Katriina - veel üks killuke Ahvenamaad

Sally Salminen. Katriina.
Veel üks killuke Ahvenamaad, sedapuhku siis ilukirjanduslikus võtmes.

 Raamatu tutvustus kõlab nii: 

"Sally Salmineni (1906-1976) «Katriina» ilmus esmakordselt rootsikeelsena 1936. a. ja pälvis Põhjamaade romaani võistlusel I auhinna.
Romaan käsitleb Ahvenamaa saarestiku olusid 20. sajandi algupoolel. See on saarestiku karmides oludes kannatava ja armastava naise romaan, mis sisaldab tõsielul põhinevaid elamusi ja sündmusi.
Eesti keeles ilmus «Katriina» 1939. a. Põhjamaade romaani sarjas."

Traagiline, kurb, samas lihtne ja ilus - need on mõned mõtted, mis raamatut sulgedes pinnale jäid.
Surm, kui loomulik elu osa, kui aeg saab otsa nö õigel ajal. Lapse surm (olenemata vanusest) on aga alati kuidagi ülekohtune. Äärmine vaesus popsitares vastandumas rikaste kaptenite villadega. 

Ei hakka siinkohal raamatut ümber jutustama. Igal juhul väärib lugemist. Eriti siis, kui Ahvenamaal käidud või plaanis sinna minna.

Lummav Ahvenamaa

Aeg on möödunud lennates. Nädala eest olime Ahvenamaal. Oli tõeliselt suurepärane ja vaimustav reis. Ja Ahvenamaa - lummav, sõna otseses mõttes. Kuidagi lühikeseks jäid need neli päeva.
Meenusid elavalt kõik need raamatud, mida olen lugenud. No tegelikult ainult kaks. Janne Kütimaa "Minu Ahvenamaa" ja Ulla-Lena Lundbergi "Jää". Mõlemad on iseenesest just pigem Kökari saarest. Saarest, kus me kõige põgusamalt peatusime. Ent siiski sai nähtud üht-teist. Ent sinna saarele tahaks minna omal käel. Hingama seda vaikust ja rahu, seda õhku. Lihtsalt olema ja akusid laadima. See on õige, et Ahvenamaa on sobilik paik inspiratsiooni kogumiseks ja loominguliseks tegevuseks. Samuti on õige, et seal valitseb tuhande saare rahu.

Nii see kõik algas...

Nagu peoga oleks visatud neid saarekesi ja laide

Kobba Klintar (oli Mariehamni laevaliikluse sõlmpunktiks)

Ja üks jaht on mereteel...

Lummav laiuke

Purjeka ja laiu kohtumine

Tere tulemast Kökarile

Vana kirikutee

Vaateid vanalt kirikuteelt

Oleme jõudnud oma rännakul päris kiriku lähedale

Lummav...

Veel viimane vaade kirikule (Kökari Püha Anna kirik)

Hüvasti Kökar!

Selline looduspildiline ülevaade siis täna siia. Edaspidi ka veidi kultuuriloolist. Lugemist ootab Sally Salmineni raamat "Katriina", mis jutustab Vardö saare elust.

Minu Ahvenamaa (järg)

Lubasin siin kunagi, et "Minu Ahvenamaad" käsitlev kirjatükk saab täiendust. Siin see siis nüüd on. Ikka püüan üles kirjutada neid häid mõtteid ja ütlemisi, mida tasub uuesti üle lugeda.

Minu Ahvenamaa - raamat, mida tahaks üha uuesti kätte võtta, üle lugeda, mälu värskendada. Hea tunde raamat, mille mõju ajaga üha tugevneb.

Nii saan mina tutvustada neile, kes siia külla tulevad, seda ilu, mida ise looduses näen. Looduse ilu vaadates ei jää inimesed enamasti ükskõikseks. ... Ilu tuleb üles leida ja enda südamesse lasta pesa teha.

"Ära muretse, Janne, kõik saab korda," vastab Stig ülima muretusega...

Olen Stigi peale lausa pahane. Mis mõttes "kõik saab korda"!?!? Kõik ei saa iseenesest korda lihtsalt seda lauset korrates. Tuleb olla realist, tegutseda, toimida. Ma ei mõista, kuidas tema saab olla nõnda rahulik ja korrutada vaid üht - kõik saab korda!...

Päeva lõppedes pean oma  pahameelt kahetsema. Kõik saabki korda, nii nagu Stig mitu korda rahu ja muigega hääles rõhutas. See päev on minu jaoks õppetund, mida kannan endas tänini. Õpin, kuis kõik, mida kartsin vussi minevat, laheneb. Kõike, mida arvasin lõppevat, jagub ja jääb ülegi. Kõik, keda arvasin rahulolematud olevat, jäävad rahule. Ja mina, keda arvasin  sel päeval olukorraga mitte hakkama saavat, saan hakkama. Kõik saab korda!

Tuuletus on üks hea hingamise hetk, kus keegi ei küsi ega vasta.

...kui ei ole rahu, ei saa ka muud hüved seda toota ega asendada. Südamerahu on väärt hingevara, mille lähedusse tasub end kõiges hoida.

Tallinna sadamas tervitab saabujaid alkoholireklaam. Seda kommenteerib Janne nii:

...Ehk võiks meie väike kodumaa "tere tulemast"-käepigistuseks või hüvastijätulehvituseks leida mõne muu visiitkaardi kui alkoholireklaam??! No näiteks kasvõi Kalevi šokolaadi reklaami?

...Nõnda põgus on elu ja eal ei või teada, millal kohtad inimest viimast korda. Seepärast tuleb püüda igaüht kohelda tähelepanelikkuse, sõbralikkuse ja austusega, et oleks süda puhas, kui uut kohtumist ei tulegi.

Ühel suvel enne Ahvenamaale tulekut põikan Tallinnas apteeki. Eesmärgiks on osta niinimetatud rästikupakikene. Tegemist on esmaabipakikesega, mida kasutada siis, kui rästik - ainus roomaja saarel - on hammustanud. Igaks juhuks on pakikest ju hea kaasas kanda. Soomes on sellised apteekides müügil. Küsin säärast ka Tallinna ühe suurima ostukeskuse apteegist. Proviisor vaatab mind suurte silmadega ega saa aru, mida ma täpselt soovin. Kui olen veel kord talle rästikutest ja ussihammustuse mürgisusest ning esmaabist pajatanud, annab ta nõu.
"Kui midagi säärast juhtub, siis pöörduge kiiremas korras EMOsse!" soovitab asjatundlik proviisor.
"Jah, hea meelega teeksin seda, kuid seal, kuhu lähen, ei ole EMOt," vastan mõtlikult.
"Kuidas ei ole?" ei saa ta vastusest aru. 
"See on saar keset merd ja seal on vaid meditsiiniõde, ei ole isegi arsti. Ja saarel, kuhu ma tegelikult teel olen, ei ole sedagi. Seal ei ole ühtegi hingelist peale roomajate ja lindude-loomade."
Proviisoril ei ole enam midagi lisada. Ta jääb nõutuks ja sõnatuks. Mulle tundub, et ta ei kujuta ettegi, kuhu ma teel olen. Et on olemas mingi koht, kus EMOt ei ole, ja isegi mitte meditsiiniõde!? Suure kaubanduskeskuse seinte vahel töötad oma turvalises miljöös. On arusaadav, et inimene ehk ei mõista, et on olemas paiku, kus elatakse teistel tingimustel. Ja kui ta seda mõistabki, on ehk raske ette kujutada. 

Jää

Ulla-Lena Lundberg. Jää
Üle hulga aja lugesin romaani. Ajendas mind seda tegema Janne Kütimaa oma raamatuga "Minu Ahvenamaa".
Soomerootsi autor Ulla-Lena Lundberg pälvis 2012. aastal romaaniga "Jää" Finlandia kirjandusauhinna. Teos ilmus samal aastal rootsikeelsena.

Pean siinkohal vajalikuks mainida, et mulle ei meeldi enam eriti romaane lugeda. Mulle ei meeldi peaaegu mitte kunagi romaanide lõpud. Kahel põhjusel - kui on olnud hea raamat, siis on ju kurb, et otsa sai; või on olnud hea raamat, aga lõpp jääb kuidagi mannetuks või ei vasta mu ootustele või siis tuleb jälle tolksti see pisuhänd sisse. No tegelikult on kolmas põhjus ka - kunagi ei tea, mille otsa satud. Seetõttu suhtun ma ilukirjandusse järjest enam ülima ettevaatlikkusega. Ja see on hea. Need harvad romaanid, mis ma siis loen, ei peta enamasti ootusi-lootusi.

Tulles tagasi eelmainitud teose juurde võin öelda, et see oli hea raamat. Kahju oli, et läbi sai. Oodanuks veel midagi, nagu ikka minu puhul, et mis neist edasi sai. Minu jaoks oli loo kulminatsiooniks õpetaja Kummeli surm ja matused. Seega raamatu lõpp ei andnud enam mingit täiendavat emotsiooni. Nii et seegi oli ju ootuspärane.

Tegemist on ühe perekonna looga. Isa Petter, ema Mona ja tütar Sanna, kellele hiljem lisandub teine tütar Lillus. Tegevuspaik Örarna saar Ahvenamaal (päriselt siis Kökari saar). Ulla-Lena Lundberg on ise pärit Kökari saarelt ja romaan tuginevatki suuresti tema enda perekonna loole.

Öösel vähkreb Mona unetult asemel, vihast vahutades ja puhkides. "Ma pean nagu teenijatüdruk neid hommikust õhtuni toitma ja passima," ümiseb ta vaikselt endamisi, kui mees on uinunud. "Kogu päeva jooksul ei ole mul hetkekski rahu, aga sina saad hinge tõmmata, tunned end mõnusalt ja kõnnid ilusa ilmaga ringi ja mängid giidi! Mina rassin nagu ori, olen kohvi valmis keetnud, kui teil tuleb tahtmine koju tulla ja keha kinnitada, teie lihtsalt istute lauda. Kokk, toatüdruk ja teenija ühes isikus, aga ööpott tuleb teil endil välja viia!"
Ukse kohal peaks olema silt "Kirikulahe pansionaat." Ja selle all väiksemas kirjas: tasuta toit ja öömaja ning esmaklassiline teenindus.

Petter on kahekümnekaheksa aastane, kuid ei ole veel kunagi saanud tunda end nagu vastutustundetu laps. Tuleb teha nii, et isa oleks heas tujus, ja ema on vaja aidata ja talle kaasa tunda. Nüüd, kui ta on täiskasvanud, peab ta hakkama nende abielunõustajaks. Nad on juba üle kuuekümne, ja kas nad siis, taeva päralt, ei suuda leppida, et on omavahel abielus, ja lõpetada oma pidevad kriisid.

...mõeldes oma emale. See on kena temast, et ta oma endiste teenijatega ühendust peab. Ja nii tüüpiline, et ta räägib pikalt ja laialt oma lastest, nende plaanidest ja kavatsustest. Ja nähtavasti ka päevast ja kohast. Ema! Võiks arvata, et oled täiskasvanud inimene ja elad oma elu, kuid taustal on alati ja igavesti Ema.
Mona ütleb oma ema kohta, et ta on nagu sein. Merikarp kes kunagi ei avane. Temaga on võimatu isiklikest asjadest rääkida. Ta ei anna kunagi isiklikku vastust elu või surma küsimustele. Alati ühesugune: viisakas, lepitav. Kõige selle pärast peab Petter temast nii palju lugu. Ennekõike meeldib talle ämma taktitundelisus. Mona peab seda huvipuuduseks, aga Petteri meelest on see otsene ime kui võrrelda tema emaga, kelle suu ei seisa kinni ja jutt ei lõpe kunagi otsa.

Korduvalt käib raamatust läbi väikese lapse hirm oma ema ees ja tema järsu käitumise, riidlemise pärast:
Sanna istub toolil, hirmust kange.
Sanna luksub hirmust.
Sanna istub nagu kivikuju tema [isa] süles.
Ta [ema] topib lusikaga suppi Sanna suhu ja too neelab hirmust, isa teab, et õhtu jooksul oksendab ta selle välja...
Sanna on patuoinas, ise alles pooleteistaastane, mitte veel piisavalt vana, et oleks aru saanud, et peab tagasi tõmbuma ja laskma vanematel õe või venna hakkama panna.
Sannal on väikse lapse lühike mälu ja ärgates on ta oma põhjatust õnnetusest vaba. 

Ühest küljest ma püüan Monat mõista. Ta on tubli perenaine, kes tahab kõik (majapidamisega seotud) asjad kiirelt ja korralikult ISE korda saada. Ja seda - täpsust, korrektsust, õiget käitumist - nõuab (ootab) ta teisteltki. Paremagi tahtmise juures on raske ühel inimesel kõigega toime tulla. Aga parem ise tehtud, hästi tehtud, kui teiste poolt kuidagimoodi. Selles kõiges tundsin ma mõningaid sarnaseid jooni iseendaga.
Karm ja kuri, sallimatu ja kiirustav ema - ka siin oli äratundmist, olen mõnda sellistki kohanud...
Ise kaldun siinkohal pigem küll heatahtliku, hooliva, armastava ja imetleva isa poole, kes lapsi põlvele võtab ja nendega maailma asju arutab.

Pastoriproua kirg on sama tugev nagu tema raev ning pastor on vastupidav ja heas vormis. Juba enne, kui laadaliste paadid on tagasi, võib pastoriproua üsna kindlalt öelda, et ta ootab last.

"See kõlab nii, nagu oleks teie kaladel olnud kork ja etikett. Ja nad võisid isegi loksuda."
Ja loomulikult leidus keegi, kes järgis külalislahkuse käsku ja küsis, kas ta tahab maitsta. Nad vaatasid ootusrikkalt tema poole: see vastus pidi paljastama, mis kaliibriga mees see pastor on. Kas temasse saab suhtuda austusega. Nad lootsid, et ta teeks nendega ühed tropid, aga teisalt kaotaks ta siis alatiseks austuse, mida tema amet eeldab, ja kohe tekiksid jutud, kuidas ta oli vanameestega viina visanud, kui saarele jõudis see suur piirituselast.
"Tänan pakkumise eest," ütles ta. "Aga oma kalu püüan ma ise."

Lobasuu Martha, latatarast ämm, lasi liikvele alusetu kuulujutu, mis levis kulutulena Örarnalt Soome kõigisse rootsikeelsetesse küladesse, kus poeg on juba sündinud ja ristitudki.
/.../Martha ei saa kunagi teada, kuidas Mona leinab ja muretseb. Liigesepõletiku tõttu olid nad otsustanud veel natuke oodata. Uus laps oli kavandatud 1950. aasta kevadtalveks  ja Mona oli oodanud kevade ja suve hoogsat armuelu kogu oma olemusega. Nüüd ei olnud midagi tulemas, mitte kunagi enam, kõik läks luhta liigse kavandamise ja ettevaatlikkuse pärast.

Üks soomekeelne arvustus, õigemini küll blogi sissekanne ka, kes tahab lisalugemist.

Minu Ahvenamaa (jätkub...)

Janne Kütimaa. Minu Ahvenamaa: tuhande saare rahu

Tahtsin alustada nii: Vaikse kulgemise raamat. Aga siis uups, täiesti kogemata koperdasin Mae blogis selle postituse otsa ja - täpselt nii alustas Maegi. Nojah, ilmselt siis on see õige tunne:)
Nii et siis ikkagi - vaikse kulgemise raamat. Ja nagu pealkiri ütleb - tuhande saare rahu. Lühikesed peatükid - sellegi pean ära mainima, sest see jäi silma läbi kogu raamatu. Olen kaalunud mõnel korral ette võtta Ahvenamaa reisi, aga tegudeni pole jõudnud. Nüüd jälle tahakski kohe Ahvenamaale koos raamatuga  minna.

