kolmandat adventi!

Sokkideni solvunud

Sellise vahva väljendi korjasin üles ühest toredast raamatust, ilmselt oli see "Minu Dubai".
Ent miks see mulle jälle meenus?
Selleks oli väga "proosaline" põhjus. Aeg ja tegevuskoht: laupäevane pärastlõuna ühel imeilusal talvepäeval kaubanduskeskuses. Tegelikult on sellest juba ju terve igavik möödas, aga kuna olen selle loo kunagi (suures pahameeles) üles kirjutanud ja see mulle nüüd aina mustandite kaustast etteheitvalt vastu vaatab, siis lasen ta sealt välja.

Üldiselt ma ei ole solvuja tüüp, kannan ja kannatan päris palju. Isegi, kui oleks põhjust, leian ma tuhat vabandust, miks keegi just nii ütles, käitus, mõtles ...
Kui mind miski närvi ajab (loe: solvab), siis on see mingi teadlikult salvav torge kellegi poolt, kellele oled midagi kas nõrkushetkel usaldanud või siis viisakusest rääkinud. See võib olla ka mingi nn nali, mis minu jaoks ei ole nali.
Aga kui sind peab suures kaubanduskeskuses kinni turvamees ja hakkab lambist ristküsitlema, siis on küll tunne, et appi! mis toimub?!? Jaa, ma saan aru, et see on tema töö - kurjamitel silma peal hoida ja nad ellimineerida. Aga mina, korralik kodanik, täiesti pahaaimamatult laupäevastelt ostudelt suurte kompsudega end minekule asutades... No jah, eks see vist jättiski kahtlase mulje, et nii palju asju... Või ma tõesti ei tea, kas keegi kaebas, kas keegi luges meie omavahelisest jutust midagi kahtlast välja, (kuigi kellele peaks korda minema teised inimesed ja nende jutud?!? - küsin ma naiivselt), mida iganes...
"Kus on see karp?"
?!? Wtf?!? Mida? Mis karp? Olin kui üksainus ülisuur küsimärk.
Piilusin vargsi - ega kuskil pole varjatud kaamerat? (Ei olnud, mainin nii muuseas.) Kingakarp on kotis, jeerum küll, aga mis see siia puutub? Need ostsime ju hoopis teisest poest ja tšekk on olemas... Ja üleüldse, mis õigusega, mis alusel te meid kinni peate?!?
Ja siis lastakse lihtsalt oodata kuskil suvalises varuväljapääsu koridoris, käiakse turvakaamera linti üle vaatamas. Kui selle peale mitte solvunud olla, siis mille peale veel?!? Ise ju teadsin/me, et meil pole mitte kõige väiksemat põhjust muretsemiseks. Aga see tunne on nii vastik, et sind on kahtlustatud ja kuskile ruumi kõrvale viidud. Loomulikult tuli siis mingi aja pärast info, et võime minna. Võite kaebuse esitada - öeldi lahkelt. Jah, ausalt öeldes oleks seda teha tahtnudki. Aga ei viitsinud. Ainus mõte oli, et saaks sealt minema! Ja siis, vabanedes, oli solvumistunne veel kõige suurem ja nutt tahtis peale tulla - mind on alandatud, mind on alusetult kahtlustatud. Mis õigusega?!?!? Nii et pealkirjas väljendatu omandas minu jaoks tõelise mõtte ja tähenduse. Olingi sokkideni solvunud, pealaest jalatallani, üleni, üdini...

Ja nii lihtne ongi saada määritud, alusetult süüdistatud.
Minu jaoks oli see tõeline järelemõtlemise koht.
Enne, kui kedagi süüdistama hakkad, mõtle hoolega järele, ehk ei ole kõik nii nagu välja paistab, ehk ei ole kõik nii, nagu meile (heatahtlike) inimeste poolt ette serveeritakse.
Eneseväärikust on väga raske taastada.

Ja see ei olnud aprillinali.

Vingun ja virisen

Ongi siis käes jälle see aeg, mil lugemisest kuidagi asja ei saa... Ma lihtsalt ei suuda lugeda. Ei taha raamatut kätte võtta. Selline tunne on, et lihtsalt ei jaksa, ei jõua. Sest muid asju on nii palju. Ja kuidas ma siis võtan lihtsalt raamatu kätte ja loen?!? Ega ju tegelikult ei tee selle "päästetud" ajaga ka midagi "tarka". Vahel saab küll tuba või sahtel korda, midagi pestud ja kraamitud, toit valmis tehtud jne. Harva jõuan ka "tuld kustutama" niinimetatud "peab"-asjadega ehk siis vabatahtlike tegevustega. Enamasti on need ka sellises "ma pean selle kätte võtma ja ära tegema"-faasis. Enamasti aga jõuan tegudele viimsel minutil, kaheteistkümnendal tunnil vms. Aga kas see on see, mida ma tahan?!? Ei ole ju! Tööl käimine on ka asi, mis tugevalt eraelu segab:)
Tahaks LIHTSALT OLLA. Mõnusalt. Nautida sügist või noh peaaegu et talve juba. Vedeleda ja LUGEDA. Käsitööd teha. Kodu kaunistada ja kujundada. Ja ka blogida. Lihtsalt masendav, et viimasel ajal üldse ei jõua/suuda mõtteid koondada.
Aga - kõik see (meeldiv) on pärsitud, kuna "peab"-asjade laviin on üle pea kasvanud...
Olen nagu kana takus (nii vist öeldakse, kui ei saa kuidagi oma asjadega toime). Olen takerdunud ummikteel pisiasjadesse.
Eks tasapisi saab sellest ühel heal päeval jälle läbi näritud ja välja... Aga millal, see on iseküsimus.

No vahel ikka võtan raamatu kätte ka. Aga see on umbes nii, et ma nüüd pean lugema oma 50 lehekülge, et siis jõuan raamatu tagastustähtajaks läbi. Aga see pole ju see! See pole nauding, vaid sundus... Mõnikord suudan ikka nautida ka:) Seega ei ole veel kõik kadunud. Ja raamatuid pean paratamult kätte võtma ja mingil määral isegi lugema ju ka, kuna töö niisugune. Tihtipeale piirduvad aga minu lugemised raamatu sirvimise, siit-sealt katkendite lugemise ning nentimisega, et ühel päeval tahaks seda raamatut lugeda (päriselt läbi lugeda).

Foto: Andres Putting

Selle foto juures oli järgmine lugu, mis on just nagu "rusikas silmaauku".
No ja eks võib leida palju teisigi artikleid ja raamatuid, mis õpetavad elama ja nn sügismasendusega toime tulema. Üldiselt olen ma teoorias väga tugev, ma tean enamasti kõike seda, mida soovitatakse jne. Aga praktikas on hoopis teised lood, siis elad ja oled ikka nii, nagu oled.

Elu läheb ikka omasoodu edasi! Vaatamata minu nutule ja halale. Ja tegelikult ei olegi ju midagi (nii väga) halvasti. Pigem ikka hästi.
Seda enam, et isegi 11. aasta eest ei kaotanud ma oma optimismi, kui (vähi)operatsioonilt tulin ja ei teadnud veel, mis ravi ees ootab ja millised on tulemused. Nüüdseks on haigus ammu seljatatud. On vaid mõned kõrvalnähud või tüsistused, millega saab rõõmsalt elada. Nii et patt oleks nuriseda ja vinguda. Oh seda inimlikku nõrkust küll!

Kahe kuu pärast on juba jõulud!:) Täna juba anti meile väikest viisi ka talve:) Nii et rõõmsalt edasi.

Sombune ilm

Täna ajas mind iga pisiasi närvi.  Juba hommikul trolli peal - tuli kuskilt üks "tibin" peale ja toetas vihmavarju istmele. No tere! Iste saab ju märjaks. Teiste peale ei mõtle keegi, aga kui ise istud sinna märja sisse, siis oled tige küll...
Aga veel enne seda ei olnud Säästukas värsket kohvikoort. Homse kuupäevaga! No halloo! Mul on vaja pikema säilivusajaga! Ja eile polnud Selveris ka. Uskumatu!
Siis järgmine tööl - kui mühaklikud võivad noored inimesed olla. Ei miskit elementaarset viisakust. Kui ikka koridoris kohtutakse, siis oleks viisakas tere öelda ja naeratada. Aga seda on ilmselt palju soovitud. Pea on mingeid "olulisi" ja "asjalikke" mõtteid täis, tühja neist töökaaslastest. Eks sellised peavad end ilmselt ka paremaks ja targemaks ja ilusamaks... Enamasti aga tegelevad nad tühja tuule tallamisega või teevad uuendusi ning ümberkorraldusi ning neid ainult uuenduste ja ümberkorralduste eneste pärast. Asja ees, teist takka!
Siis "eputas" vanem kolleeg oma olematu tagumikuga ja pesus kokkutõmmanud trikotaažpluusiga. Üle mõistuse! Nii vanast peast võiks juba kompleksidest vabaneda!
Mind ikka juba ammu ei morjenda, mis teised arvavad mu pekisest kehast ja aastaid kantud rõivastest! Ja ma olen jupi maad noorem.
Tagatipuks elas veel üks noor inimene oma pingelist elu teiste peal välja. Ei maksa ikka nii palju rabeleda, kui üleväsinuna ei suuda enam oma emotsioonidega toime tulla.
Kas olen täna viriseja ja sallimatu??? Üldiselt ma püüan inimesi mõista, aga vahel ikka "keeb üle" küll, kui päev läbi aina mingit nõmetsemist koged. Selle suhteliselt sallimatu ja "inimvaenuliku" jutu peale meenus mulle lause, mille mõne aja eest kirjutasin lugedes ühte blogi:
Imestan, kuidas (alati ja kõike) nii sallivad inimesed mingil hetkel täiesti sallimatuks muutuvad:) Nii tolerantne inimene ja äkitselt vihkab homofoobe ehk siis homode vihkajaid!:) ih-ih-hii!
Aga ehk saab kõik selle jama sombuse ilma kaela veeretada?!? Loodetavasti on homme parem päev...

Väsinult maailmavalust

Veebruar on kohe otsas. Otsas on ka minu optimism ja positiivsus. Kuidagi väsitav või isegi kurnav oli see kuu. Teadsin algusest peale, et tuleb tihe kuu täis erinevaid sündmusi ja üritusi, ent ikkagi võttis läbi. Tegelikult peaks ju rõõmustama - oli sünnipäev ja vabariigi aastapäev (ehk siis kodumaa sünnipäev)... Aga mille üle sa siin ikka nii väga rõõmustad. Et sain aasta vanemaks? Ei, aitäh, see enam väga ei rõõmusta. Ei ole enam sellises eas, et tahaks saada juba nii vanaks, et võiks seda ja teist ja kolmandat... Abielus olen, varsti juba kümme aastat. Võinuksin abielluda palju-palju varem, keegi poleks keelanud. Lihtsalt ei leidnud seda õiget. Alkoholi ja suitsu võiks osta, aga ei taha, pole kunagi ostnud ja ei kavatsegi. Ööklubidesse ja kasiinodesse ka ei tõmba... Aga sellest ei tahtnud ma kirjutada. Et sünnipäev on tore? Saab pidutseda? Aga mida siin ikka nii väga pidutseda? Jah, muidugi, väike koosistumine-olemine pereringis ja sõpradega, see käib ikka asja juurde. Kodumaa sünnipäev? Muidugi, tore, et oleme juba üle 20 aasta taas vabadust nautinud. Terve põlvkond on noori peale kasvanud, kes ei teagi enam midagi ajast, kus meie, neljakümneste, põlvkond (nõukogude viljastavates tingimustes) üles kasvas.
Väsimus, ürgne kurbus, maailmavalu... Ei teagi, kuidas seda tunnet eneses kirjeldada. Ülim pealiskaudsus on see, mis iseloomustab praegust aega ja inimesi. Loomulikult ei saa teha üldistusi ja kõiki ühe mütsi alla mahutada. Kindlasti on sügavaid inimesi. Neid on rõõm kohata! See loob rõõmsa äratundmise ja kogemise - minu inimene! Ent selliseid äratundmisi juhtub üha harvemini. Hoopis nii palju on häirivat. Facebooki sõltuvus, nutitelefoni sõltuvus, kõrvaklappide sõltuvus... Ühistranspordis sõites ei näegi enam muud, kui kõrvaklappidega ja telefoni näppivaid inimesi. Varsti jõuame nii kaugele, et keegi ei räägigi enam enda kõrval oleva inimesega, vaid suheldakse omavahel telefoni või arvuti kaudu... Masendav!
Ilmaski ei jõua kõige ja kõigiga kursis olla. Ja mind ausalt öeldes ei huvita, mida keegi parasjagu teeb (sööb, magab, on vannis või wc-s?!?). Kahjuks on aga kogu elu/ühiskond nii haigeks muutunud, et kogu aeg peab ennast promoma, upitama, nähtaval hoidma... Ei taha sellist "kuulsust". Parem siis olen "eikeegi" ja ajan ilma FB-ta läbi...
Hoopis rohkem paneb mind muretsema keskkond, milles elame. Millisena jätame selle maha järeltulevatele põlvkondadele? Üha enam mõtlen, kuhu on veel areneda, kui tehnoloogiliseks annab veel minna, kui automatiseerituks suudame oma elu ajada. Võõrandumine loodusest, normaalsusest, tervest mõistusest - kuhu see küll viib? Meeletu tarbimine ja raiskamine. Hoolimatus. Egoism. Ühel hetkel see kõik lihtsalt lööb üle pea kokku ja siis tunnedki ennast nii pisikese, armetu ja tühisena, et karju appi. Tahaks pidurit vajutada, "stopp" karjuda ja küsida - miks? Milleks see kõik? Kuhu me jookseme, kuhu kiirustame? Miks me ei märka teisi enda ümber? Kas inimesed on riigi jaoks või riik inimeste jaoks?
Seda küsimuste jada võiks jätkata... Ei jaksa... Väsimus on peal ja vastuseid ei ole... Ehk saabub ühel hetkel selginemine. Vähemalt iseenda jaoks. Aga selleks tuleb vältida hullumeelseid (veebruari)kuid. Ja võtta aega -  iseenda ja oma lähedaste jaoks. (Ja selles viimases lauses hakkan ma juba veidi iseennast taas ära tundma:))

Vist selle kuu viimane

Hakkan ikka vist tõesti vanaks jääma:) Üha enam tajun, et aeg läheb liiga kiiresti. Juba on jälle kuu läbi, alles see ju algas. Ikka on esmaspäev ja siis kohe juba ka laupäev:) Ja nii need nädalad kaovad. Päevadest ei maksa rääkidagi. Mõtteid oleks palju, millest kirjutada. On mitmeid teemasid, mis mõtisklemist väärikisid. Aga ei jõua kõike kirja panna. Vahel oleks hea, kui oleks mõtetelugeja või õigupoolest salvestaja või üleskirjutaja. Tihtipeale tekib huvitavaid mõtteid (enda arust), mis vääriksid talletamist, aga ei ole mahti kirja panna ja nii need kuskile jäävad... Mõnikord varieerudes meenuvadki, enamasti ununevad või jäävad paremaid aegu ootama. Ent nagu on öelnud Artur Alliksaar: "ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles elame praegu". Seega ei saa jääda lootma parematele aegadele, vaid tuleks kasutada hetke. Carpe diem (Horatiuse oodist) - kasuta päeva, püüa hetke, naudi hetke/päeva... Enamasti möödub kõik nii kiiresti, et pole aega nautida. Tegelikult tahaks vahel lihtsalt olla ja mitte midagi teha, (puhata ja mängida, kui kasutada Nukitsamehe filmist pärit ütlust), aga kus sa siis saad, kui üks asi ajab teist taga ja mõtteid, ideid jms. on nii palju, et ei suuda sellest murdosagi ellu viia... Praegu on mul kange isu käsitööd teha, tikkida ja õmmelda. Samas tahaks lugeda. Ja on veel mitu peaks/tahaks asja. Ja nii ei saagi rahulikult mitte millelegi pühenduda, sest kogu aeg tiksub kuklas - seda on vaja, teist on vaja, aga ka selle kolmandaga peab tegelema ja tolle neljanda ja viiendaga... Ja nii ongi päev õhtus ja avastad, et mitte midagi ei jõudnud ja kõik on üks tühi töö ja vaimu närimine (kui kasutada Koguja sõnu, vt. Piiblist Koguja 2, üleüldse on terve Koguja raamat üks hea lugemine).
No nii. Aitab siis ka. Olgu kuidas on, aga veidi parem tunne hakkas, et sain oma hala vürtsitada vähemalt tarkade tsitaatidega:)