See intrigeeriv pealkiri vormus ühel hommikul ühistranspordis sõites...
Et siis kelle probleem? Ja mis probleem?
No eks ikka minu. Kelle siis veel, eks ole😜
Aga põhjus või siis probleem, millest sel päeval mu mõte tööle läks, oli loomulikult üsna proosaline. Nagu enamasti ikka asjad kipuvad olema.
Bussis oli isegi ruumi ja leidsin endale koha, kuhu maha potsatasin. Peagi kõrgus mu kõrval üks noormees, õigupoolest üks seljakott, mis noorsandil seljas oli. Ja see seljakott oligi mu probleem! Kui see ikka paari sentimeetri kaugusel su silmnäost on, siis ei ole eriti tore. Kogu aeg tahaks oma nägu kaitsta, eriti nina ja eriti-eriti oma (überkalleid) hambaid😬😁 Kujutlusvõime on mul liiga hea! Kohe lähevad peas tööle erinevad stsenaariumid, mis kõik võib juhtuda😜 Ninaluu puruks?!?🤔 Kes maksab kinni mu murdunud hambad?🤔Jne. Jne. Ja siis läheb mõte edasi, arutlema, mida mõtleb või arvab see inimene, kes kujutab mulle (potentsiaalset) ohtu... Ja ma jõuan järeldusele, et ta ei arva midagi, sest ta ei teagi, et mul on probleem, mille tema tekitas... Ja kui ma ka oleksin talle seda öelnud, no näiteks palun võta kott seljast või hoia distantsi või mida iganes..., siis üsna kindlasti saaks reaktsiooni - mis su probleem on? Ei ole empaatilisust, teistega arvestamist. Enda ninast ei nähta kaugemale. Ei saagi ju näha, kui nina kogu aeg telefonis on...
Ja nii neid probleemikesi koguneb. Päevast päeva.
Juba kuukese olen kõrvalt jälginud ühe koosluse suhtlemist ja dünaamikat. (No tegelikult on mind lausa kaasatud uue koosluse tekkimisse. Üsna keeruline on suhestuda. Aga küll kohanen ja harjun...) Mõningaid märksõnu selle kohta: Issanda loomaaed!🙊 Inimesed on imelikud. Idioodikari🤭 Mis mind kõige rohkem hämmastab on see, kui ühele räägitakse teist taga ja sellele teisele jälle seda esimest. Sürr! Kummaline!
Aga kuhu september kadus? Sellele küsimusele ei oska mina küll vastata. Vaatasin mõni päev tagasi uskumatu pilguga kalendrisse... ja pidin tõdema, et läbi see kuu ja ilma blogimata😮 Selle vea saan siiski nüüd parandatud, aga kuhu aeg kaob, see küsimus jääb... Kuidagi väga kiire ja tormiline on olnud, tundub mulle, aga tegelikult on vist rutiin endasse matnud. Töiselt veidi teine režiim ehk siis muutunud seltskond, suurem tuba (tööruum), üldiselt kokku kuivanud kollektiiv... Ja ega muutused tööl sellega veel lõppenud pole... Rutiini hulka kuulub ka pea igapäevaselt ema külastamine, kes ikka veel haiglavoodis oma päevi veedab. Nädalavahetused maal, toimetused aias ja muud igapäevased tegemised.
Aga sel nädalavahetusel on aeg maha võetud ja on puhkus!🥰
Peab õppima enda peale mõtlema ja enda eest hoolitsema ka!
