28. november 2020

Advenditervitus


 

Nüüd küünla me süütame taas,

 et neil, kellel külm on, soojem saaks.

Nüüd küünla me süütame taas,

 ta helk paitab helgemaks maailma.

Kui sinulgi on külm, kui hirmu tunned sa,

siis liituda võiksid meiega,

kui küünla me süütame taas, nüüd taas,

kui küünla me süütame taas.


Kuula laulu Keila koori ettekandes


24. november 2020

"Minu maailm"

 

Susan Luitsalu. Minu maailm: seiklused ei hüüa tulles. 223 lk.

Hea tekstiga ladus lugemine! Igav ei hakanud mitte ühelgi leheküljel.
Kiire tiir ümber maailma - Sotši, New York, Bakuu, Prantsuse Polüneesia, Omaan, Gruusia, Beirut, Jaapan, Praha.

Raamatut raamistavad kaks lauset: Maailm on sinu kodu. Iga roju oma koju.
Tore tõdemus seegi.

...uusim trend on olla supertervislik, makrobiootiline, mahla joov joogaguru.

...kui vein otsa sai, ootasin ma endiselt üsna naiivselt, et midagi lõpuks ometi juhtuma hakkaks. Aga nagu ma juba mainisin, on tänapäeval olulisem jooga ja väljamagamine, ning kui kell hakkas lähenema keskööle, tõusis River püsti: "Ma olen ikka nii väsinud! Ma pean t õ e s t i välja magama! Homme on mul juba kell kõmme esimene pildistamine ka, mingi nõme asi, issand, kuidas ma ei viitsi! Aga rokkige siis minu eest kah! Tšau-tšau, kullakesed!"

Ja kadunud ta oligi. Meie sahistasime hoolsalt komplekteeritud kostüümides tubadesse magama, Kell 23.30. Linnas, mis väidetavalt kunagi ei maga.

Mulle lubati t o h u  t u l t metsikuid moepidusid, aga siiamaani olin saanud vaid puupüsti täis miniklubis viisteist minutit kuttide vingumist kuulata! Mis mõttes see linn kunagi ei maga, kui ta just norskab nagu kolm tabletti unerohtu võtnud pensionär

Õnneks ei olnud Murat ülevoolavalt energiline või temperamentne. Ta oli küll väga elevil, aga kuna ta tundus muidu tagasihoidlik inimene olevat, siis oli tema ülielevus kah selline nagu hästi viisakal kutsul, kes liputab hüsteeriliselt saba, aga teab, et hüpata ei tohi.

...valetasin talle, et eestlased on peaaegu nagu eskimod, meile õudselt meeldib külm ilm ja 24 soojakraadi on minu jaoks juba suht üle mõistuse, ma ei jaksa kõndidagi enam sellise palavusega, ja üleüldse tahan ma nüüd tõesti alla sõita ja ruttu kuskile kohvikusse minna. Murat vaatas mind umbuskliku näoga, sest tal endal oli seljas jope ja selle all veel mingi kampsun.

Lisaks on mulle jäänud mulje, et paljude rahvaste jaoks on enda meelega higiseks ajamise kontseptsioon juba kultuuriliselt võõras - kõrgem klass on siiski väärikalt jahedas lebasklemas ja elu nautimas. 

...kes peaks tahtma vabatahtlikult mäkke ronida? Ainult hullud! Isegi küla kitsed lähevad hommikul ilma karjuseta ja tulevad õhtul ise koju tagasi. Nõlvadel on kas liiga palav või külm ning ülesmäge ronimine võtab inimeselt mõttetult energiat. Eks siis passidki neid ekstravagantseid välismaa kloune ja nende seljakotte halvaks paneva pilguga ja mõtled,et küll on inimestel ikka vähe elumuresid, kui on vaja minna naljaviluks energiat raiskama. 

Kui ma telgi järsakupoolse akna lahti teen, avaneb vaade nagu lennukiaknast - oranži-roosakirjul taevataustal laiub lõpmatuseni lillakas-roosa tupsumeri. See ongi vastus küsimusele, mille kuradi pärast on vaja end vabatahtlikult nii ebamugavasse olukorda sättida. Kuigi ilmselt on ka muid vastuseid, sest üks tüdruk teatab hiljem, et ta ei viitsinud isegi telgiakent lahti teha: "Liiga külm oli ja peale selle olen ma siin varem ka käinud ja seda päikesetõusu juba näinud."
Mu meelest on selline avaldus umbes sama hea, kui öelda, et ärme kingi talle raamatut, sest raamat tal juba on.

Beiruti ööelu ei seisne ainult pimedas ruumis alkoholi joomises ja teiste vallaliste jõllitamises, nagu see kohati kipub mujal olema, vaid vaba aja, sõprade, iseenda, tantsimise ja laulmise, hea toidu, mõnusa õhkkonna ja elus olemise t ä i e g a nautimises.

Kui selgub, et selle nõmeda koroona pärast jäävad terveks kevadeks ja veel jumal teab kui kauaks ära nii Dubai-elu kui ka sellised pisikesed sõidud - näiteks oli meil sõpradega juba ostetud bussi- ja teatripiletid Peterburisse -, mõtlen hetkeks, et õu mai gaad! Kuidas ma saan ühe koha peal istuda?!? Kas ma pean riided kohvrist välja võtma?!? Kuhu kohver üldse käib, kui see ei seisa esikus ukse juures või magamistoas riidekapi ees?!? Okei, kaks viimast küsimust on veidi üle paisutatud, aga ikkagi on kurb juba tehtud ja kaua oodatud plaanide luhtumise pärast.
Hingan sisse ja välja ning tuletan meelde: maailm on minu kodu; kui ei saa minna lendama, saab alati minna matkama; igal pool on hea. Kodus on ka hea. Kõik riigid on endiselt oma koha peal. Maailm on minu kodu ja kodu ootab alati.

Ilmselt see viimane lõik iseloomustab ka väga paljude teiste inimeste mõtteid ja tundeid sellel kummalisel, 2020. aastal.

18. november 2020

"Valgus ookeanide vahel"

 

M.L.Stedman. Valgus ookeanide vahel: kõik armastuse nimel. 390 lk

Milline lugemiselamus!
Üle hulga aja siis lugesin jälle ilukirjandust. 
Sattusin selleni aga täiesti juhuslikult. Kui suvel pärast pikka pausi taas tööle (raamatukokku) sattusin, siis oli vahepeal tulnud mitu raamatut, mida kohe tahtnuks lugeda. Otse loomulikult olid need kõik kohalkasutamiseks ehk lugemissaali eksemplarid. Õnneks avastasin selle raamatu varasema trüki, mis oli täiesti saadaval ja millele ma kohe küüned taha ajasin. Suure õhinaga hakkasin lugema. Siis aga tulid mingid kiiremad lugemised vahele. Ühel hetkel saabus ometi just selle raamatu tähetund. Ja see oli tõeline tähelend!

Väga kaasahaarav ja mõjus! Juhtus nii, et lõpuks lausa pisarad voolasid. Ja kui see ei ütle midagi, siis ei ütle üldse mittemiski...
Siinkohal ei hakka ma sisu ümber jutustama. Mitmed blogijad on seda raamatut lahanud ja minu silma hakkasid küll ainult positiivsed kommentaarid. (Ja kõik nad teevad ka lühikokkuvõtte!) 
Võib-olla ainult nii palju veel, et ... 
kas armastusest vihkamiseni viib üks pisike samm?
kuidas valida - kas käituda südametunnistuse või armastuse järgi?
Elus ei pea enamasti  siiski vist nii ränki otsuseid tegema. (Või et siis peab ja veel rängemaidki...) Aga raamatu lehekülgedel pidi otsustama.

Raamat, mida tõesti julgen soovitada. Aga hoiatan - see puudutab! ega jäta kedagi külmaks.
 
 
P.S. Teate, mina üldse ei saa aru, kuhu aeg kaob! Üle poole novembrist on möödas ja ma ei ole mitte ühtegi postitust teinud. See ei ole normaalne, ma ütlen...