31. märts 2022

10 aastat blogimaailmas

Mõni päev tagasi avastasin, et olen siin blogimaailmas toimetanud juba kümme aastat!

See tundub täiesti uskumatu lugu.
See oleks nagu alles olnud, kui ma vaikselt ja arglikult siia sisenesin ning oma esimese sepistusega maha sain😊

Muidugi mõista on kümne aastaga palju vett merre voolanud, nii mõndagi muutunud, ma ise vanemaks ja targemaks (vähemalt enda arvates!) saanud.

Sellele teele asudes ei olnud mul õrna aimugi, milliseks mu blogi kujuneb, mida ma täpsemalt kirjutama hakkan, kas keegi teine seda kunagi üldse loeb (peale minu) jne.
Täna võin öelda, et mõned lugejad mul ikka on😇 Kirjutan aga ikka sellest, mis hingel või päevakorras või siis loetust-kogetust-nähtust laiemas ja kitsamas kontekstis.

Jälgijate  ja klikkide arv pole mind kunagi huvitanud ega mu eesmärk olnud. Noored sugulased ikka küsivad - palju sul jälgijaid on? Neile siis vastangi, et ma ei pea arvestust ja kirjutan peamiselt iseenda sisemisest vajadusest ning rohkem endale. Nii lihtne see ongi. Ja eks päevikupidamine selline olegi. Vanasti sai kladesse kirjutatud, nüüd on moodsamad, elektroonilised võimalused. Muidugi on siinjuures ka suurem enesekontroll peal. Ega ikka kõike ei kirjuta... Paber kannatab/s kõike, internet paraku mitte...

On olnud äärmiselt huvitav aeg. Olen palju lugenud, palju mõtisklenud. Ega enam ei tahagi, et kirjutamine oleks teismelise hala, kuidas kõik on nii kurb ja halb, kuidas mind ei mõisteta ja ei armastata😛 Vanu päevikuid on kohati piinlik lugeda, sest läbivalt on üks ja seesama jutt😕. On ikka probleemid, pseudoprobleemid lausa, ütleb elukogenud mina nüüd. Õnneks on need ajad möödanik. Kahju, et 15, 18 või isegi 25-selt ei ole inimeses veel sisemist kindlust ja enese usaldamist. No vähemalt minul ei olnud. See kõik on tulnud aastatega. Kui saaks kirjutada kirja oma nooremale minale (üks niisugune raamat ju hiljuti ilmus), siis ilmselt kirjutakski midagi taolist, et ... [Ela ja ära hala! Või et iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem! Või et...] Aga see pole üldse praegu teemaks.

Igatahes - pisike juubel on peetud ja lootuse ning optimismiga edasi järgmisse blogi-aastasse, päev haaval, tund haaval, hetk haaval...

24. märts 2022

Ora et labora

Nukrahõngulised päevad siin järjest...
Täna möödub isa surmast 7 aastat.
Homme on märtsiküüditamise aastapäev.
Rääkimata juba terve kuu kestvast sõjast Ukrainas.

Mulle meeldis eriliselt tänane (või siis juba eilne) Ritsiku kirjutis-mõtisklus. Väga paljuga nõustun siin täielikult (nii omavahel öeldes: see trenni tegemine ei ole absoluutselt minu teema; (toidu)varusid ma koguma pole veel hakanud; meediat tarbin kuu aega juba võimalikult vähe; muidugi olin minagi šokeeritud ja päris mitu päeva oli nutt kurgus, aga aeg teeb oma töö...)
Tegelikult ongi nii, et ela hetkes, naudi hetke - imelist hommikut ja päikesetõusu, ole rõõmus, et on kodu, et on armsad inimesed su ümber, et on keegi oma ja lähedane, keda saad hoida, kes hoolib...
Need pisiasjad, mis tegelikult on suured ja omavad ainsana tähendust, annavad elule pidet ja põhja siin hulluks läinud maailmas. Kui muud teha ei oska, siis tee oma tööd, kas palgatööd või koduseid toimetusi. Ei aita muretsemine, hirmu tundmine, halamine ja hädaldamine, kuigi ka kõik see on inimlikult mõistetav ja inimeseks olemise juurde kuuluv. Ent ometi - kuskil on piir. Endale tuleb seada piir. Stopp. Punkt. Kaugemale ei lähe. Aitab. Ela! Seni, kuni on elu antud. Kui hull see surm ikka on, nagu Ritsik arutleb, kõik on sellega hakkama saanud... Nojah, tavaliselt ei mõtle sellele niiviisi... Tahaks ikka ju veel lihtsalt elada ja toredat kogeda...
Mingeid kaugeleulatuvaid plaane ja investeeringuid (nt kodusse) küll praegu ei tee, need on kuidagi päevakorrast maas. Aga võib-olla just peaks, kõige kiuste, tegema? 

Olen siin mõelnud, et miks nüüd ei räägita vaimse tervise probleemidest. Kui oli mingi tühine asi, siis sellest aina jahuti (kuigi koroona iseenesest ei ole tühine asi, aga vaimsest tervisest räägiti siis ka hoopis teises kontekstis). Nüüd, kui on tõsised teemad, siis ei julge keegi enam vaimsest tervisest rääkida. Mul on (oli) reaalselt halb, kuna see teadmatus ajab hulluks... Täpselt selline jõuetuse, rammetuse tunne tuli peale ja siis meenus üks kirjakoht Piiblist (Luuka evangeelium 21,26): "Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse" (1997. a. tõlge)
"Ja inimesed lähevad rammetuks kartuse ja sündmuste ootamise pärast, mis maailma peale on tulemas; sest taeva vägesid kõigutatakse." (1968 a tõlge)
Kas need ajad on nüüd käes - käis minustki küsimus läbi...

Palveta ja tee tööd - ora et labora - rukoile ja työtä tee - pray and work - bete und arbeite.
Tõepoolest - olen minagi hakanud rohkem palvetama. Psalmid on eriliselt kõnekad ja abiks palvetamisel (Psalm 27, 31, 59, 91 jne. ) Ega muud ei olegi teha - kui palvetada ja töötada.

Mulle on väga korda läinud Fanny de Siversi mõtted, mida ta palvetamisest räägib (kirjutab):

Tuleb harjuda palvega nõnda, et ta saaks elutalitluseks.
Idamaa kristlased sobitavad Kristuse nime oma hingamisrütmiga; "Issand Jeesus Kristus - halasta minu pääle." Hingates sisse, Kõigekõrgema nimi, hingates välja, vihje meie armetusele.
Hingatakse töötades, hingatakse magades. Hingatakse, olemata sunnitud sellele mõtlema.
Viimaks muutub palve üleloomulikuks hingamiseks.

Hingamine kui palve(tamine) ja palve muutub üleloomulikuks hingamiseks. See on nii ilus mõte!

Nooruspõlvest meenus üks Pekka Simojoki laul "Rukoile ja työta tee"

Kes vähegi soome keelest aru saab, siis seda tasub kuulata. Tasub kuulata ka siis, kui aru ei saa. On abiks! Mulle oli küll ja on jätkuvalt.

Tegelikult oli mul täna plaan "Minu Ukraina" raamatust kirjutada, aga see jääb nüüd teiseks korraks.

23. märts 2022

Kevad. Kevad! Kevad!!!

Ometi midagi helget ja ilusat! Ilmad on ka olnud kõrge sinise taeva ja särava, soojendava päikesega. Meid on õnnistatud ja meie eest on ülekülluslikult hoolitsetud. Patt oleks nuriseda, vinguda ja viriseda...
Ja seda ma ei teegi... Ainult tänu, tohutu tänu tõuseb südamest, et oleme olnud hoitud... veel...

Meenub üks kevade algus kooliajast. Toonane klassijuhataja (saksa keele õpetaja) tuli tundi, tõmbas kardinad ette ja pani grammofoni/maki mängima: Vivaldi - Aastaajad - Kevad.
Minu, kui õrnahingelise noore jaoks oli see liigutavalt ilus tegu ja vaimustav muusika.

Mainitud õpetaja oli siis mulle ka väga suureks iidoliks. Kuigi meie vanusevahe oli vaevu 10 aastat, oli ta siiski eeskuju, suur ja tark, ilus ja intelligentne, klass omaette, justkui klass kõrgemal. Kuna ma ise tundsin ennast halli, äärmiselt tagasihoidliku hiirekesena, siis oli, mille poole püüelda.
Koos meiega või veidi peale meie lõpetamist lahkus ka õpetaja koolist. Aeg-ajalt ikka suhtlesime. Veel mu ülikooli diplomitöö retsensiooni aitas ta saksa keelde tõlkida, aitäh'i eest. Nüüdseks on ajad ja asjaolud muutunud. Väike napsitamine on muutnud kauni naise alkohoolikuks, kelle peale vaatan nüüd kahjutunde, nukra ja isegi haletseva pilguga. On tunne, nagu osad on vahetunud... Et see, kuhu mina püüdlesin, on mul omamoodi saavutatud, et ma olen teadlik sellest, kes ma olen ja mida ma tahan (jalad kindlalt vastu maad ja oma põhimõtted-väärtused, mis mulle on olulised). Aga see, kelle moodi soovisin olla, on minetanud oma väärikuse..., kas ta seda ise adub, ma ei tea... Kurb on, aga teha pole midagi...

Ikka kiskus jälle nukraks ära...

Aga sõbrad - kevad on! Ja valge on! Valget aega on ööpäevas rohkem kui pimedat ja see juba on midagi! Lumi sulab küll visalt ja kohati on hanged veel aiani, aga päike näitab siiski oma võimu ja on lillekesed õitsema pannud.
Ehk leian selles helgemas meeleolus ka jõudu ja ettevõtlikkust vanad (lugemis)võlad likvideerida...

Visalt, nii visalt sulab see lumi...

Ronisin üle hange, et lillekesi pildistada

Lumi ja lilled ja päikese võim

Valguses ja varjus