Petrone Print, 2022
228 lk., 8 l. ill.
"Minu Karjala" sai loetud suure suve ajal. Seega on vahetud muljed juba kerge tolmukorra alla mattunud. Ometi mäletan siiani seda tunnet, mida lugedes kogesin...
Palju tsitaate plaanisin kirjutada, sest oli nii mõndagi, millele kahe käega alla kirjutaksin. Hetkel tunnen aga, et ei suuda enam neid lehekülgi läbi töötama hakata, kahjuks...
Raamatust õhkus nukrust ja tõsidust...
Leidsin hoopis teistsuguse Keräneni - mõtliku, targa, laia silmaringiga...
Varem mõtlesin temast pigem kui naljamehest või pullivennast. Ja seda ülsegi mitte halvas mõttes.
Igal juhul - kahtlematult Keränen oma headuses!
Paar nn päevakohast tsitaati siiski lisan:
Mängisin sõjamänge rõõmuga. Aga need olid mängud. Tulirelvad ei meeldi mulle siiani.
(Lk. 82-85 jj on juttu tsiviilteenistusest)
Ega meid, sivareid, Soomemaal tihti heaga ei vaadata. Üks väga tark Soome mees hakkas valjult naerma, kui ta kuulis, et olen sivari. Ta küsis otse, kas ma olen homo, kommunist või kettutyttö (rebasetüdruk), selle all peeti silmas loodusaktiviste, kes Lääne-Soome karusloomakasvatustest hõberebaseid lahti lasid. Ma ei osanud sellele väga targale Soome mehele vastata, aga tema tarkuse aktsiad langesid minu silmis madalale.
"Ma pole totaali. Olen sivari. Tsiviilteenistus on Soomes seaduslikult lubatud alternatiiv ja olen täitnud auga oma kohuse isamaa ees."
Ma loodan, et lugeja ei arva ometi, nagu ma poleks isamaaline. Olen küll - olen patrioottisivari. Ma kaitsen Soome riiki ja meie iseseisvust igal juhul, kus aga vaja. Ma lihtsalt arvan, et Soome riiki kaitseb üks kirjanik rahu ajal alati paremini kui kümme uut helikopterit.
P.S. Taas üks vana võlg likvideeritud. Ja oi, neid on veel palju - võlgu jäänud, kirjutamata postitusi loetud raamatutest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar