Seltsimees laps

Olin siis nüüd mina ka see (eel)viimane, kes selle juba ette filmiklassikaks tituleeritud filmi ära nägi. (See oli küll juba eelmisel nädalal, aga siiski...)
Nii et sel aastal teine kinokülastus.
Loomulikult on tegemist väärtfilmiga.
Kuna aga filmi on väga promotud ja üles kiidetud, siis läksin ka väga kõrgete ootustega, mis ei ole hea stardipositsioon. Oli hea, kahtlemata, aga ootasin enamat. Ei nutnud. Paari koha peal tuli väike meeleliigutus peale.
Tõsised teemad, millest minuvanused inimesed on palju kuulnud, lugenud (õnneks mitte ise läbi elanud, kuigi selles karmis ajastus sai ju sünnitud ja elatudki, isegi täiskasvanuks saadud. Ega siis 70-80ndad ju oluliselt paremad olnud kui 50ndad. Jah, otseselt kedagi ju ei küüditatud, aga poliitvange ometi oli ehk siis neid, keda meelsuse eest karistati.)

Lugesin Indigoaalase blogi ja sealt jäi kummitama üks katkend:
Üks väga huvitav nüanss jäi silma, mis ilmselt vaatajad Roostist ja Ameerikast paneb silmi pööritama. Ema viiakse ära-. Hirm, meeleheide, lootusetus, Sa ei tea mis saab, kas lastakse maha, pannakse vangi.. ja sa ütled oma mahajäävale lapsele-- ole hea laps. kuula sõna. ole tubli...
See on kuidagi nii eestilik. Midagi, mida me ise ilmselt tähelegi ei pane, enne kui kinolinalt näidatakse. Ole tubli. Mitte. Ma armastan sind. Näiteks.
See on nii õige tähelepanek mu meelest. Paremini ei annagi sõnastada. Ja just eestilik. Eestlane ei ütle kunagi - ma armastan sind, vaid - ole tubli. See on nagu isiklik puudutus, mälestus oma lapsepõlvest. Ja veel nüüdki on see - ole tubli - vähemalt meie peres täiesti käibel ja adekvaatne väljend.

Nii kummaline kui see ka ei tundu, mõjusid ajastutruud laulud kuidagi väga reipalt. Võib-olla on see kohatu, aga jalg kippus rütmi kaasa lööma ja ümin kippus huulile:) No sõnad on muidugi sellised, nagu nad on...

Kindlasti ei saa filmist rääkides üle ega ümber tublist peaosatäitjast Helena Maria Reisnerist, kes oma rolliga imeliselt hakkama sai. Täiskasvanud ja pärisnäitlejad tegid samuti head tööd: Tambet Tuisk,  Juhan Ulfsak, Julia Aug, Liina Vahtrik, Eva Koldits, Maria Klenskaja ja Lembit Peterson.
On jälle üks oluline (olgugi et valus) osa meie ajaloost filmilindile jäädvustatud. See väärib tunnustust.

Ära võetud

Reelika Lootus. Ära võetud.

Õudne ja samas tohutult põnev. Ehk siis õudselt põnev:)
Kaks ööd ja päeva elasin selle raamatu lummuses ja mõju all.
Teadupärast olen ma ju väga kehv ilukirjanduse lugeja. Mingil põhjusel olin selle kunagi raamatukogus järjekorda pannud. Kui see mulle välja laenutati, siis kehitasin pisut õlgu ja mõtlesin endamisi, et "noh-jah, eks sirvin diagonaalis läbi; ei tea küll, mis ajendil või meeltesegaduses ma seda lugeda tahtsin; ju siis miski köitis; tegemist on ju ikkagi kirjandusvõistlusel "Bestseller" 2015. a. esikoha võitnud romaaniga."
Teos on tituleeritud psühholoogiliseks thrilleriks (EKSS: thriller - põnev, pingestatud sündmustikuga romaan, jutustus vms põnevik). Ja see on täiesti paikapidav määratlus. Nii pingestatud lugemist lähiminevikust mulle küll ei meenu.
Hoida põnevust üleval viimaste lehekülgedeni, see on pea 300-leheküljelise raamatu juures suur oskus. See tegigi mind lõpu eel pisut murelikuks, et põnevus, ja närvid kaasaarvatud, on viimseni üles kruvitud, kas lahendus saabub või jääbki kõik õhku rippuma. Õnneks lahendus tuli, kuigi jäi mu meelest pisut lahjaks. Oleks tahtnud võimsamat:) Ootused olid lihtsalt nii-nii suured.
Kohati ärritas jubedalt, et uuesti ja uuesti tulid korduvad stseenid. Siis kui peategelane Angelika oma mineviku mälupiltidesse kaob (upub või vajub). See oli ängistav, ahistav, aga ometi nii mõjus.

Kui pisut vigiseda, siis korduvalt kasutati sõna "enne" asemel sõna "ennem". Jah, argikeeles võib ju nii rääkida, aga kirjakeeles oli see tohutult häiriv. Teine sõna oli "õieti" kasutamine "õigesti" asemel. Ja lõpus oli kusagil veel "iggagi". See on muidugi kivi toimetaja kapsaaeda.

Kui need "iluvead" välja arvata, siis võib ju niiviisi ilukirjandust lausa lugeda ja armastamagi hakata:) Mõistlikes kogustes muidugi:)
Tegelikult ju eelminegi loetud romaan ("Igitee") jättis sügava mulje ja jälje. Kusjuures ka siis ma kahtlesin tükk aega enne lugema hakkamist. Nii et tõeliselt head asjad on viimasel ajal kätte sattunud.

Kolm talve

Foto Draamateatri kodulehelt

Sai siin hiljuti teatris käidud. Draamateatris. Horvaatia autori Tena Štivičići "Kolm talve". Oli hea etendus. Huvitav oli erinevate aegade läbisegi esitamine (1945, 1990, 2011). Manas silme ette paralleele ja sarnaseid jooni Eesti ajaloost. (Õnneks meile tuli vabadus ilma sõjata). Etenduse nautimisele andis erilise nüansi auväärne näitlejate plejaad.
Pean siinkohal siiski ära mainima ka selle, et Britta Solli asemel oli Alisa Kos'i rollis Marta Laan. Kahjuks ei olnud seda kavalehes märgitud ega ka mitte teatri kodulehel (siiski näitleja tutvustuse all on, aga mitte etenduse juures). Ja ausalt - see roll sobis talle ja ega ei olekski kedagi teist tema asemel näinud.

Minu pühademunad ja õrnad kevadõied

Pühadest on juba nädal möödas, nii et täitsa minevik juba. Aga seekord sai isegi mingi pilt tehtud (loe: teha lastud) ja on, mida jagada. Õrnad õied sain aga oma "kevadiseks" sünnipäevaks:) Mis siis, et sünnipäev oli sügavas talves ja tegelikult ammu unustatud. Nii tore on ju lilli saada, kas siis sünnipäevaks või niisama!
Tegelikult on täna ju õigeusklikel ülestõusmispühad, nii et ei ole siin midagi, igati paslik.

Ja siis on mu linnakodu aknal veel üks imelik õitseja. Aastakese oleme koos elanud. Algul viskas õied maha ehk siis kõik õied ja pungad läksid pruuniks ning olin sunnitud nad ära lõikama. Siis ei toimunud nagu midagi, et edenenud ega läinud ka välja. Pidin ta maale suvitama viima, peenrasse istutama, aga jäi ja jäi... ja oligi käes sügis. Mõne aja eest ajas kolm pikka vibalikku nõrgukest haru ja veel hiljem tuli iga oksa otsa üks õis. Uskumatu! Ja nüüd on need oksakesed kosunud ja õisi on juba rohkem!

Igitee

Antti Tuuri. Igitee.

Hea. Lausa suurepärane. Samas jube ja karm, aga ikkagi põnev.
Pole ammu nii suure pingega ühtegi raamatut lugenud.
Kartsin tegelikult, et see ei paku mulle elamust. Kuid otse vastupidi! Kui niiviisi kaasakiskuvalt ajaloost kirjutatakse, siis olen ma igal juhul ajaloohuviline:) Olgu küll, et tegemist on ilukirjandusega (mida ma teadupärast ju loen ka suure ettevaatlikkusega) annab see ometi pildi 1930. aastate elust nõukogudemaal (ja ka Soomes). Kui hirmus see elu ikka oli. Inimelu ei olnud mitte krossigi väärt. Inimlikkust ei olnudki. Ainult kahtlustused ja valesüüdistused. Musta valgeks ja valge mustaks rääkimine.
Kõige selle taustal tundub meie tänane elu ju lausa lust ja lillepidu. Kui vahel küsitakse skeptiliselt - kas sellist Eestit me tahtsimegi - siis ma ei saa aru, millest me räägime?!?
Järelikult inimestel ei ole pärisprobleeme, on ainult pseudoprobleemid. Igaüks võib vabalt väljendada oma mõtteid ja arvamusi. Põhimõtteliselt võib teha kõike. Poest saab kõike osta. Elus püsimise nimel ei pea võitlema, rasket tööd tegema.
Tänapäeval on teistsugused mõrtsukad - hullud (hullunud) autojuhid meie teedel, kes kihutavad nagu homset poleks ja lihtsalt sõidavad surnuks süütuid inimesi. Või siis enesetapjad, kes millestki ei hooli. Tapa ennast, kui elada ei taha, aga ära vea süütuid inimesi endaga kaasa.

Vaat' siis millised mõtted kaasnesid seekordse lugemisega.