Hea. Lausa suurepärane. Samas jube ja karm, aga ikkagi põnev.
Pole ammu nii suure pingega ühtegi raamatut lugenud.
Kartsin tegelikult, et see ei paku mulle elamust. Kuid otse vastupidi! Kui niiviisi kaasakiskuvalt ajaloost kirjutatakse, siis olen ma igal juhul ajaloohuviline:) Olgu küll, et tegemist on ilukirjandusega (mida ma teadupärast ju loen ka suure ettevaatlikkusega) annab see ometi pildi 1930. aastate elust nõukogudemaal (ja ka Soomes). Kui hirmus see elu ikka oli. Inimelu ei olnud mitte krossigi väärt. Inimlikkust ei olnudki. Ainult kahtlustused ja valesüüdistused. Musta valgeks ja valge mustaks rääkimine.
Kõige selle taustal tundub meie tänane elu ju lausa lust ja lillepidu. Kui vahel küsitakse skeptiliselt - kas sellist Eestit me tahtsimegi - siis ma ei saa aru, millest me räägime?!?
Järelikult inimestel ei ole pärisprobleeme, on ainult pseudoprobleemid. Igaüks võib vabalt väljendada oma mõtteid ja arvamusi. Põhimõtteliselt võib teha kõike. Poest saab kõike osta. Elus püsimise nimel ei pea võitlema, rasket tööd tegema.
Tänapäeval on teistsugused mõrtsukad - hullud (hullunud) autojuhid meie teedel, kes kihutavad nagu homset poleks ja lihtsalt sõidavad surnuks süütuid inimesi. Või siis enesetapjad, kes millestki ei hooli. Tapa ennast, kui elada ei taha, aga ära vea süütuid inimesi endaga kaasa.
Vaat' siis millised mõtted kaasnesid seekordse lugemisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar