Minu Liibüa

Kaja Kahu. Minu Liibüa: hirmust ja armastusest.

Väga põnev ja kaasakiskuv raamat. Kui seda raamatut esimest korda käes hoidsin, siis teadsin kohe, et seda pean ma kindlasti lugema!
Möödunud nädalavahetus saigi suuresti just selle raamatu lugemisega sisustatud. Ja see oli hea!
Kui ootan pikisilmi taas lugema pääsemist, siis see räägib juba iseenda eest.

Aafrika ei ole üldse mingi minu lemmikmaa ega -teema, aga kui sellest on huvitavalt kirjutatud ja lisaks veel ka seikluslik mekk man, siis olen iga kell valmis lugema. Ja olgem ausad - kirjutajast sõltub ikka väga palju! Siinkohal suur tänu Kajale, naisele, kes on pidanud oma mehe töökohustuste tõttu rahvusvahelises firmas kolima väga erinevatesse riikidesse, alates Leedust ja Ukrainast, lõpetades Guatemalaga Kesk-Ameerikas ja Liibüaga Põhja-Aafrikas. Pärast nii värvikat Liibüa-lugu tahan nüüd kindlasti ka tema kirjutatud "Minu Guatemala" läbi lugeda.

Raamatus on parajas vahekorras Liibüa eluolu, vaatamisväärsusi ja isiklikke tahke.
Nüüd siis mõned mind kõnetanud nopped ja nurksulgudes minu (meelevaldsed) kommentaarid:

Aga on see üldse südamehääl, kes mulle selliseid mõtteid saadab? Ehk on see hoopis ego, kes kisab ja kilkab, et miks alati oled sina, Kaja, see, kes teiste seatud rada mööda käib?... [Kõhklused ja kahtlused seoses Guatemalast ära kolimisega]

Mõtlema hakkan oma ja võõra teemale aga siis, kui Guatemalast tagasi tulles koduses Eestis ennast absoluutselt võõrana tunnen.
See oli kummaline kogemus, kui oma kodumaal tajun, et inimesed justkui ei mõista keelt, mida ma räägin. Mina ise küll mõistan ümbritsevat keelt, öeldavaid sõnu ja lauseid, aga liiga sageli ei saa ma aru, miks ja millest räägitakse. Tunnen end nagu kuu pealt kukkunud. Mingi osa minust on veel Guatemalas, minu füüsiline keha on on Pärnus ja mingi osa minust tegeleb saabuva uuega, üritab juba leida enda kohta Liibüas. Juhan on ära, oma töö juures Šveitsis, Kata sõidab igal pühapäeval bussiga Pärnust Tallinnasse kooli ja igal reedel jälle tagasi ning mina olen meie koeraga kahekesi meie Pärnu kodus. Ma olen 48aastane ja mingil hetkel taipan, et see on mu täiskasvanuelus esimest korda, kui kogu mu aeg hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni kuulub mulle endale. [Koduses Pärnus ootamas Liibüasse minekut]

...kui lugeda meie jaaniöö kommetest või jõuludest, siis seegi on ilus ja üllas, aga päriselt toimuv on enamasti ikka lihtsalt pidu ülemäärase söögi ja alkoholiga. Ja sedasi üldistades teen ma kindlasti liiga neile, kes päriselt iseendasse vaatavad ega liialda millegagi, ei ramadaani ega jaanipäeva aegu. [Ramadaani aegu paastutakse päikese tõusust kuni loojanguni ja siis süüakse ja pidutsetakse, põhimõtteliselt on öö ja päev ära vahetatud]


...äkki ma taipan, et siin ma nüüd seisan, käe otsas pisike kott dokumentide ja mõnede väärtasjadega, kõik me maine vara on jäänud kuskile, kus sõda just algamas, ja needki vähesed asjad, mis kaasa pakitud said, ei ole ka meiega koos reisinud. Seisan oma armastatud mehe vastas, naeratan, vaatan talle otsa ja tunnen, et olen absoluutselt vaba. 
...On teadmine, et meil pole enam asju, mida enda omadeks oleme pidanud, ja on teadmine, et meil on olemas kõik, mida eluks vajame: me oleme siin, me oleme elus ja me armastame üksteist. 

..Nii nagu "võitlemine rahu eest" on minu meelest nonsenss, on seda ka kõik ülejäänud võitlused. Miks me ometi peame kogu aeg võitlema? Vaesusega ja haigustega ja depressiooniga ja mobiiltelefonidega, kodumaa eest, armastuse eest, vabaduse eest? Pearu ja Andres võitlesid terve elu kumbki oma tõe ja oma õiguse eest. Kelle elu sellest õnnelikum sai? Kumb võitis? Pearu või Andres? Võitluse lõpptulemusena peaks justkui olema võitja ja kaotaja? Ja võitja peaks olema õnnelik?
Kui ma võidan võitluse ühe inimese armastuse eest, siis mis sellega kaasneb? Kas olen kogu edaspidise elu õnnelik koos kätte võidetud armastusega või tunnen pidevalt hirmu, et keegi teine võib alustada sama võitlust ja siis jään kaotajaks mina? Kui võidan võitluse haigusega, siis kas olen ülejäänud elu sellest prii või tunnen hirmu iga pisimagi haigusele viitava sümptomi ees? Ja kui ma kaotan - võitluse, mitte veel elu -, kas siis hakkan hauduma kättemaksu nende vastu, kes võitluses minu vastalised olid? Ja alustan uut võitlust? Et tõestada kõigile oma õigust, maksta kätte neile, kes minu vastu olnud ja juhul, kui võidan, siis hakata tundma hirmu kaotajate viha ja kättemaksuhimu ees?
Ma mõistan hirmu suurust ja mõjujõudu, sest ma olen seda tundnud. Ja võib-olla sellepärast ka, et see on siin maa peal nii kaua inimestega koos olnud ja näib, et aina enam ja enam tekitame siia hirmu juurde. Me loome seda juurde ka selle tundega samastudes, oskamata või tahtmata muuta seda armastuseks.
Mõnikord tundub mulle, et me, terve inimkond, oleme justkui hüpnotiseeritud: teeme ja toimetame oma asju automaatselt, anname varmalt kõigele hinnanguid, valetame, varastame, tapame; mõnikord nimetame tapmist kangelasteoks; ja me ei mäleta, kes, millal või mis tingimustel meid selliseks "hüpnotiseeris"? [Siit lähtus ilmselt raamatu alapealkiri - hirmust ja armastusest]

Jumal olla prohvet Muhammadile öelnud: "Te ei sisene paradiisi, kuni te pole uskunud, ja te ei hakka uskuma, kuni te üksteist ei armasta."

Oli kuidagi väga sobiv lugemine siia kummalisse aega - eriolukorda. Kõnekas ja kõnetav.
Huvitav on see, et ennast uskmatuks pidav inimene hakkab hädas olles uskuma ja palvetama...

Kaunis kaos

Sandra Peets. Minu Egiptus: kaunis kaos.

Kahetsusväärselt on see raamat siin kajastamata jäänud. Lugemisest on juba hulk aega möödas. Parandan nüüd selle vea.
Oli hea ja mõnus lugemine. Väljakirjutust jätkus ka!:)

Egiptlased ise aga naeravad enda üle, et egiptlastel on alati kiire, sest neil ei ole mitte midagi teha.

"Miks te, noored, selle Mubaraki kukutasite? Mis kasu sellest nüüd on?" küsib ärritunult vanem meesterahvas, kes kohvikus juba mitmendat vesipiipu tõmbab.
"Me tahtsime vabadust!" vaidlevad noormehed kõrvallauas vastu.
"Mis sellest vabadusest kasu, kui terroristid inimesi tapavad ja majandus nässus on!" vastav vanem meesterahvas.

Jah - see müstiline vabadus, mida tänapäeva noored (loe: tänapäeval kõik) nii väga ihkavad. Vabadus millestki? Või vabadus millekski? See teema vääriks kohe eraldi postitust.


Eesti on üldiselt maailmas üks kõrgema lahutuste arvuga riike, Egiptus juhib jällegi araabia ja islamimaade seas.

Ootused noorte tulevikule tulevad minevikust, aga probleemid on tänapäevased.

Päris ausalt olen ma Egiptuses rohkem näinud neid perekondi, kus naine on kodune matriarh ja mehed ei julge iitsatadagi, kui nende kaasa häält tõstab. See, et mehi ette ja taha teenindatakse, ei tähenda, et naisi tõsiselt ei võetaks. Enamikus Egiptuse kodudes liigutab malenuppe pereema, isal jääb lihtsalt üle nõustuda. Samas jääb mulje, et see positsioon on naistel ainult abielus olles. Abielu annab õiguse olla oma majapidamise ülemus.

Lk. 144-146 räägitakse sellisel intrigeerival teemal nagu mitmenaisepidamine.
Piiblist meenub Jaakobi lugu - Lea, Rahel ja nende ümmardajad (4 naist sisuliselt ju). Tänapäeval oleks sellega ehk armukeste probleem lahendatud???

Islamiseadus annab igale moslemimehele õiguse abielluda kuni nelja naisega. Enamik lõpetab selle koraani suura ehk salmi lugemise siinkohal ja siia ahhetab rahulolevalt või halvakspanevalt. Tegelikult järgneb pikem salmiosa sellest, kuidas kõikide naiste suhtes peab olema võrdsus ja kui sa mehena ei suuda seda tagada, siis on õigem/parem abielluda vaid ühe naisega. Liberaalsemad islami usuteadlased väidavad, et sisuliselt see teine lauseosa kustutab esimese poole võimalikkuse, sest täpselt võrdne ei saagi kõigi abikaasade vahel olla.

"Minu arvates peaksid naine ja mees olema eelkõige parimad sõbrad," ütleb Omnia. Noogutan vastuseks.
"Nad peavad saama kõigest rääkida, et nende vahel ei oleks saladusi," lisab Omnia.
/.../ nende vahel on tunda lähedust ja harmooniat, mida ma siin abielupaaride vahel harva märkan. Jah, pered on õnnelikud ja üldiselt väga stabiilsed, aga tundub, et abielu on nagu tiimitöö kahe partneri vahel, kellel mõlemal on täita oma kindlad ülesanded. Puudub sõprus ja see miski, mis paneb meid valima omale kaaslast terveks eluks. Mulle jääb mulje, et enamik paare otsustab ühist elu alustada vaid praktilistel põhjustel. 

Egiptuse kliimale on mul ainult üks etteheide: et iga päev on sama ilm. Me kipume Eestis virisema, et meie ilm on nii muutlik nagu ta on, aga Egiptuses hakkan ma seda ilma vaheldumist taga igatsema.

Eestlaste kohta on ta [Ibrahim] öelnud: "Huvitav, kuidas minu ühiskonnas, kus kõik on põhimõtteliselt usklikud, ei ole peaaegu mitte kellelgi moraalitunnetust, ja siin, kus enamik ei ole usklikud, on inimesed tugevama moraaliga kui meil."

No selle koha peal võiks muidugi vastu vaielda ja pikalt moraalitusest rääkida!

Kas õnn on üldse selles, et kõik meie ümber on hästi ja korras? Ei, kindlasti mitte. Kui hindan midagi egiptlaste ellusuhtumises, siis seda, et õnn on meis enestes. Seda ei pea mööda maailma ringi kolades taga otsima (kuigi reisimine on parimaid silmaringi avardamise ja kogemuste kogumise viise). See ei peitu tohutute rahahunnikute all. Õnn on teadlik valik, rõõm inimestest enda ümber, uued kogemused ja avastused, tänulikkus ja teiste õnnelikuks tegemine.

Egiptus on kaunis kaos, mida ei ole võimalik nii-öelda korda seada. Ja ehk ongi see tohuvabohu see, mis on Egiptusele nii omane ja iseloomulik. 

Minu Lõuna-Aafrika vabariik

Gertrud Talvik. Minu Lõuna-Aafrika vabariik: katse-eksitusmeetod.

Jälle üks väga põnev ja vastuoluline raamat Minu-sarjast. Raamat, mida raske käest panna ja mida aina kibeled lugema. Ma pikalt siinkohal heietama ei hakka, mis meeldis ja mis häiris. Lasen jälle pigem mõningatel tsitaatidel enda eest rääkida. Keda peaks huvitama, siis siin on väga hästi ja minu maitse kohaselt kogu lugu kokku võetud:)
  
Huvitav, et õnn on devalveeruv nähtus. Terve inimkond on miskipärast üdini ärahellitatud ja mida rohkem inimesele võimaldada, seda rohkem on tal õnneks vaja. /../ Võib-olla ei ole õnn mitte devalveeruv, vaid vaikselt küpsev nähtus, mille vahendajaks on nooruses egoism, aga vanemaks saades altruism...

Ema küsib igal aastal, millal ma koju tagasi tulen, ja igal aastal kahtlen ma aina enam, kas üldse on võimalik koju tagasi tulla. Sest kodu pole enam see, mis ta kunagi oli. Kodust on saanud kollektsioon nägudest ja asjadest, mis sunnivad mäletama aegu, mis on läinud, ta ei ole enam koht olevikus.Ühes majas üles kasvamisega kaasneb meeletu sentimentaalne pagas. Iga nurk ja tolmurull on tuttav ja kõik mõranenud kruusid, määrdunud padjad ja kriimud puitpõrandal räägivad mingit lugu sinu lapsepõlvest. Ma vist ei oska veel rõõmu tunda mälestustest, sest selle asemel et neid rahulolevalt meenutada, teeb mind kurvaks nende kaduvus. Nii on ka iga koduskäik üks kibemagus elamus.
Ajaratta liikumist pealt vaadates ei märka suuri muutuseid, aga kui ainult kord aastas kodus käia, on muutused järsud ja hirmutavad. Minu kass, kelle ma üle kümne aasta tagasi tänavalt üles korjasin, ootab mind diivanil kui luukere ja sureb minu käte vahel paar päeva hiljem; kortsud nii isa kui ka ema näos süvenevad ja roosteplekk vannitoa kraanil on palju rohkem kui plekk.

Jällegi olen tänulik oma põhimõttele, et kõik, mida omad, peab olema endal seljas kantav. 

Usaldus on üks kergemini lõhutavamaid ja raskemini parandatavaid asju üldse, aga ma olen selleks valmis.

Istun tundide viisi Niccolo basseini ääres ja vaatan, kuidas päike kohusetundlikult mööda oma ida-lääne trajektoori perfektset parabooli veab. See ei ole mingi kurvameelne passimine, vaid pigem aeg endale, mida mul pole aastaid olnud. 

Jutustame eluolust ja sireleme soojal rannaliival.

Olgugi et olen joonud siidri ja ühe džinni toonikuga, istun kahtlusteta autorooli ja sõidan koju. Paar esimest aastat oli see harjumatu ning igasugune alkohol ja autosõit oli tänu Eesti seadusandluse tehtud heale tööle välistatud. LAVis käivad autosõit ja alkohol käsikäes ja kaks klaasi veini õhtusöögi kõrvale on seaduse silmis normaalne.
Olgugi et enam-vähem kõik teedel sõitvad autod on dekoreeritud vähemalt ühe kriimu või mõlgiga, valitseb üsna suur tolerants, ilma paanilise pressimiseta antakse teed ning eranditult vilgutatakse tänutäheks tulesid ja viibatakse tahavaatepeeglisse. Eestis - kus on tihti mu äraolekul liikluskorraldus muutunud, leides ennast valest reast - võin oodata päikese kustumiseni, et keegi mind vahele laseks.

Laiskus on miski, millega peab Lõuna-Aafrikas harjuma. Siin on inimeste keskmine kõndimiskiirus ja ka mõtlemiskiirus väikesem. Meeldiv muretus vaheldub kõige labasema laiskusega, mis ajab eesmärgikindlaid eurooplasi nurisema ja emotsionaalsemaid rahvuseid kohalikes administratiivkontorites karjuma. Nii tean, et näiteks vihmase ilmaga on võimatu saada trahvi, ja ma ei imesta enam, kui teetöölõigul vaatab neli meest pealt, kuidas üks labidaga mulda viskab.

Absurdihuumor on tihti siinne reaalsus ja selle kirjeldamiseks ringleb ka väljend TIA - this is Africa (see on Aafrika) - mis on saanud minu sõnavara lahutamatuks osaks.

Ebavõrdsus valitseb kõikjal maailmas, LAV on aga ekstreemne näide, kus täielik puruvaesus ja kujuteldamatu rikkus on igipõlised naabrid.

Paanika õnneks ei sööbi igapäevaellu ja ma ei ole kunagi tundnud, et mu elu kuidagi ohus oleks. Aga ma tean, et ma elan riigis, kus kaasinimest tuleb karta ja kus öö kuulub meeleheitel kriminaalidele.

Põhiline muresõlm ei ole mitte otsene näost näkku rassism, vaid institutsiooniline, nii-öelda juriidiliselt-on-kõik-korrektne rassism.
/.../ On alanud ülikooli akadeemikute purgatoorium, et vabastada istekohad uutele mustanahalistele lektoritele ja professoritele.
/.../ LAVis puudub aga piisavalt haritud mustanahalisi - see on probleem, mis algab alg- ja keskhariduse kättesaadamatusest. /.../ Olukorra ohtlikkus seisneb aga kõrghariduse ja kogemustega ajude väljavahetamises täiesti ebaolulise teguri - rassi - alusel.


 

Minu Kilimanjaro

Janika Vaikjärv. Minu Kilimanjaro: igaühe Everest.

Kui liigitada raamatuid rubriiki "Liiga...", siis minu jaoks oli see "liiga ekstreemne":)
Ma lõpuks ei saanudki päris sotti, mitu korda autor seal Kilimanjarol käis. Mingi number 7 käis mõne korra läbi. Ju siis...
Seda vaeva ja valu oli ikka liiga palju. Küll on hea, et raamatu vahendusel sai seal mäel ära käidud:)
Hoolimata mu eelnevast "vingumisest" leidus ikka midagi, mida välja kirjutada:

"Teie, mzungu'd, ei tahagi vist eriti abielluda ja lapsi on teil ka vähe."
See on juba mitmes kord, kui mind mzungu'ks nimetatakse. Mzungu on Euroopa päritolu valge inimene. Sõnana on see umbes sama tähendusvarjundiga kui "neeger" - otseselt mitte solvav, kuid valged ei armasta seda sõna enda kohta kasutada. Mind see nimetus ei häiri. Olen kunagi pidanud sel teemal arutelu, kas kohalikke ärritab sõna "neeger" ja kuidas valged end mzungu'na tunnevad. Kuna kohalikud ise end neegriks ei kutsu, siis ei häiri neid ka see sõna. Samuti ei kutsu valged end ise mzungu'deks ja kui meie kohta kõnes seda süna kasutatakse siis meid see ka ei häiri. Kindlasti on erandeid, kuid üldjuhul pole see probleemne teema. Esmalt võeti mzungu-laadne sõna zungu või zunguka kasutusele 18. sajandil, kui valge nahaga sihitud rändurid Aafrikat avastama asusid. Praeguses tähenduses on see "keegi valgenahk" või "käitub nagu rikas".

Pean tunnistama, et kõige meeldivamad kliendid on eesti geid ja venelased. Nad ei virise ja ei vingu, on alati rõõmsad ja viisakad. Hinnas ei tingi, sest nad teavad, et sapika hinna eest mersut ei osta. Ent keskmine eestlane on mõnigi kord oma vaguruse ja alalhoidluse koju maha unustanud. Siin saan sõimata igasuguste asjade eest, olenemata, kui palju olen enne teinud teavitustööd. Siin on liiga palav, vihma sajab valel ajal, mõõn on siis, kui tahetakse ujuma minna ning telekast ei näidata taliolümpiat. Pole olemas teemat, mis eestlast ei vihasta. Vahel pole ka naljast ja napsust kasu. Kui eestlane on vihane ja kuri, siis rõõmu ja päikest ma tema hinge tuua ei oska.

