Kummikutega laulupeol😀

Nüüd on see siis tehtud! Ehk siis uus tava või mood on sündinud - kummikutega laulupeole. Rahvariiete uueks trendiks ehk siis vältimatuks koostisosaks on saanud vihmakeep ja kummikud! 😍 Vähemalt jalad on kuivad. Eks siin ole ka muidugi arenguruumi, et kuidas päris kuiva nahaga pääseda. Lausa kalamehe säärikud peaksid olema, no vähemalt põlvini, siis ei häiriks ka märg seelikusaba😆 Või siis seelik kilega vooderdada? Päris korralik vetthülgav vihmamantel kuluks ka marjaks ära. Kohe ikka selline suur, mille alla mahub ka (selja)kott ja ikka maani välja. Soovitavalt selline, et vett krae vahele ei tuleks.

Eelnevast võib järeldada, et olen veel tugevalt laulupeo lainel 😇 Ilus oli! Ilus pidu oli! Isegi vihm ei suutnud seda rikkuda. Rahvast oli meeletult palju. Poleks iialgi uskunud, et sellise ilmaga rahvas välja (ligunema) tuleb. Aga ennäe imet - Eesti inimene on visa ja armastab oma kultuuri ja LAULUPIDU!

Mulle ei meeldi massid. See sai mulle taaskord selgeks. Õigupoolest tuli uuesti meelde. See on ainuke põhjus, miks ma ei tahaks laulupeole minna. Aga ometi alati jälle lähen...

Korralduslik pool oli suurepärane. Vabatahtlike meeskond ülisõbralik ja abivalmis. Toitlustamises sujus kõik ladusalt, nagu kellavärk.

Millega aga alati arvestada tuleb on suur passimine ja oma järje ootamine lavale pääsemisel. Kui juba laval olla, siis on taas kõik hästi. 

Kui millegi üle viriseda, siis see on transport.  Lubati süstikbusse,  mis pea nonstop laulupeo ja kesklinna vahet vuravad, aga õhtul, pärast kontserti  ummistasid autod teed ära ja bussid ei pääsenud liikuma. Nii et tegelikult oli liiklus reguleerimata. Eks nad seal jooksvalt midagi aretasid, aga kas ja millal see kilomeetri pikkune bussirivi liikuma sai, jäi minul nägemata. Sain üsna ruttu ümbersõidul olevale liinibussile nr 40 ja seega oli juba jälle elu ilus. Buss, millega päris koju sain, tuli ka viie minuti jooksul. Nii et mul tegelikult väga vedas. Olin umbes tunni ajaga peolt kodus. (Seda siis ikka Tallinna piires).

Täna on mul peo järelmid ehk "ärajääma nähud". Lisaks peavalule ja üldisele teovõimetusele ei ole ka mingit tahtmist midagi teha. Nii olen siin laule järele vaadanud ja kuulanud. Lihtsalt olnud. Ikkagi puhkus ju! Siiski paar masinatäit pesu on ka pestud. Poes käidud. Süüa tehtud. Piisavalt!🙃

Juulit on juba nädal läinud ja pea sama palju ka puhkust...

Kummikud on aga selle suve aksessuaar number üks!😄 Kuni seda ära ei unusta, on kõik hästi!😂

Lisan mõned fotod ka:

Laulupeo tuli paistis ka😍

Laulukaare all oli võimas tunne ja vaatepilt 

"Ärajääma nähud"😂 ehk päev pärast pidu

Austav ülesanne: jagada koorile staffi 😀

Laulupeod tulekul

 Üks vägev lauluproov sai täna peetud. Suvel on tulemas vaimulik laulupidu Viljandis, mis pidi olema juba 2020. aastal. Kuna tol ajal elasime esimeses koroonalaines, siis jäeti pidu ära. Nüüd on siis uus katse. 

Tänane Tallinna proov oli igatahes paljutõotav! Tundus, et dirigendid jäid ka rahule. Eks iga laulja ise teab oma nõrkusi ja kohti, mis vajaksid veel harjutamist ja lihvimist...

Üks ilus lugu ka, mitte küll tänasest proovist:

"Lenda üles kurbtusest süda Isa poole, astu välja mureööst armuvalgusele...":

Aastat lõpetades

On kokkuvõtete tegemise aeg.
Kiirelt läks see aasta. Tundub, et aina kiiremalt hakkavad aastad mööduma. Kas see tõesti tähendab vanaduse jõulist lähenemist?!? Kuigi vanus on ainult number ja inimene on ikka nii vana, nagu ta end parasjagu tunneb, siis ega teha pole midagi, ainult leppida tõsiasjaga.
Milline siis oli läinud aasta?
Esimesena meenub kohe - laulupidu! Suur ettevalmistus juubelipeoks. Palju lauluharjutusi oma kooriga. See kõlab hetkel küll väga leebelt. Et õigemat tunnet kätte saada, peaks ütlema - pidi palju, palju harjutama, harjutama, harjutama! Ponnistused said tasutud ja meie koor sai peole. Sellega liitus otseselt ka mu rahvariide projekt. Soovisin väga saada endale juubelilaulupeoks kodukihelkonna rahvarõivaid. Ja sain ka! Nii suur nobenäpp ma kahjuks pole, et need ise valmis meisterdanud oleks. Õnneks on aga vahvaid käsitöömeistreid, kes suure innu ja pühendumusega nõelasilmast imesid välja võluvad. Suur tänu Sulle, Tiina, imelise meistritöö eest ja Sulle, Piret, rahvarõivavöö eest!

Laulupidu oli ikka tore. Kuigi ma olen öelnud, et rohkem ma seda kadalippu läbi teha ei taha, siis peol muidugi ununeb see vaev, higi ja pisarad.
Minu vaieldamatud lemmikud laulupeo esimeselt kontserdilt olid "Kuldrannake" ja "Kodumaine viis", mis kõlasid vastavalt meeskoori ja sümfooniaorkestri esituses. Segakoori repertuaarist jäid helisema "Otsekui hirv", "Me oleme Põhjamaa lapsed", "Üksi pole keegi". Teise päeva lemmikud kuuluvad ainult sega- ja ühendkoori kavva. Ainuüksi seetõttu, et teiste kollektiivide esinemisi ei jõudnudki kuulata. "Emakeelelaul", "Isamaale", "Ära mind lahti lase", "Ilus oled, isamaa", "Igaviku tuules", "Ta lendab mesipuu poole".

Kui üks projekt lõppes, siis algas teine. Paar päeva pärast laulupidu, kui just oli selline tunne, et nüüd saab elu nautima hakata ja mõnusalt puhata, siis murdsin esihamba. Paanika! Oma hambaarst oli puhkusel. Järgmisel päeval pöördusin Kaarli Hambapolikliinikusse. Sealt sain õnneks kiirelt abi ja hamba suhu. Kuna tehti ka röntgen, siis selgus kurb tõsiasi, et mitu hammast vajab juureravi. Tänaseks olen saanud esihammastele kroonid peale. See oli mu kalleim jõulukingitus ever. No muidugi pidin selle ise kinni maksma. Igal juhul suur tänu vahvatele hambaarstidele, kes oma tööd professionaalselt ja empaatiliselt teevad.

Mis veel? Jaa, muidugi - maikuine Austria reis Carinthia Reisen'iga. Võrratud mäed, maalilised väikelinnad, Viin ja Salzburg. Vahva reisiseltskond ja suurepärane giid Ena. Aitäh nende toredate lugude eest. Sa oled imeline jutuvestja. Su raamat ootab veel lugemist, aga ükskord ma jõuan selleni niikuinii.

Praegu just meenus, et tegelikult jäi 2018. aasta kokku võtmata. Lootsin seda ju aasta alguses teha, aga... Täpselt sama juhtus mu kirjaga, mida pidin eelmise aasta lõpus Saksamaale saatma, nagu ma siin mõni postitus tagasi kurtsin. Kui aasta tagasi tundsin suurt heameelt eelpool mainitud koori kroonika kokkupanemisest ja raamatuna ilmumisest, siis tänavu ei ole mul midagi võrdväärset selle kõrvale panna. Jah, muidugi, kaks korda aastas koguduse lehte välja anda on paras väljakutse, ent ometi korduv tegevus. Uut kroonikat ilmselt nii pea ei tule. Järgmine koguduse leht peaks aga ilmavalgust nägema juba vähem kui poole aasta pärast.

Suve helgetest hetkedest meenub mulle taas kord Haapsalu, linn, mis on täiega südamesse pugenud. Ei kujutagi enam ette suve, mil korra Haapsalus ära ei käiks. Ja muidugi FraMare spaa - parim Eestis!

Kindlasti on veel neid hetki ja sündmusi, mis meenutamist vääriksid, kuid vast aitab ka.

Tänutundega vaatan tagasi möödunud jõuludele, mis oli erakordselt ilus aeg, täis jõulurahu ja tõelist jõulutunnet. Vahetult enne jõule oli meie koori kontsert kodukirikus. Jõuluõhtu jumalateenistused tõid hinge erilise rahu ja valguse. Täielik sümbioos, kooskõla lauludest ja jõulusõnumist - Jõululapse Jeesuse sünnist. Siis ei ole enam tähtsust, milline on ilm, kas on lund või mitte, kas on kingitused kuuse all või mitte, sest "jõuluaja tähendus on Taevaisa lähedus!" (nagu ütleb luuletaja Heli Viht oma tänavuses jõulutervituses).

Olgem hoitud aastat vahetades ja uut alates!

Laulupidu!

Laulupidu äratas elule! Sõna otseses mõttes, kuna terve eelmise nädala vaevlesin ma köha, nohu ja kurguvalu käes. Hääl oli ära ja ei saanud Lauluväljakule lauluproovidessegi. Hing nuttis sees... Vaim oli valmis minema, aga liha nõder... Laupäeva hommikul ärkasin juba reipamana ning rongkäigu tegin kaasa. See ei nõudnud hääle olemasolu. Lauluväljakul olid meeletud rahvamassid koos ja paras väsimus kallal. Otsustasime abikaasaga ära tulla. Õhtuse kontserdi ajaks jõudsime kenasti koju ja elasime sellele kaasa televiisori vahendusel. Laulsin kaasa, kõrgemaid kohti oktav madalamalt:) Sain elamuse kätte!
Pühapäeval olin kahevahel - minna või mitte?!? Meeles eilsed hirmsad inimmassid, mis tekitasid kerget õudu, palav ilm jne. otsustasin teleka kasuks. Mida enam kulminatsiooni poole asi kiskus, seda enam kiskus ka mind Lauluväljakule. Läksin! Jõudsin kohale, kui hakati segakoore rivistusele kutsuma! Nii et ajastus oli super! Oma lavalepääsu oodates oli küll vahepeal tunne, et hakkab halb - palav, õhku pole, muudkui seisa - et vist jätan minemata. Aga kui rahvas liikuma hakkas, siis läksin kaasa ja ei kahetse. Laval olles muutus kõik nagu võluväel! Hämmastav on ikka see laulupeo fenomen! Kui suur võim on üheslaulmisel, kui suur võim on muusikal! Ja isegi laulda sain! Eks see tuli küll rohkem emotsiooni pealt:) Aga ei kurda, peaaegu kõik ülemised noodidki sain kätte:) Ja see tunne seal kaare all on ikka hoopis teine kui rahvamassi sees kuskil mäenõlval, kus sebitakse ringi ja peetakse piknikut. Ei ole varem kogenud ka sellist lavalt äraminekut, kus kõik ühiselt laulavad. Ilmselt pole olnud niisugust lugu, mis nii väga puudutaks... Seekord oli - "Puudutus" - imeline laul! Aitäh Kristiina Ehin ja Tõnu Kõrvits, et kinkisite meile sellise imelise laulu, imelise puudutuse!
Täna hommikul tõusin varakult - täis energiat ja teotahet! Ja lõpuks on meil ka suvi!!! Imeline!

Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus,
oma silmade sinimustvalgega
puuduta veel,  ma palun.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti
kõige kõrgemad taevateed,
kui tuleme kokku, kui leiame mahti,
jätame vaevad ja laulame?

Rüüpa mu elust januse sõõmuga
kõige kaunimad ajad.
Puudutan sind oma rahu ja rõõmuga
nõnda palju kui vajad.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti...

Puuduta mind oma headuseväega -
ainsaga millel on väärtust.
Õnnista oma sileda käega
minu karedat saatust.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti...

Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus,
oma silmade sinimustvalgega
puuduta veel,  ma palun.