Väga põnev ja kaasakiskuv raamat. Kui seda raamatut esimest korda käes hoidsin, siis teadsin kohe, et seda pean ma kindlasti lugema!
Möödunud nädalavahetus saigi suuresti just selle raamatu lugemisega sisustatud. Ja see oli hea!
Kui ootan pikisilmi taas lugema pääsemist, siis see räägib juba iseenda eest.
Aafrika ei ole üldse mingi minu lemmikmaa ega -teema, aga kui sellest on huvitavalt kirjutatud ja lisaks veel ka seikluslik mekk man, siis olen iga kell valmis lugema. Ja olgem ausad - kirjutajast sõltub ikka väga palju! Siinkohal suur tänu Kajale, naisele, kes on pidanud oma mehe töökohustuste tõttu rahvusvahelises firmas kolima väga erinevatesse riikidesse, alates Leedust ja Ukrainast, lõpetades Guatemalaga Kesk-Ameerikas ja Liibüaga Põhja-Aafrikas. Pärast nii värvikat Liibüa-lugu tahan nüüd kindlasti ka tema kirjutatud "Minu Guatemala" läbi lugeda.
Raamatus on parajas vahekorras Liibüa eluolu, vaatamisväärsusi ja isiklikke tahke.
Nüüd siis mõned mind kõnetanud nopped ja nurksulgudes minu (meelevaldsed) kommentaarid:
Aga on see üldse südamehääl, kes mulle selliseid mõtteid saadab? Ehk on see hoopis ego, kes kisab ja kilkab, et miks alati oled sina, Kaja, see, kes teiste seatud rada mööda käib?... [Kõhklused ja kahtlused seoses Guatemalast ära kolimisega]
Mõtlema hakkan oma ja võõra teemale aga siis, kui Guatemalast tagasi tulles koduses Eestis ennast absoluutselt võõrana tunnen.
See oli kummaline kogemus, kui oma kodumaal tajun, et inimesed justkui ei mõista keelt, mida ma räägin. Mina ise küll mõistan ümbritsevat keelt, öeldavaid sõnu ja lauseid, aga liiga sageli ei saa ma aru, miks ja millest räägitakse. Tunnen end nagu kuu pealt kukkunud. Mingi osa minust on veel Guatemalas, minu füüsiline keha on on Pärnus ja mingi osa minust tegeleb saabuva uuega, üritab juba leida enda kohta Liibüas. Juhan on ära, oma töö juures Šveitsis, Kata sõidab igal pühapäeval bussiga Pärnust Tallinnasse kooli ja igal reedel jälle tagasi ning mina olen meie koeraga kahekesi meie Pärnu kodus. Ma olen 48aastane ja mingil hetkel taipan, et see on mu täiskasvanuelus esimest korda, kui kogu mu aeg hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni kuulub mulle endale. [Koduses Pärnus ootamas Liibüasse minekut]
...kui lugeda meie jaaniöö kommetest või jõuludest, siis seegi on ilus ja üllas, aga päriselt toimuv on enamasti ikka lihtsalt pidu ülemäärase söögi ja alkoholiga. Ja sedasi üldistades teen ma kindlasti liiga neile, kes päriselt iseendasse vaatavad ega liialda millegagi, ei ramadaani ega jaanipäeva aegu. [Ramadaani aegu paastutakse päikese tõusust kuni loojanguni ja siis süüakse ja pidutsetakse, põhimõtteliselt on öö ja päev ära vahetatud]
...äkki ma taipan, et siin ma nüüd seisan, käe otsas pisike kott dokumentide ja mõnede väärtasjadega, kõik me maine vara on jäänud kuskile, kus sõda just algamas, ja needki vähesed asjad, mis kaasa pakitud said, ei ole ka meiega koos reisinud. Seisan oma armastatud mehe vastas, naeratan, vaatan talle otsa ja tunnen, et olen absoluutselt vaba.
...On teadmine, et meil pole enam asju, mida enda omadeks oleme pidanud, ja on teadmine, et meil on olemas kõik, mida eluks vajame: me oleme siin, me oleme elus ja me armastame üksteist.
..Nii nagu "võitlemine rahu eest" on minu meelest nonsenss, on seda ka kõik ülejäänud võitlused. Miks me ometi peame kogu aeg võitlema? Vaesusega ja haigustega ja depressiooniga ja mobiiltelefonidega, kodumaa eest, armastuse eest, vabaduse eest? Pearu ja Andres võitlesid terve elu kumbki oma tõe ja oma õiguse eest. Kelle elu sellest õnnelikum sai? Kumb võitis? Pearu või Andres? Võitluse lõpptulemusena peaks justkui olema võitja ja kaotaja? Ja võitja peaks olema õnnelik?
Kui ma võidan võitluse ühe inimese armastuse eest, siis mis sellega kaasneb? Kas olen kogu edaspidise elu õnnelik koos kätte võidetud armastusega või tunnen pidevalt hirmu, et keegi teine võib alustada sama võitlust ja siis jään kaotajaks mina? Kui võidan võitluse haigusega, siis kas olen ülejäänud elu sellest prii või tunnen hirmu iga pisimagi haigusele viitava sümptomi ees? Ja kui ma kaotan - võitluse, mitte veel elu -, kas siis hakkan hauduma kättemaksu nende vastu, kes võitluses minu vastalised olid? Ja alustan uut võitlust? Et tõestada kõigile oma õigust, maksta kätte neile, kes minu vastu olnud ja juhul, kui võidan, siis hakata tundma hirmu kaotajate viha ja kättemaksuhimu ees?
Ma mõistan hirmu suurust ja mõjujõudu, sest ma olen seda tundnud. Ja võib-olla sellepärast ka, et see on siin maa peal nii kaua inimestega koos olnud ja näib, et aina enam ja enam tekitame siia hirmu juurde. Me loome seda juurde ka selle tundega samastudes, oskamata või tahtmata muuta seda armastuseks.
Mõnikord tundub mulle, et me, terve inimkond, oleme justkui hüpnotiseeritud: teeme ja toimetame oma asju automaatselt, anname varmalt kõigele hinnanguid, valetame, varastame, tapame; mõnikord nimetame tapmist kangelasteoks; ja me ei mäleta, kes, millal või mis tingimustel meid selliseks "hüpnotiseeris"? [Siit lähtus ilmselt raamatu alapealkiri - hirmust ja armastusest]
Jumal olla prohvet Muhammadile öelnud: "Te ei sisene paradiisi, kuni te pole uskunud, ja te ei hakka uskuma, kuni te üksteist ei armasta."
Oli kuidagi väga sobiv lugemine siia kummalisse aega - eriolukorda. Kõnekas ja kõnetav.
Huvitav on see, et ennast uskmatuks pidav inimene hakkab hädas olles uskuma ja palvetama...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar