Õudne ja samas tohutult põnev. Ehk siis õudselt põnev:)
Kaks ööd ja päeva elasin selle raamatu lummuses ja mõju all.
Teadupärast olen ma ju väga kehv ilukirjanduse lugeja. Mingil põhjusel olin selle kunagi raamatukogus järjekorda pannud. Kui see mulle välja laenutati, siis kehitasin pisut õlgu ja mõtlesin endamisi, et "noh-jah, eks sirvin diagonaalis läbi; ei tea küll, mis ajendil või meeltesegaduses ma seda lugeda tahtsin; ju siis miski köitis; tegemist on ju ikkagi kirjandusvõistlusel "Bestseller" 2015. a. esikoha võitnud romaaniga."
Teos on tituleeritud psühholoogiliseks thrilleriks (EKSS: thriller - põnev, pingestatud sündmustikuga romaan, jutustus vms põnevik). Ja see on täiesti paikapidav määratlus. Nii pingestatud lugemist lähiminevikust mulle küll ei meenu.
Hoida põnevust üleval viimaste lehekülgedeni, see on pea 300-leheküljelise raamatu juures suur oskus. See tegigi mind lõpu eel pisut murelikuks, et põnevus, ja närvid kaasaarvatud, on viimseni üles kruvitud, kas lahendus saabub või jääbki kõik õhku rippuma. Õnneks lahendus tuli, kuigi jäi mu meelest pisut lahjaks. Oleks tahtnud võimsamat:) Ootused olid lihtsalt nii-nii suured.
Kohati ärritas jubedalt, et uuesti ja uuesti tulid korduvad stseenid. Siis kui peategelane Angelika oma mineviku mälupiltidesse kaob (upub või vajub). See oli ängistav, ahistav, aga ometi nii mõjus.
Kui pisut vigiseda, siis korduvalt kasutati sõna "enne" asemel sõna "ennem". Jah, argikeeles võib ju nii rääkida, aga kirjakeeles oli see tohutult häiriv. Teine sõna oli "õieti" kasutamine "õigesti" asemel. Ja lõpus oli kusagil veel "iggagi". See on muidugi kivi toimetaja kapsaaeda.
Kui need "iluvead" välja arvata, siis võib ju niiviisi ilukirjandust lausa lugeda ja armastamagi hakata:) Mõistlikes kogustes muidugi:)
Tegelikult ju eelminegi loetud romaan ("Igitee") jättis sügava mulje ja jälje. Kusjuures ka siis ma kahtlesin tükk aega enne lugema hakkamist. Nii et tõeliselt head asjad on viimasel ajal kätte sattunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar