"Minu Karjala"

 

Mika Keränen. Minu Karjala: dam, di-di-dam!
Petrone Print, 2022
228 lk., 8 l. ill.

"Minu Karjala" sai loetud suure suve ajal. Seega on vahetud muljed juba kerge tolmukorra alla mattunud. Ometi mäletan siiani seda tunnet, mida lugedes kogesin...

Palju tsitaate plaanisin kirjutada, sest oli nii mõndagi, millele kahe käega alla kirjutaksin. Hetkel tunnen aga, et ei suuda enam neid lehekülgi läbi töötama hakata, kahjuks...

Raamatust õhkus nukrust ja tõsidust...

Leidsin hoopis teistsuguse Keräneni - mõtliku, targa, laia silmaringiga...

Varem mõtlesin temast pigem kui naljamehest või pullivennast. Ja seda ülsegi mitte halvas mõttes.

Igal juhul - kahtlematult Keränen oma headuses!

Paar nn päevakohast tsitaati siiski lisan:

Mängisin sõjamänge rõõmuga. Aga need olid mängud. Tulirelvad ei meeldi mulle siiani.

(Lk. 82-85 jj  on juttu tsiviilteenistusest)

Ega meid, sivareid, Soomemaal tihti heaga ei vaadata. Üks väga tark Soome mees hakkas valjult naerma, kui ta kuulis, et olen sivari. Ta küsis otse, kas ma olen homo, kommunist või kettutyttö (rebasetüdruk), selle all peeti silmas loodusaktiviste, kes Lääne-Soome karusloomakasvatustest hõberebaseid lahti lasid. Ma ei osanud sellele väga targale Soome mehele vastata, aga tema tarkuse aktsiad langesid minu silmis madalale. 

"Ma pole totaali. Olen sivari. Tsiviilteenistus on Soomes seaduslikult lubatud alternatiiv ja olen täitnud auga oma kohuse isamaa ees."

Ma loodan, et lugeja ei arva ometi, nagu ma poleks isamaaline. Olen küll - olen patrioottisivari. Ma kaitsen Soome riiki ja meie iseseisvust igal juhul, kus aga vaja. Ma lihtsalt arvan, et Soome riiki kaitseb üks kirjanik rahu ajal alati paremini kui kümme uut helikopterit.

P.S. Taas üks vana võlg likvideeritud. Ja oi, neid on veel palju - võlgu jäänud, kirjutamata postitusi loetud raamatutest.

22.11.22*

Ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta olen jõudnud blogimata tänasesse kaunisse (kuu)päeva😛

Kas ei saanud mitte üks erakordselt kaunis lause?😂

Mõelda vaid - möödunud aastal kirjutasin ma iga Jumala päev ühe postituse (*täpsustus: novembris muidugi!). See on täiesti käsitamatu ja uskumatu! Kuidas ma küll suutsin?!?

Suuresti tänu sellele kaunile kuupäevale ma siis nüüd siia jõudsingi, kirjutama. Muidu olen ikka ju vaatamas käinud, mida teised teevad ja millest kirjutavad ja mida oluliseks peavad. Et millest süda täis, sellest suu räägib või siis käsi kirjutab. Või no midagi taolist.

Ega ma siis ise ju ka päris kirjutamata ja mõtlemata pole kügelenud! Lihtsalt ei ole suutnud muude tegemiste kõrvalt blogida.

Aga muidu elame ju hästi!

Korontsik võttis küll läbi, kuigi ma ju eriti haige ei olnudki. Seda päris haige olemist oli vaid üks päev, kui oli palavik üle 38. Nohu ja köha oli nii vahelduva eduga, aga see va väsimus oli hirmus. Aeg-ajalt veel nüüd, kuu aega pärast põdemist, avastan hiljemalt tööle jõudes, et ma olen nii väsinud, kas koju koikule ei saaks... Tihtipeale ärkan juba hommikul jõuetuna üles. Või siis bussipeatuses tunnen, et ei jaksakski nagu tööle minna... Ühel päeval oli peavalu, siis tulin küll poolest päevast ära. Seda ma otseselt koroona järelmitega ei seosta, pigem oli see mind ikka aeg-ajalt külastav migreenike.

Ühistranspordi rõõmudest olen tahtnud juba pikka aega kirjutada. Ei mäleta enam, võib-olla olen kunagi kirjutanud ka. Mul on tunne, et ühistranspordist on võimalik kätte saada kõige vastakamad emotsioonid üldse, negatiivsest positiivseni või siis vastupidi.
Üsna hiljuti, ühel hommikul oli nii armas vaatepilt, kui üks vanaisa oma lapselapsega bussis sõitis. Poiss oli umbes 3-aastane vahva tegelane, istus vanaisa süles ja nii tore oli, kui vanaisa kotist taskurätiku võttis ja lapsel nina pühkis. Pärast läksid käsikäes bussist välja.
Teine sarnane juhtum meenub mulle mitme aasta tagusest ajast. Ka bussis. Seekord olid isa ja poeg. Buss oli üsna täis, keegi vabastas lapsele koha. Aga laps ei tahtnud ise, üksi istuda, vaid nõudis isa sülle. Istusidki siis mu selja taha ja algas mõnus vestlus mütsipealt sulavast lumest😇

Sellised toredad hetked ja kohtumised annavad terveks päevaks mõnusa emotsiooni.