Reisiraamat Aasia-riikidest. Kruiisisin koos Inge ja Ahtoga kaasa (koroona)ajal, mil reaalselt reisida ei saagi. Kas kunagi veel üldse saabki? Eks seda näitab aeg...
Olgu siinkohal ka külastatud riigid üles loetletud:
Filipiinid, Malaisia, Indoneesia, Nepal, India, Tai, Birma, Laos, Sri Lanka, Vietnam.
[Reis on dateeritud 14. aprill 2018 - 28. mai 2019].
Tuletas mulle veidi meelde raamatuid "Samba, sake ja tšillikaun" ning "Meri ja kuked". Ilmselt seetõttu, et ka neis oli väga lai (eksootiliste, soojade) maade spekter, mida külastati, ja palju fotomaterjali.
Endiselt olen ma veidi äraoleval seisukohal Aasia riikide suhtes ehk ega nad mind eriliselt ei köida. Jah, pildimaterjal on tore ning nauditav vaadata, aga kõik need nii erinevad kombed, religioonid, elustiilid, valdav vaesus või siis pigem väga suured kontrastid rikaste ja vaeste vahel, no ei ole minu teetassike, võta või jäta... Ausalt öeldes on mul kõik need riigid segamini nagu puder ja kapsad või Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul:) Ma ei tea, kas selle või muu teguri tõttu venis lugemine väga pikaks, aga võib-olla tuli see isegi kasuks.
Mis aga raamatu väga muhedaks tegi, oli autori kirjutamise stiil. Palju vahvaid ütlemisi ja sõnakasutusi, mida ma nautisin täiega. Aitäh nende eest! Allpool siis "pisuke" väljavõte:)
Ja muidugi suurepärased fotod - ainuüksi neid vaadates on võimalik elamused kätte saada! Tahaks neid siinkohal kohe eksponeerida, aga kahjuks ei saa ma seda teha. Nii et vaadake ise raamatust.
Üks asi veel - toidud! Toitudest on raamatus ka väga palju ja põhjalikult juttu. Sageli oli tunne, et sülg hakkab kohe-kohe suunurgast nirisema, igal juhul kõht läks alati hoobilt tühjaks:) Maitseelamused tundusid olevat võrratud.
Nii oleme hakanud päev korraga oma unistust tõeluseks elama, soovides end aeg-ajalt näpistada, kas see kõik toimub ikka päriselt? Kas me tõesti ei pea terve aasta ärkama kellegi teise väljamõeldud raamidesse? Pingutama võõraste eesmärkide nimel? Ei, ei pea. Võime teha, mida hing ihaldab, ja minna sinna, kuhu süda kutsub. Peame ainult lootma, et nii suur vabadus meid lootusetult ära ei riku. [Filipiinid]
Filipiinidel armastatakse kontraste ehk kui juba konditsioneerida, siis nii et kulmud härmas.
Restoranides käies õpime filipiinlaste kohta veel midagi. Kui hajameelsed võivad nad olla! Tellime näiteks juustu- ja kanasalati, aga kokk unustab välja nii juustu kui ka kana. Või küsime kana kõrvale riisi, aga taldrikul on ainult koib. Kord tuuakse lauale kaks täpselt sama magustoitu, ühel pooled komponendid puudu. Teine kord teatatakse pika ooteaja lõpus: "Vabandust, me unustasime teie tellimuse ära. Kas olete nõus veel ootama?" Jah, muidugi, meil on aega terve aasta!
Kestab ramadaan, mis tähendab, et päikesetõusust kuni loojanguni ei vaata eeskujulik moslem toidu poolegi. Paljud söögikohad on päeval kinni, kuid õnneks on Kuala Lumpur multikultuurne linn. Budistidest, kristlastest ja hindudest restoranipidajad ei lase end islami kalendrist häirida. [Malaisia]
...võtame meiegi Kuchingis tempo maha. Ärkame, veedame kolm-neli tundi kohvikus hommikusööki süües ja uudiseid lugedes, longime ringi, vaatame, kuidas korralikud inimesed tööd teevad, ja tunneme isegi veidi piinlikkust, nautides mittemidagitegemist. [Malaisia]
Kutast ida pool asuvat Tanjung Aani peetakse õigusega Lomboki üheks ilusaimaks rannaks. Siin on väike ja üsna kinnine lahesopp heleda liivaribaga, servades kõrgumas kaljud. Ronime nende tippu, misjärel saan reielihastelt järgmisel päeval kibeda meeldetuletuse ja kutse arenguvestlusele. [Indoneesia]
Teel sinna saame kokku kitsi karjatava mehega... [Nepal]
[Minu kiiks, kahemõtteline väljend: kitsi karjatav mees:)]
Valime teise, laiema tee ja jõuame õigel ajal kanjoni teise serva, kuhu kogunetakse päikeseloojangut vaatama. Kaunid hetked pildile püütud, selgub aga, et ka siit ära pääsemiseks tuleb ühest kitsast lõigust üle minna. Kui ma sellega hakkama olen saanud, tunnen end nagu sangar seiklusfilmis.
"Äkki läheks veel mõnel õhtul kanjonisse pildistama?" teen juba järgmisel hommikul Ahtole ettepaneku. Olgu etteruttavalt öeldud, et me lähmegi. Teisel korral ei juhtu kanjonis muud märkimisväärset, kui et leiab aset naispeategelase areng. Ta kõnnib läbi ja üle päris mitmest kohast, mida enne hirmuga vaid eemalt vaatas. Tasakaal on kinni peas. [Tai]
Ühel hommikul ärkame juba veidi pärast südaööd ehk kell pool kuus, et minna pildistama kuulsat Pai udu. [Tai]
Meie ööbussi roolis istuva noore mehe vemmeldav veri on ilmselt mingite droogide abil aeglasemalt voolama pandud, teen järelduse, kui juht ei kihutagi pooltühjal teel nagu ogar teismeline. [Birma]
"Sauna," hääldab giid meile oma nime ja hakkab siis seletama, mida "sauna" tähendab. Kuulame teda lõbustatult.
Sounar osutubki parajaks naljaninaks. "Ma õppisin ülikoolis humoroloogiat," tutvustab ta end. "Rahvuselt olen aga nepallane." [Birma]
Ja jõuabki kätte täpselt aasta päevast, mil teele asusime. Me ei ole veel valmis lõpetama. Nii palju on nägemata, kogemata, maitsmata. Kas mitte selline ei peakski inimese elu olema? Iga päev midagi uut toov, enda ja maailma kohta õpetav, proovile panev, täis vabadust. Avastan ehmatusega, et minust ongi vist hulkur saanud. Ringi rändamine tundub mulle sama loomulik nagu hommikune hambapesu. [Vietnam]
Khau Vai armuturg toimub mõne päeva pärast. Meie oleme selleks ajaks juba läinud, sest vihmavalingud on tulemas, ja ega meil tõtt-öelda sinna asja olegi. Vanadel kallimatel on liiga kauge tulla ja uusi me ju ka ei otsi. Kui juba selline katsumus nagu aasta koos reisimist meid lahku pole ajanud, küllap siis istume kaheksakümneseltki koos teetassi taga, sirvime mälestusi ja plaanime avastusretke... kasvõi lähima suure kivi juurde. [Vietnam]
Vaid pooletunnise sõidu kaugusel linnast [Ha Giang] asuvad veel ühed rahvusvähemuste külad. Siin elavad Vietnami taid, keda ei tohi segamini ajada Tai taidega. Vietnami suuruselt teine etniline grupp elab enamasti mägede jalamil ja kasvatab põhiliselt riisi. [Vietnam]
Käed poris, jalad poris, küürutavad naised päev otsa riisiistikute kohal, mõnel isegi laps turjal. Lillehmongide elu pole lillepidu, ütleb nii mõnegi naise päeva lõpuks kurnatud pilk. [Vietnam]
Mis minus vaimustust tekitasid olid ujuvkülad Vietnamis ja Tais.
Nagu paat, hulbib ka meie öömaja otse järvel. Peremees on sidunud pontoonidega vee peal püsiva ehitise kõrval oleva karstimäest saare külge. Päris tuulte pillutada me seega pole, küll käib igapäevaelu juurde kerge õõtsumine. Kokku on siin kolm omavahel ühendatud rookatusega maja, keskmises elab pererahvas, kahes äärmises külalised. Majade ees on bambusterrassid õdusate puhkealadega - istumis- ja lesimiskohtadega päikese käes või varjus. Kuhu ka ei vaataks, kõikjal kasvavad pottides rohelised taimed või õitsvad lilled.
Kindlasti on sellisel elul omad raskused, eriti siis, kui ilm ära keerab. Ma isegi ei kujuta ette, mis saab siis, kui pererahva praegu alles beebieas laps hakkab ringi ukerdama. Kuskil pole ju ühtegi piiret! Meile aga tundub see kõik idüllide idüll. Mittemidagitegemiseks on paremat kohta raske ette kujutada. [Tai]
Raske kujutleda, kuidas noored pered ujuvkülas väikestel lastel silma peal suudavad hoida, ilma et need vette ei sulpsataks. [Vietnam]
Ja ikka need võimsad, lummavad, maalilised looduspildid. Riisipõllud! Kosed. Jõeorud. Udu ja pilved... Need jäävad mind nüüd pikalt kummitama:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar