Minu Oslo

Heikki Võsu. Minu Oslo: mitte nii meeleheitel koduperemees.

Taas pean nentima, et ka selle raamatu lugemisest on juba terve igavik möödas ja ega midagi konkreetset peast küll enam meenutada ei suudaks, kui poleks väikeseid vihjeid või abimaterjale:)
Oli muhedalt kirjutatud raamat. Autoriks mees, mis Minu-sarja raamatute puhul on pigem erand kui reegel.
Palju oli neid mõtteid, mida välja noppida ja tallele panna. Tihtipeale juhtub nii, et loen ja loetust ei jää mingit erilist muljet või mälestust, kahjuks.  Järelikult see raamat kõnetas ja puudutas.
Ei ole suurt mõtet siia jälle poolt raamatut ümber kirjutada (enda jaoks kusagil ikka on alles), aga mõned illustreerivad näited siiski toon.

Enamasti jääb mul päevas paar tundi koduperemehe ellu sukeldumiseks. Needsamad tohutult aega nõudvad koristamised, nõudepesemised ja muud kodu korrashoidu sisaldavad toimingud tahavad ikkagi tegemist. Eks ma siis teen kah. Selle peale ütles üks mu sõber, kelle jaoks kõik majapidamistööd on rangelt naiste pärusmaa: "Ma loodan, et kui Sa Eestisse tagasi tuled, saab sinust jälle mees." /.../  
Aga eks peab tunnistama, et see koduperemeheks olemine muudab inimest. Varem polnud mul sellest sooja ega külma, kas nõudekapis olid tasside kõrvad ühele või teisele poole või kas nad üldse mingile poole olid. Nüüd aga võib juhtuda, et isegi külas olles lähen võõrustaja kapi kallale ja keeran kõikide tasside kõrvad ühte suunda. Samuti polnud mul veel mõni aasta tagasi mingit vahet, kas WC-paberi rullilt jookseb paber maha seina poolt või minu poolt. Nüüd ei saa ma enne WCd üldse kasutamagi hakata, kui ma pole paberirulli õigetpidi jooksma pannud (s.t. enda poolt) (seina pool alla jooksev paber ei lähe kohe mitte). Hirmus, ma tean. [Tere tulemast klubisse!:):)]

...kallid kokaraamatute koostajad, kes te panete pealkirja sõna "algajale"! Võtke palun arvesse, et algaja on teise sõnaga loll. Loll ei tea midagi ei kana ettevalmistamisest ega selle keetmisest. Loll ei tea palju lisada pipart, soola ega muid maitseaineid. "Vastavalt oma maitsele" ei ole mingi kogus. Väljendage ennast grammides, detsiliitrites, minutites, tundides ja muudes reaalselt eksisteerivates mõõtühikutes. Unustage ära sellised umbmäärasused nagu "küpseta piisavalt pruuniks" (kelle jaoks piisavalt?), "lisa vastavalt soovile" (uskuge mind, mul puuduvad toidu valmistamisel igasugused soovid peale selle, et ma ta valmis saaks, soovitatavalt söödaval kujul) ja "keeda nõrgal tulel" (eriti, kui mul on elektripliit).

Peaaegu kõigil minu kohatud norrakatel on ühine iseloomujoon, mida ma nimetaksin sisemiseks rahuks. Pole muidugi välistatud, et nad on kirglikud antidepressantide tarbijad, kuid nendega suheldes jääb tõesti mulje, et nad ei lase igapäevaelul ennast kuigivõrd stressi viia. Eks siin aitab kaasa ka üldine mentaliteet, mida jagavad nii tööinimesed kui ka tööandjad: inimene töötab selleks, et elada, mitte ei ela selleks, et töötada. See tähendab paindlikkust tööaegades (nagu Hans seda väljendas, kui ta veel siin töötas: "Tead, ma isegi ei oska sulle öelda, mis kell meil tööpäev algab. Kõik tulevad siis, kui jõuavad."), lastega vanemate õiguses (õieti kohustuses) lõpetada tööpäev varem, et tuua oma järeltulev põlv lasteaiast ära enne kella viit (siis läheb nimelt lasteaed kinni ja kui selleks ajaks pole jõudnud, viiakse laps kuhugi turvakodusse), lühikestes reedetes (sageli on sul võimatu pärast keskpäeva kedagi telefoni otsa saada) ja "sillapäevades" (see on päev, mis jääb riigipüha ja nädalavahetuse vahele ja on seetõttu vaba).

Veel oli hästi vahva peatükk, kus autor lahkab meeste ja naiste erinevusi, aga sellest ehk teine kord. See oli nii muhedalt ja humoorikalt kirja pandud, et aina itsita ja nooguta:)
 

Minu Norra

Tanel Saimre. Minu Norra: polaarutoopia ja naftaplatvormid.

Täiesti minu lainepikkuse raamat. Kui siin eelmise, "Minu New Yorgi", puhul möönsin, et lugeda võib, aga ise küll sinna sõita ei tahaks, siis siin on otse vastupidi. Oli suurepärane lugemine ja tekkis tahtmine ise kogeda polaarööd ja polaarpäeva ja näha päris ehtsaid ja õigeid ja tõelisi (täiuslikke!) virmalisi! Kuigi olen korra, isegi kaks korda tegelikult, Norras käinud... Bergenis olen ka olnud. Aga siis oli juulikuu ja vihma ei saanud. Vähemalt ei mäleta olulist sadu. Kuigi autori väitel pidavat Bergenis kogu aeg vihma sadama, kui siis ehk suvekuud välja arvata
Vihmast on kirjutatud kohe terve peatükk, millest olgu siinkohal ka väike stiilinäide toodud:

On kohti, millega käivad kaasas kindlad lahutamatud nähtused, inimesed või asjad. /.../ Bergeni puhul on see lahutamatu nähtus vihm. Rõve külm vihm, mida tuuleiilid sulle pidevalt näkku puhuvad. Vihm, siis natukene rahet, ja siis jälle vihm.
...Kui on sadanud kolm ööpäeva järjest, siis kõneainena tõstatamist väärib see vaid välismaalaste seas. Kohalikud ei räägi sellest, et vihma sajab, et hommikul tõusis päike või et meie ümber on igal pool õhk.
... Kui jätta kõrvale tõelised ekstreemsused nagu põuad ja Siberi pakased, orkaanid ja üleujutused, siis kõige ebameeldivam "tavaline" ilm, mida ma suudan ette kujutada, on nullilähedase temperatuuri, puhangulise ja muutliku suunaga tuule ning vihmaga. Täpselt selline ilm on Bergenis kõige tavalisem. Kõigile eestlastele, kes kurdavad, et Eestis on halb ilm, kirjutan ma raviks välja paar aastat Bergenit. Tulge siia ja te saate terveks. Eesti ilm muutub kohe palju ilusamaks.

 Ja see täiuslike virmaliste näide:

Ma kandsin pikka aega endas kujutelma sellest, milline on see öö, mil ma näen täiuslikke virmalisi.
Nüüd ma nägin neid. Mitte ei kujutanud enam ette, vaid nägin oma pea kohal, taevalaotuses. Terve maailm oli tol hetkel neid täis. Nüüd on mul tunne, et üks etapp elust on läbi saanud. Selle asjaga on nüüd ühel pool. Nähtud, tehtud. Ükskõik kui ägedaid virmalisi ma veel oma elus peaksin nägema, ei saa need enam ületada eilset, vaid ainult korrata. Hea rahulik tunne on. 

Ja paar muud toredat seika:

Kook on norra keeles kaka, mis teeb koos selliste sõnaühenditega nagu munnvann (suuvesi), okserull (loomaliharull) ja Vitus Apotek (suurima apteegiketi nimi) kõigi Norrasse sattunud eestlaste tuju heaks.

Edasi on vaikus ja pimedus kuni selleni, et ma avan ukse ja väljun, hinges ebamäärane õrn hõllandus. [Seisund peale magistritöö kaitsmist.]

Kaks armast peatükki: Päike tuleb ja Külaline.
Esimene räägib, pigem aimatavalt, armsama tulekust ja teine lapse ootusest ning saabumisest. Need mõtted on ääretult ilusasti kirja pandud.