Iga peatükk algas autoripoolsete luuleridadega, mis oli äärmiselt meeldiv. Olgu siinkohal toodud ka üks näide:

Ma istutasin puu, mis kasvama ei läinud.
Ma kirjutasin raamatu, mis lugejaid ei näinud.
Ma ehitasin maja, mis tormis kokku kukkus.
Mul oli mees, kes minu tõttu õnnetuses hukkus.
Ma ärkasin ja õnneks, kõik see oli uni.
Nii möödus sügis, talv ja lõpuks kevad tuli.
Ei ehita ma maja, ei istuta ma puud.
Ka raamatut ei kirjuta, sest tahan teha muud.

Kas on üldse võimalik võrdselt anda? Miks eelistatakse koolihariduse puhul poisse rohkem kui tüdrukuid? Kas lapsed ei peaks olema võrdsed? Võrdsed võimalused ja võrdne vabadus valida. Kahjuks on kultuuride ja rahvaste arusaamad erinevad. Meil kõigil on õigus oma arvamusele ja kõigil on alati õigus. Oleneb vaatenurgast.

Jõuan kiiresti järeldusele, et kui Eestis teevad midagi mehed, siis on see kõigi asi, kui naised, siis on see naiste asi.

Vahel mõtlen, kas kõik endiste idabloki riikide mehed ei olegi sündinud naise üsast. Kas neil ei olegi ema, õde, tütart, naist? Kes on naine sellise mehe kõrval? Tema kultuuriruumis, kontoris, poes, tema laste koolis ja lasteaias? Liiga palju viha ja allasurutud emotsioone kanname endas ja nii valataksegi see välja suvaliste inimeste peale, süüvimata teemasse ja isikusse.
Ühel päeval, kunagi tulevikus tahan ma minna Gaboni. Gaboni vanaema on üks maailma targemaid naisi ja nõidu. Aastasadu on Gaboni valitsenud kuningad - mehed, kelle nõunikud on vaid naised. Gabon on pea ainus Aafrika riik, kus ei ole olnud peaaegu üldse sõdu, isegi mitte kodusõdu suguharude vahel. Kallid mehed - oma olemuselt ei taha mitte ükski naine olla pea, kuid laske tal olla siis see nõtke kael.

Küll aga jätkab ta siiani oma soolapuhumist ja tema loengutes istuvad sajad eestimaalased ning usuvad seda jama, mis ta ilusast suukesest välja voolab ja talle eurosid teenib. Kuulge, sõbrad, minge parem kinno või teatrisse ja toetage eesti kultuuri! 

Hakuna matata - Kõik on hästi.

Kuidas vaadata maailma teistpidi? Selles on küsimus...

Kätlin Hommik-Mrabte. Minu Maroko ehk maailma teistpidi vaatamise õpik.

Suuresti võtsin selle raamatu kätte tänu saatele "Hommik Anuga", mis oli eetris küll juba septembris (!), nagu ma guugeldades hämmastusega avastasin. Seal oli siis intervjuu raamatu autoriga. Teemad, mida käsitleti tundusid väga põnevad ja intrigeerivad. Mulle jäi saatest igati positiivne mälestus ja nii tahtsin natuke lisa saada. Nüüd siis aasta alguse vaikelus tekkis selline moment, et oli kohe vaja lugemiseks ühte "Minu"-sarja raamatut. Nii "Minu Maroko" haarasingi.
Raamatust saab lugeda ühe eestlanna teest islami maailma, nii vaimselt kui füüsiliselt. Huvitav fakt oli see, et oma mehe leidis Kätlin interneti vahendusel. Kuidas nii juhtus, seda ma siinkohal ei räägi:)
Väike tutvustus raamatukaanelt:
"Olen eestlane, aga moslem. Või kas peangi siia „aga” vahele panema? Olen moslem juba üheksandat aastat, abielus viiendat. Pean seda täpsustama, sest enamasti arvatakse, et olen moslem oma marokolasest mehe pärast.
Inimese identiteeti vormivad ühtviisi nii ta millegi kõrgema poole püüdlev hing kui ka maine kogemus. Minu kogemus, mida tahaksin teiega jagada, on mind viinud läbi lapsepõlve eneseotsingu Nõukogude Eestis, araabia keele ja islamoloogia õpingute Pariisis, abiellumise Kuveidis, otse sooja Maroko südamesse. See kõik on osa minust: olen eestlane ja moslem."

Kui mosleminaisele on loomulik, et ta rõivastub pikka, maani ulatuvasse rüüse, et olla kaetud, siivas ja mitte silmatorkav, siis läänemaailma naised pistavad selle peale kisama, et see on ahistamine. Aga keegi ei ahista kedagi, vaid naine on kaitstud valede pilkude eest. Enese eksponeerimine avalikes kohtades ei ole sünnis. Mitte nii nagu meie ühiskonnas, et mida lühem seelik, suurem dekoltee ja rohkem krohvi näos seda uhkem. Ühiskonnad ja väärtussüsteemid on lihtsalt erinevad. Vahel tundub, et veidi rohkem konservatiivsust ei teeks üldse paha.

"Väga suur hulk eurooplannasid võtabki reisi nendesse riikidesse ette just üheöö- või ühenädalasuhete pärast, sihikul nooremad poisid. /.../
Sellised naised soodustavad islamimaailmas levivat lodevate eurooplannade halba kuulsust ja sama mõõdupuuga mõõdetakse ka neid naisi või tütarlapsi, kes ilma selliste plaanideta reisile lähevad. Kui paralleeli tõmmata, siis naised, kes islamimaailmas end siivutult üleval peavad, on justkui kardetud islamiterroristid, kes on küll vähemuses, kuid siiski rikuvad oma halbade tegudega ära kõigi moslemite maine. Euroopa arvab et kõik moslemid on terroristid, islamimaailm arvab, et iga suvises kleidis naine on lits."

"Oma usundit sügavuti õppinud moslem ei õhuta vaenu ega soorita enesetappu, kuna ta teab, et vaenutsemine on Jumalale vastumeelt ning enesetapp islami seaduse järgi rangelt keelatud - kellelgi ei ole õigust ise oma elu lõpetada, olgu põhjus milline tahes."

Siinkohal tuleb nentida, et ükski usk ei ole halb. Ainult halvad, kurjad inimesed suudavad "usu nimel" halbu asju korda saata.

Mitmetes blogides ja arvamuslugudes on raamatu kohta kirjutatud kahjuks üsna palju negatiivset, mida ma küll ei saa jagada.
Vähemalt ühe positiivse kommentaari leidsin Lugemispäevikust

Omal kombel avardas raamat silmaringi küll. Ehk võib nüüd maailma ka õige pisut teistpidi vaadata...

Minu Ghana

Ethel Aoude. Minu Ghana - majanduspõgenik Mustal Mandril

Taaskord "Minu"-sari tuli mulle koju kätte:) Ehk siis olin mingil hetkel endale raamatukogus selle raamatu järjekorda pannud ja kuna ta juba tuli, siis lugesin ka läbi. Täitsa tore lugemine oli! Üldiselt ma talvisel perioodil väga ei viitsi/taha/jaksa raamatuid lugeda, aga kui esmasel sirvimisel miski köidab, siis enamasti ei pea ma ka lugemisel pettuma.
Aafrikast ei ole ma kunagi unistanud, see ei ole see maa, kuhu igatseksin minna. Ja raamatut lugedes minus kinnistus see arvamus/teadmine, et ma ei taha sinna mitte mingil juhul. Kuritegevus, räpasus, hoolimatus jne, jne. - mitte midagi niisugust, mis kutsuks. Aga nagu ma juba ütlesin - lugeda oli tore, sest oli hästi kirjutatud. Ja kui lugeda teiste inimeste seiklusi, siis miks mitte. Ise ei ihka sellistest seiklustest osa saada. Miks aga üks valge Eesti tüdruk Mustale Mandrile läheb ja jääbki, see on mulle jätkuvalt mõistatus... Aga mis see minu asi on. Peaasi kui inimesele endale meeldib ja ta sellega rahul on, millist elu elab ja mida teeb.
Etheli tegemistest saab lähemalt aimu ka tema blogist:
Ety seiklused Aafrikas