Seltsimees laps

Olin siis nüüd mina ka see (eel)viimane, kes selle juba ette filmiklassikaks tituleeritud filmi ära nägi. (See oli küll juba eelmisel nädalal, aga siiski...)
Nii et sel aastal teine kinokülastus.
Loomulikult on tegemist väärtfilmiga.
Kuna aga filmi on väga promotud ja üles kiidetud, siis läksin ka väga kõrgete ootustega, mis ei ole hea stardipositsioon. Oli hea, kahtlemata, aga ootasin enamat. Ei nutnud. Paari koha peal tuli väike meeleliigutus peale.
Tõsised teemad, millest minuvanused inimesed on palju kuulnud, lugenud (õnneks mitte ise läbi elanud, kuigi selles karmis ajastus sai ju sünnitud ja elatudki, isegi täiskasvanuks saadud. Ega siis 70-80ndad ju oluliselt paremad olnud kui 50ndad. Jah, otseselt kedagi ju ei küüditatud, aga poliitvange ometi oli ehk siis neid, keda meelsuse eest karistati.)

Lugesin Indigoaalase blogi ja sealt jäi kummitama üks katkend:
Üks väga huvitav nüanss jäi silma, mis ilmselt vaatajad Roostist ja Ameerikast paneb silmi pööritama. Ema viiakse ära-. Hirm, meeleheide, lootusetus, Sa ei tea mis saab, kas lastakse maha, pannakse vangi.. ja sa ütled oma mahajäävale lapsele-- ole hea laps. kuula sõna. ole tubli...
See on kuidagi nii eestilik. Midagi, mida me ise ilmselt tähelegi ei pane, enne kui kinolinalt näidatakse. Ole tubli. Mitte. Ma armastan sind. Näiteks.
See on nii õige tähelepanek mu meelest. Paremini ei annagi sõnastada. Ja just eestilik. Eestlane ei ütle kunagi - ma armastan sind, vaid - ole tubli. See on nagu isiklik puudutus, mälestus oma lapsepõlvest. Ja veel nüüdki on see - ole tubli - vähemalt meie peres täiesti käibel ja adekvaatne väljend.

Nii kummaline kui see ka ei tundu, mõjusid ajastutruud laulud kuidagi väga reipalt. Võib-olla on see kohatu, aga jalg kippus rütmi kaasa lööma ja ümin kippus huulile:) No sõnad on muidugi sellised, nagu nad on...

Kindlasti ei saa filmist rääkides üle ega ümber tublist peaosatäitjast Helena Maria Reisnerist, kes oma rolliga imeliselt hakkama sai. Täiskasvanud ja pärisnäitlejad tegid samuti head tööd: Tambet Tuisk,  Juhan Ulfsak, Julia Aug, Liina Vahtrik, Eva Koldits, Maria Klenskaja ja Lembit Peterson.
On jälle üks oluline (olgugi et valus) osa meie ajaloost filmilindile jäädvustatud. See väärib tunnustust.