Susan Luitsalu. Minu maailm: seiklused ei hüüa tulles. 223 lk.
Hea tekstiga ladus lugemine! Igav ei hakanud mitte ühelgi leheküljel.
Kiire tiir ümber maailma - Sotši, New York, Bakuu, Prantsuse Polüneesia, Omaan, Gruusia, Beirut, Jaapan, Praha.
Raamatut raamistavad kaks lauset: Maailm on sinu kodu. Iga roju oma koju.
Tore tõdemus seegi.
...uusim trend on olla supertervislik, makrobiootiline, mahla joov joogaguru.
...kui vein otsa sai, ootasin ma endiselt üsna naiivselt, et midagi lõpuks ometi juhtuma hakkaks. Aga nagu ma juba mainisin, on tänapäeval olulisem jooga ja väljamagamine, ning kui kell hakkas lähenema keskööle, tõusis River püsti: "Ma olen ikka nii väsinud! Ma pean t õ e s t i välja magama! Homme on mul juba kell kõmme esimene pildistamine ka, mingi nõme asi, issand, kuidas ma ei viitsi! Aga rokkige siis minu eest kah! Tšau-tšau, kullakesed!"
Ja kadunud ta oligi. Meie sahistasime hoolsalt komplekteeritud kostüümides tubadesse magama, Kell 23.30. Linnas, mis väidetavalt kunagi ei maga.Mulle lubati t o h u t u l t metsikuid moepidusid, aga siiamaani olin saanud vaid puupüsti täis miniklubis viisteist minutit kuttide vingumist kuulata! Mis mõttes see linn kunagi ei maga, kui ta just norskab nagu kolm tabletti unerohtu võtnud pensionär?
Õnneks ei olnud Murat ülevoolavalt energiline või temperamentne. Ta oli küll väga elevil, aga kuna ta tundus muidu tagasihoidlik inimene olevat, siis oli tema ülielevus kah selline nagu hästi viisakal kutsul, kes liputab hüsteeriliselt saba, aga teab, et hüpata ei tohi.
...valetasin talle, et eestlased on peaaegu nagu eskimod, meile õudselt meeldib külm ilm ja 24 soojakraadi on minu jaoks juba suht üle mõistuse, ma ei jaksa kõndidagi enam sellise palavusega, ja üleüldse tahan ma nüüd tõesti alla sõita ja ruttu kuskile kohvikusse minna. Murat vaatas mind umbuskliku näoga, sest tal endal oli seljas jope ja selle all veel mingi kampsun.
Lisaks on mulle jäänud mulje, et paljude rahvaste jaoks on enda meelega higiseks ajamise kontseptsioon juba kultuuriliselt võõras - kõrgem klass on siiski väärikalt jahedas lebasklemas ja elu nautimas.
...kes peaks tahtma vabatahtlikult mäkke ronida? Ainult hullud! Isegi küla kitsed lähevad hommikul ilma karjuseta ja tulevad õhtul ise koju tagasi. Nõlvadel on kas liiga palav või külm ning ülesmäge ronimine võtab inimeselt mõttetult energiat. Eks siis passidki neid ekstravagantseid välismaa kloune ja nende seljakotte halvaks paneva pilguga ja mõtled,et küll on inimestel ikka vähe elumuresid, kui on vaja minna naljaviluks energiat raiskama.
Kui ma telgi järsakupoolse akna lahti teen, avaneb vaade nagu lennukiaknast - oranži-roosakirjul taevataustal laiub lõpmatuseni lillakas-roosa tupsumeri. See ongi vastus küsimusele, mille kuradi pärast on vaja end vabatahtlikult nii ebamugavasse olukorda sättida. Kuigi ilmselt on ka muid vastuseid, sest üks tüdruk teatab hiljem, et ta ei viitsinud isegi telgiakent lahti teha: "Liiga külm oli ja peale selle olen ma siin varem ka käinud ja seda päikesetõusu juba näinud."
Mu meelest on selline avaldus umbes sama hea, kui öelda, et ärme kingi talle raamatut, sest raamat tal juba on.
Beiruti ööelu ei seisne ainult pimedas ruumis alkoholi joomises ja teiste vallaliste jõllitamises, nagu see kohati kipub mujal olema, vaid vaba aja, sõprade, iseenda, tantsimise ja laulmise, hea toidu, mõnusa õhkkonna ja elus olemise t ä i e g a nautimises.
Kui selgub, et selle nõmeda koroona pärast jäävad terveks kevadeks ja veel jumal teab kui kauaks ära nii Dubai-elu kui ka sellised pisikesed sõidud - näiteks oli meil sõpradega juba ostetud bussi- ja teatripiletid Peterburisse -, mõtlen hetkeks, et õu mai gaad! Kuidas ma saan ühe koha peal istuda?!? Kas ma pean riided kohvrist välja võtma?!? Kuhu kohver üldse käib, kui see ei seisa esikus ukse juures või magamistoas riidekapi ees?!? Okei, kaks viimast küsimust on veidi üle paisutatud, aga ikkagi on kurb juba tehtud ja kaua oodatud plaanide luhtumise pärast.
Hingan sisse ja välja ning tuletan meelde: maailm on minu kodu; kui ei saa minna lendama, saab alati minna matkama; igal pool on hea. Kodus on ka hea. Kõik riigid on endiselt oma koha peal. Maailm on minu kodu ja kodu ootab alati.
Ilmselt see viimane lõik iseloomustab ka väga paljude teiste inimeste mõtteid ja tundeid sellel kummalisel, 2020. aastal.
