"Minu Iisrael" on mul juba ammu loetud. Just sain üllatuse osaliseks, et see istub mul alles mustandites.
Tegelikult kartsin pisut seda raamatut kätte võtta, kuna olin saanud selle kohta väga seinast-seina vastukaja. Suur oli aga mu üllatus ja rõõm, kui lugedes ettevaatlikkus ja eelarvamused kolinal kokku kukkusid. Võin öelda, et kolmest Iisraeli-raamatust (Heilika Pikkov "Minu Jeruusalemm", Jaan Lattik "Lõunamaale") meeldis mulle vast kõige rohkem just "Minu Iisrael".
Autor kirjeldab värvikalt elu juudi peres, sealseid kombeid ja tavasid.
Mis on koššertoit? Mida tähendab sabat? Ja kui oluline see nende jaoks on.
Hea ülevaate saab juudi pühadest, millest suur osa on sügisperioodil: roš ha-šaná ehk uus aasta, jom kipúr ehk suur lepituspäev, sukót ehk lehtmajadepüha jne.
Ilmalikud juudid, mõõdukalt religioossed juudid, ortodoksed juudid, ultraortodoksed juudid - pea võtab kirjuks!
Ladusalt kirjutatud tekst, lühikesed peatükid, mida on hea lugeda. Palju huvitavaid fakte ja olukirjeldusi. Sobib lihtsalt lugemiseks, aga kindlasti ka reisieelseks või reisijärgseks lugemiseks. Seda raamatut lugedes hakkas isegi mulle tunduma, et täitsa tore oleks Iisreal ka oma silmaga üle vaadata.
Juudi anekdoot:
"Kord räägivad kaks väikest juudi poissi omavahel. Üks ütleb teisele: "Ma lähen homme operatsioonile!" "Mis operatsioon sul on?" "Ümberlõikamine." "Aa," vastab teine, "mul tehti see ära juba siis, kui olin päris väike." "Noh, ja kas oli väga hull?" küsib esimene. "Mis sa ise arvad! Ma ei kõndinud pärast seda terve aasta...""
[Nagu mainitud, on kombeks, et ümberlõikus tehakse ära juba poisi kaheksandal elupäeval.]
Üks väga oluline mõttetera:
Kõige viimane asi, millele siin maal mõeldakse, on see, kuidas miski välja paistab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar