Veebruar on kohe otsas. Otsas on ka minu optimism ja positiivsus. Kuidagi väsitav või isegi kurnav oli see kuu. Teadsin algusest peale, et tuleb tihe kuu täis erinevaid sündmusi ja üritusi, ent ikkagi võttis läbi. Tegelikult peaks ju rõõmustama - oli sünnipäev ja vabariigi aastapäev (ehk siis kodumaa sünnipäev)... Aga mille üle sa siin ikka nii väga rõõmustad. Et sain aasta vanemaks? Ei, aitäh, see enam väga ei rõõmusta. Ei ole enam sellises eas, et tahaks saada juba nii vanaks, et võiks seda ja teist ja kolmandat... Abielus olen, varsti juba kümme aastat. Võinuksin abielluda palju-palju varem, keegi poleks keelanud. Lihtsalt ei leidnud seda õiget. Alkoholi ja suitsu võiks osta, aga ei taha, pole kunagi ostnud ja ei kavatsegi. Ööklubidesse ja kasiinodesse ka ei tõmba... Aga sellest ei tahtnud ma kirjutada. Et sünnipäev on tore? Saab pidutseda? Aga mida siin ikka nii väga pidutseda? Jah, muidugi, väike koosistumine-olemine pereringis ja sõpradega, see käib ikka asja juurde. Kodumaa sünnipäev? Muidugi, tore, et oleme juba üle 20 aasta taas vabadust nautinud. Terve põlvkond on noori peale kasvanud, kes ei teagi enam midagi ajast, kus meie, neljakümneste, põlvkond (nõukogude viljastavates tingimustes) üles kasvas.
Väsimus, ürgne kurbus, maailmavalu... Ei teagi, kuidas seda tunnet eneses kirjeldada. Ülim pealiskaudsus on see, mis iseloomustab praegust aega ja inimesi. Loomulikult ei saa teha üldistusi ja kõiki ühe mütsi alla mahutada. Kindlasti on sügavaid inimesi. Neid on rõõm kohata! See loob rõõmsa äratundmise ja kogemise - minu inimene! Ent selliseid äratundmisi juhtub üha harvemini. Hoopis nii palju on häirivat. Facebooki sõltuvus, nutitelefoni sõltuvus, kõrvaklappide sõltuvus... Ühistranspordis sõites ei näegi enam muud, kui kõrvaklappidega ja telefoni näppivaid inimesi. Varsti jõuame nii kaugele, et keegi ei räägigi enam enda kõrval oleva inimesega, vaid suheldakse omavahel telefoni või arvuti kaudu... Masendav!
Ilmaski ei jõua kõige ja kõigiga kursis olla. Ja mind ausalt öeldes ei huvita, mida keegi parasjagu teeb (sööb, magab, on vannis või wc-s?!?). Kahjuks on aga kogu elu/ühiskond nii haigeks muutunud, et kogu aeg peab ennast promoma, upitama, nähtaval hoidma... Ei taha sellist "kuulsust". Parem siis olen "eikeegi" ja ajan ilma FB-ta läbi...
Hoopis rohkem paneb mind muretsema keskkond, milles elame. Millisena jätame selle maha järeltulevatele põlvkondadele? Üha enam mõtlen, kuhu on veel areneda, kui tehnoloogiliseks annab veel minna, kui automatiseerituks suudame oma elu ajada. Võõrandumine loodusest, normaalsusest, tervest mõistusest - kuhu see küll viib? Meeletu tarbimine ja raiskamine. Hoolimatus. Egoism. Ühel hetkel see kõik lihtsalt lööb üle pea kokku ja siis tunnedki ennast nii pisikese, armetu ja tühisena, et karju appi. Tahaks pidurit vajutada, "stopp" karjuda ja küsida - miks? Milleks see kõik? Kuhu me jookseme, kuhu kiirustame? Miks me ei märka teisi enda ümber? Kas inimesed on riigi jaoks või riik inimeste jaoks?
Seda küsimuste jada võiks jätkata... Ei jaksa... Väsimus on peal ja vastuseid ei ole... Ehk saabub ühel hetkel selginemine. Vähemalt iseenda jaoks. Aga selleks tuleb vältida hullumeelseid (veebruari)kuid. Ja võtta aega - iseenda ja oma lähedaste jaoks. (Ja selles viimases lauses hakkan ma juba veidi iseennast taas ära tundma:))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar