Minu Ahvenamaa (järg)

Lubasin siin kunagi, et "Minu Ahvenamaad" käsitlev kirjatükk saab täiendust. Siin see siis nüüd on. Ikka püüan üles kirjutada neid häid mõtteid ja ütlemisi, mida tasub uuesti üle lugeda.

Minu Ahvenamaa - raamat, mida tahaks üha uuesti kätte võtta, üle lugeda, mälu värskendada. Hea tunde raamat, mille mõju ajaga üha tugevneb.

Nii saan mina tutvustada neile, kes siia külla tulevad, seda ilu, mida ise looduses näen. Looduse ilu vaadates ei jää inimesed enamasti ükskõikseks. ... Ilu tuleb üles leida ja enda südamesse lasta pesa teha.

"Ära muretse, Janne, kõik saab korda," vastab Stig ülima muretusega...

Olen Stigi peale lausa pahane. Mis mõttes "kõik saab korda"!?!? Kõik ei saa iseenesest korda lihtsalt seda lauset korrates. Tuleb olla realist, tegutseda, toimida. Ma ei mõista, kuidas tema saab olla nõnda rahulik ja korrutada vaid üht - kõik saab korda!...

Päeva lõppedes pean oma  pahameelt kahetsema. Kõik saabki korda, nii nagu Stig mitu korda rahu ja muigega hääles rõhutas. See päev on minu jaoks õppetund, mida kannan endas tänini. Õpin, kuis kõik, mida kartsin vussi minevat, laheneb. Kõike, mida arvasin lõppevat, jagub ja jääb ülegi. Kõik, keda arvasin rahulolematud olevat, jäävad rahule. Ja mina, keda arvasin  sel päeval olukorraga mitte hakkama saavat, saan hakkama. Kõik saab korda!

Tuuletus on üks hea hingamise hetk, kus keegi ei küsi ega vasta.

...kui ei ole rahu, ei saa ka muud hüved seda toota ega asendada. Südamerahu on väärt hingevara, mille lähedusse tasub end kõiges hoida.

Tallinna sadamas tervitab saabujaid alkoholireklaam. Seda kommenteerib Janne nii:

...Ehk võiks meie väike kodumaa "tere tulemast"-käepigistuseks või hüvastijätulehvituseks leida mõne muu visiitkaardi kui alkoholireklaam??! No näiteks kasvõi Kalevi šokolaadi reklaami?

...Nõnda põgus on elu ja eal ei või teada, millal kohtad inimest viimast korda. Seepärast tuleb püüda igaüht kohelda tähelepanelikkuse, sõbralikkuse ja austusega, et oleks süda puhas, kui uut kohtumist ei tulegi.

Ühel suvel enne Ahvenamaale tulekut põikan Tallinnas apteeki. Eesmärgiks on osta niinimetatud rästikupakikene. Tegemist on esmaabipakikesega, mida kasutada siis, kui rästik - ainus roomaja saarel - on hammustanud. Igaks juhuks on pakikest ju hea kaasas kanda. Soomes on sellised apteekides müügil. Küsin säärast ka Tallinna ühe suurima ostukeskuse apteegist. Proviisor vaatab mind suurte silmadega ega saa aru, mida ma täpselt soovin. Kui olen veel kord talle rästikutest ja ussihammustuse mürgisusest ning esmaabist pajatanud, annab ta nõu.
"Kui midagi säärast juhtub, siis pöörduge kiiremas korras EMOsse!" soovitab asjatundlik proviisor.
"Jah, hea meelega teeksin seda, kuid seal, kuhu lähen, ei ole EMOt," vastan mõtlikult.
"Kuidas ei ole?" ei saa ta vastusest aru. 
"See on saar keset merd ja seal on vaid meditsiiniõde, ei ole isegi arsti. Ja saarel, kuhu ma tegelikult teel olen, ei ole sedagi. Seal ei ole ühtegi hingelist peale roomajate ja lindude-loomade."
Proviisoril ei ole enam midagi lisada. Ta jääb nõutuks ja sõnatuks. Mulle tundub, et ta ei kujuta ettegi, kuhu ma teel olen. Et on olemas mingi koht, kus EMOt ei ole, ja isegi mitte meditsiiniõde!? Suure kaubanduskeskuse seinte vahel töötad oma turvalises miljöös. On arusaadav, et inimene ehk ei mõista, et on olemas paiku, kus elatakse teistel tingimustel. Ja kui ta seda mõistabki, on ehk raske ette kujutada.