Minu arvates võtab raamatu sisu kokku sõnapaar rahu ja vaikus. Ja eriti ilmekalt just järgmine lõik:

Erilist tänu tunnen vaikuse eest. See on lummav ja hingepõhjani ulatuv vaikus, mille seest ma aastaid tagasi põgenesin. Vaikus, millest ma tol ajal aru ei saanud, on praegu väga magus. Siiani olen seda leidnud vaid siit, Kökari saarestikust. /.../ Kökari vaikus on midagi teistsugust. 
Näitena toob ta võrdluse või vaikuse mõtestamise Vikerraadio ööülikooli saatest Fred Jüssiga (Fred Jüssi "Vaikus kui loodusvara")
Mäletan hästi aega, mil vaikus oli minu jaoks üks talumatumaid seisundeid maailmas. Panin ruttu raadio mängima, ükskõik, mis sealt tuli - peaasi, et ei olnud vaikust! Praegu otsin vaikust. Midagi olulist on minu sees muutunud. Mida vaiksem on ümbruskond, seda rohkem kõneleb sisemus, ja vastupidi - mida mürarikkam, seda keerulisem on kuulda sissepoole. Vaikus on sageli vägev võti selleni, milleni müra keskel eal ei jõua.
Ja kui paljud (ehk enamus?) ei talu tänapäevalgi vaikust. Siis võib äkki kuulma hakata?!? Iseennast? Oma mõtteid? Jumala häält? Hirmus ju!?!

Äkitselt kostab vaikuses üks hääl. Seisatan. Ma ei saa aru, kust see hääl tuleb ja mis see täpselt on. Püüan kuulata. Kõikjal vaid vaikus ja selle sees üksnes too ennekuulmatu hääl. Vaatan enda ümber, ette ja taha ning üles. Vaatan veel kord. Lõpuks mõistan - kuulen, kuidas lumi langeb!

Kohtumine metsloomaga kõige ootamatumatel hetkedel on minu jaoks midagi üllast. Tahaksin väga et nad ei kepsleks minema ega kardaks. Nende olemasolu siinsamas käeulatuses kinnitab mulle, et on paiku, kus metsloomad ja inimesed võivad enam-vähem sõbralikult hakkama saada. Eksisteerida üksteisega kõrvuti. Hinges siiski kripeldab. Ootan aega, mil enam ei peaks keegi kedagi nottima ega elu kallale kippuma. Aega, mil mitte keegi ei peaks kellegi eest selle taeva all põgenema. Aega, mil on kadunud hirm, surmamine, teise alamaks pidamine või tema üle õiguse omamine, vähemalt enda arvates. Hirm ei ole meile kaasa antud mõte, vaid midagi, millesse maailm meid elu jooksul tõmbab.

Siinse saare suur võlu on lähedus. Praegu elabki siin vaid ligi 250 inimest. Niipea kui sead oma sammud mõnele saare teedest ja mõni auto sinust mööda sõidab, tuleb tervituseks viibata. Kui sa suvel ei viipa, peetakse sind turistiks. Kui sa aga turismihooajavälisel ajal kellestki möödudes või mõnd möödujat käeviipega ei tervita, oled ebaviisakate hulka loetud. Anonüümsusest on asi väga kaugel. Linnast saabuvale inimesele võib see hirmutav olla. Kui midagi saarel teed või kuskil käid, teab keegi sellest ikka midagi. Mingil kummalisel kombel on kõikjal kohe platsis kohalikud. Mitte et nad seda sihilikult teeksid, aga saar on lihtsalt nii väike, et see, kuhu lähed või kas üldse lähed, on kõigile kogu aeg näha. Siin kehtib mõte, et kui sa ise ei tea, millega täpselt tegeled, teavad seda kindlasti teised.

Huvitav fakt: Ahvenamaal kasvatatakse ligi 70% kogu Soomes kasvatavatest õuntest ja siinsed õunamahlatootjad teevad neist muuhulgas suurepäraseid jooke.

Kes on harjunud sisse hingama a s f a l d i a u r e, võib mereõhuga esmasel kohtumisel haigestuda 
m e r e h a i g u s e s s e. Linnaõhust väsinud keha saab justkui värske õhu mürgituse, Värske mereõhk uinutab unele, et siis äratada elule.

Nii õpetab Ahvenamaa mind võtma pausi kõige kiiremal ajal.

Vahel on tunne, et inimesena vaevame end paljude kaugemate muredega ja jätame elamata selle elu, mis tuleks elada iseenda kingades käies. Muretseme sõdade ja konfliktide pärast kaugetes maades, kuid iseenda "kodusõdadest" vaatame külma pilguga mööda. Ei julge nupule vajutada, et neid isiklike suhete kaadreid veel kord näha ja avastada, kus oleks vaja andeks paluda või andeks anda; kellega peaks silmast silma rääkima ning kellele helistama ja küsima, kuidas tal õigupoolest läheb. Palju lihtsam on vajutada nupule ja vaadata, kuis elavad teised maailma kaugetes paikades, teadmata, kuidas elab õigupoolest tema, kellega sama katuse all leibda jagad.

Selles hetkes on midagi säärast, mida ei oskagi seletada. Justkui ajad, isikud, kohad ja lood on äkitselt põimunud ühte hetke. Tol hetkel tajun taas, kuidas miski ei sünni selle taeva all juhuslikult.

Matused Kökaril ei ole midagi kõhedust tekitavat ega kauget. Siin ei ole kiirust, nagu suurlinna krematooriumides, kus tuleb kella jälgida nagu lennujaamas, et oma lähedase matusetalitusega mitte hilineda ega järgmistele jalgu jääda. /.../
Hamnö poolsaar ja kirikuõu on üks suur rahupaik. /.../ Kõik, kes sündmust on tähtsaks pidanud, on võtnud aega, et tulla. Seistakse rahus ja lähedalolus. Siin saab kogu saarerahvast ja kohale tulnuist justkui üks suur perekond. Kogu Kökari kiriku ümbrus ja siin valitsev rahulik õhkkond embaks justkui seltskonda nende leinas. On ühtsuse tunne. On midagi, mida ma mitte kunagi varem mitte ühelgi matusel kogenud ei ole.
/.../ Ja siis peab kirikuõpetaja Peter matusetalitusel kõne, millest üks mõte sobib eriti hästi siinsesse mere- ja paadikesksesse väikesesse ühiskonda. Ta ütleb: "Kui me saadame armsa inimese teele, hakkab ta meist eemalduma, nagu ka paat merele minnes kaldast eemaldub. Ta eemaldub ja eemaldub, meie lehvitame ja saadame paati pilguga, kuni ühel hetkel on ta kadunud silmapiiri taha. Ütleme, et "nüüd on ta läinud!". Meie jaoks ongi ta ehk läinud. Kuid kuskil, seal silmapiiri taga, on teised. On keegi, kes ütleb, et "näe, sealt ta tulebki!". Rõõmustatakse teda nähes. Oodatakse sadamasse." Nõnda kõneleb Peter. Mind see piltlik mõte väga kõnetab. Tõesti, kui paat on silmist kadunud, ei ole ta ju tõeliselt kadunud, vaid ta on kuskil mujal. Suurel merel seilates ei ole paat aga pikka aega mitte kellegi vaateväljas. On justkui uinunud, olematu. Ühed enam ei näe, teised veel ei näe. Peagi on taas jällenägemise hetk. Ja ühel päeval tulevad need, kes lehvitasid ja teele saatsid, ka järele. See on elu kulg.