Eesti raamatu aasta 2025

Et siis on alanud raamatuaasta. Eesti kirjanduse päeval, 30. jaanuaril, Tammsaare sünniaastapäeval avati see pidulikult Tartu Ülikooli raamatukogus. Avatseremooniale järgnes konverents "Eesti raamat 500". Väga head ettekanded! Igati väärikas sündmus. Videosilla vahendusel oli võimalik seda distantsilt jälgida, mida ma ka üritasin töö (ja kolleegide loba😛) kõrvalt teha.

Mitmed on aasta esimeseks raamatuks valinud Raivo Heina "Termodünaamika II seadus"!?! Mai tia, ma vist ei võta seda üldse ette... Tundub liiga... füüsika keskne?!? Minu jaoks küll tuu matš 😝

Minu aeglane aastavahetus möödus suuresti ühe lemmiku seltsis, mida lugesin piltlikult öeldes 155. korda - "Seitse tähte taeva Sõelas". Nii hea, nii turvaline, nii minu, samas ikka ja alati köitev.

Oluline on lugeda, leida endale sobiv raamat. Selliseid mõtteid on kostnud mitmest suust. Kindlasti üks selline vahva raamatuentusiast on meie president. Ja kas armas, tänaseks kahjuks lahkunud, Krista Aru polnud just üks selle mõtte toetaja, et tuleb leida see enda raamat.

Olen seda varemgi öelnud ja ei väsi kordamast, et mulle olulisi, omaseid raamatuid, neid, kus on minu jaoks see "miski", see "tunne", tahan enda ligi hoida, et kui on "see hetk", siis saan sirutada käe ja võtta just selle õige raamatu, mida vajan.

Üldjuhul ma püüan raamatuid endale koju enam mitte soetada. Lugemisvara saab raamatukogust! Eriti ilukirjandust. Teatmelisega on teine lugu. Aga jah, sel juhul, kui raamat puudutab, siis tahan teda enda ligi, päriselt endale...

Olen siin lehekülgedelgi korduvalt hõiganud, et seda või toda raamatut tahaks kodustada. Vaikselt olen selle protsessi ka käima lükanud, suuresti tänu Raamatuvahetusele.

*Postitus on juba üsna pikalt ootel olnud. Puhtalt vormistamise taga.

Uus aasta

Aastat alustasin 3 raamatuga😉 paralleelselt või korraga😀

"Seitse tähte Taeva Sõelas" oma 101. korda😝 "Olemise kergus" - raamatukogust laenatud 100 aastat tagasi.

Ja "Aeg. Teekond nimega Armastus". Seda olen küll rohkem silitanud ja patsutanud, sirvinud, kuivõrd lugenud... 

Need on minu jaoks sellised eriti magusad puhkusehetked.

Seega võin raamatuaasta alguse kordaläinuks lugeda🥰

Head uut (raamatu)aastat ja mõnusaid lugemishetki!

"AEG. Teekond nimega Mees"

Kui te nüüd arvate, et ma uuel aastal ühtegi raamatut lugenud pole, siis - vale vastus ja arvake uuesti:) Kaks on loetud ja üks pooleli. Seda viimast ma naudin, sõõmude kaupa, nagu head veini, kui soovite:) Pigem nagu gurmeekohvi või midagi taolist:) 

Ja selleks on:

AEG. Teekond nimega Mees /Tiina Ristimets, Indrek Arula, Keit Pajust
Kirjastus Pilgrim, 2022
280 lk.: ill.

Tegemist on suureformaadilise ja rikkalikku fotomaterjali sisaldava intervjuu-raamatuga. Oma elust, meheks olemisest, arusaamadest, põhimõtetest jms räägivad 25 meest, paljud tuntud ja kuulsad inimesed.
Kaanekujundus meedib mulle eriliselt tänu fotole Ivo Linnast, kus ta nii muhe-mõnusalt muigab ja hetke naudib.

[Meenub, et sarnane fotode ja intervuudega raamat oli ka naistest või naistega, aga kummalisel kombel see mind nii ei kõnetanud, et oleksin süvenenult lugema hakanud.]

Seekord kasutasin lugemisel sellist meetodit, et ei lugenud järjest, vaid üsna suvaliselt, st enda suva järgi. Väga hea variant muuseas! Eriti alguses.

Minu järjekord on siiani olnud järgmine:
Lembit Peterson (69), Ivo Linna (73), Hannes Hermaküla (53), Hannes Nelis (57), David Vseviov (73), Jüri Arrak (85), Arvo Hein (54), Kristjan Järvi (50), Peep Aaviksoo (66), Ilmar Raag (54)...
Ootel on Rauno Pehka, Tiit Meren, Dimitri Demjanov, Lauri Räpp, Mihkel Raud ja veel mõned (minu jaoks) vähemtuntud nimed.

Noorimad on 45 ja 47! Eks elukogemus tuleb ju ikka aastatega. Mis elukogemusi saakski 20sel olla? Eriti veel tänapäeval, kui alles keskkool (gümnaasium) lõpetatakse 20nda eluaasta künnisel.
30sel juba pisut on ikka ehk kogunenud üht-teist...

Hästi postiivse ja hea tunde on loonud nende vahvate meeste mõtete lugemine. Loomulikult on igas elus hapramaid hetki ja tumedamaid toone, aga domineerima on siiski jäänud rõõmus, optimistlik ja positiivne pool.

Lembit Peterson: Alati võiks ju midagi kahetseda, näiteks oleks võinud rohkem suhelda - minu päritolupere minu ümbert on kõik surnud, ema, isa, vend. Viie aasta pärast olen ma elanud vanemaks kui mu isa. Mõtlen selle peale, et ma ei suhelnud nendega piisavalt, ei veetnud nendega aega. Aga ma teadlikult ei lase ennast sellest ängistada, mis siis ikka teha, peast lolliks ei taha minna.

Aga kui teha midagi teisiti, siis suhtleks rohkem ka sõpradega, teeks vähem tööd. Minu elu suurim motiiv on teha vähem tööd ja rohkem magada. See on minu uusaastaresolutsioon igal aastal - juba palju aastaid.

Siinkohal meenus eilne Mart Juure tõdemus (vist "Ringvaates"?), et 30. jaanuar, eesti kirjanduse päev peaks olema ka töövaba päev, mitte ainult lipupäev. Et inimesel oleks vaba päev ja ta saaks ise otsustada, mida teha. Kasvõi lugeda eesti kirjandust!
Väärt mõte, millele kirjutaksin kahe käega alla.

Et aga mitte väga pikale minna, siis panen täna punkti. Nii postitusele kui ka jaanuarikuule.

Väljakirjutusi meeste lugudest tahaks aga jagada veel mõnel teiselgi korral.

Mõnusat saabuvat küünlakuud!

Raamatusoovitus - "Seitse tähte taeva Sõelas"

Madde Kalda. Seitse tähte taeva Sõelas.
Tallinn : Eesti Raamat, 1981
255 lk.

On raamatuid, mille järele käsi hakkab justkui iseenesest haarama. Mingitel erilistel, ilusatel, meenutamist väärivatel hetkedel. Minu jaoks on selliseks raamatuks kahtlemata just "Seitse tähte taeva Sõelas". Enamasti juhtub see ikka kas jõulude või jaanipäeva ajal, sest need sündmused on raamatus väga värvikalt, ilmekalt ja toredalt kajastatud. Nii on see raamat tänagi mu ees...

[Huvi pärast guugeldasin ja leidsin, et vanad eestlased tundsid plejaade nimega Sõelatähed või Taeva Sõel ja seega Sõel ongi nn tähtkuju ehk tegelikult nimetatakse seda plejaadi(de)ks, Sõnni tähtkujus olev hajusparveks.
Nii et jälle targem ka...:)]

Raamatu peategelane on Ann, tüdrukulaps, mis 19. saj. lõpupoole oli tõeline häbi ja õnnetus. Aga Ann on tubli, tragi ja hakkaja tüdruk. Ta saab elus hakkama ja suudab enda eest seista, vahel liigagi jõuliselt...

Jõuludest ja ka aastavahetusest on raamatus mitmel korral juttu. Anne lapsepõlvest, karjalapse ajast, noorpõlvest ja lõpuks on tema pulmapäevgi talvel, mitte küll päris jõulude ajal, vaid näärikuu viimasel pühapäeval, mis peaks siis jaanuari lõpp olema. Kommetest, toitudest jne.

Ann unustas olnud tumedad päevad, pühad tulevad ka neile, ikka ja jälle uued, kuigi alati kordus üks ja sama.
Emal ja tädil oli tegemist palju. Pekitükikestega segatud putru vürtsitati punega ja topiti vorstideks, küpsetati saia ja kohupiimakooke, tehti õlut, ja kui tädi oli Võiva omadel aidanud süldi valmis keeta, tuli kõigele lisaks veel kausitäis sülti.
... Isa Jaan laseb õlekoo sahisedes põrandale vajuda. /.../ Tädi toimetab ahju ja kerise kallal, vorstid on ahjus, seda tõendab lõhn, aga millal tädi need sinna pani, seda lapsed ei näinud. Tädi oskab tööd tehes vaikselt liikuda, märkamatult talitada - mõisa köögis õpitud kunst. Isa Jaan tuleb sahvrist, kolmeharuline küünal ühes, suur puust küünlajalg teises käes, ja surunud küünla jalga, asetab selle keset lauda. /.../ Tädi abiga süütab Ann küünlad, ja jäävad siis tikksirgelt laua äärde seisma, tädimees köhatab pühalikult, nagu valmistuks palve lugemiseks, mida ta pühapäeva hommikuti vahel teeb, võtab kapi otsast suure aisakella, avab välisukse ja helistab kella tükk aega pikalt ja rahulikult...

Jõulud peetakse Matsil vaikselt. Emm on mehe ja mitu last surnuaiale viinud, ühe tütrekese koguni jõulude ajal, neid tahab ta nüüd mälestada, ei salli seepärast valju juttu ja naeru. Kui ta perelaua toite täis on ladunud, kaob ta oma tuppa piibli juurde. /.../
Õhtul hilja tuleb ta piibliga peretuppa, teeb lauanurgale ruumi, kuhu asetab püha raamatu, ja pere koguneb. /.../ Ja emm loeb selgelt ja pikaldaselt Luuka evangeeliumi, ta hääl on sootuks teistsugune kui argipäeval, Ann kuulab hoolega, emm meeldib talle sellisena väga. Lauldakse etteütlemise järgi "Ma tulen taevast ülevalt", kõik viisteist salmi, ja õhtu pühalik osa on läbi. Emm vaatab, kas laual millestki puudu ei ole, käib korra toidukambris, toob sealt üht-teist juurde ja läheb siis suurt raamatut kaasa võttes oma tuppa. Laud jääb kaetuks kogu pühadeks, söögu, millal keegi tahab või mida tahab.

Jõulud tulevad kuuvalgega ja ilusa lumega, ilm pehme ja vagune, otsekui loodud saanisõiduks. Velise noored sõidavad mitme reega kirikusse /.../
Kirik särab küünlatuledes, Teenuse laulukoor laulab oma koolmeistri juhatusel uusi laule, hääled kajavad veel võlvide all, kui kirikust lahkuma hakatakse.

Nii palju siis mu (ühest) lemmikraamatust, mida olen lugenud palju-palju kordi.

Looja loomingu lummuses

Täna oli selle imelise raamatu esitlus Tallinna Jaani kirikus, millest käisin osa saamas. Jaani koguduse kodulehel on ka väike ülevaade ja taustainfo saadaval.
Fotod loodusfotograaf Arne Kaasik'ult, tekstid vaimulike Jaan Tammsalu ja Mårten Andersoni poolt.

Raamatu tagakaanel on: Hoiatus!
Kolm meest on Looja loomingu lummuses ja seda raamatut rahulikult vaadates-lugedes võib vaataja ja lugejaga seesama sündida.
Me loodame, et aina pealispinnalisemaks muutuvas inimilmas aitavad need Lahemaal tehtud fotod koos Eesti- ja Ahvenamaal kirjutatud tekstidega hetkeks peatuda ning mõtelda, miks me jätame ennast ilma sellest imelisest, mis siinsamas, meie läheduses - looduses ja ligimeses.

Sügavad mõtisklused ja imeilusad fotod! Tõeline hea tunde raamat!

Tänapäeva inimene on enamasti harjunud elama linnas. Seal pole pimeduse ja valguse vahe eriti suur, sest elektrivalgus ja reklaamid panevad päevad ja ööd võrdsesse seisu. Liiklus teeb inimeses rahutuks, tempo on oma südamelöökidest kiirem ja tekitab stressi, olgugi et seda ei pane ise eriti tähelegi. Lihtsalt harjud ära. Kõigega harjub. Ka sellega, et ei mäleta, mitu suve, sügist, talve ja kevadet on sinust möödunud, ilma et oleksid märganud. Kõigega harjub, kuid kas peab?

Kui inimesed tulevad maale, on nende esimeseks ehmatuseks vaikus. Paljud ei saa hästi magada, kuna buss ei sõida akna alt mööda ja kiirabi ei unda. Mingi ootamatu hääl teeb südame rahutuks: lind laulab! Täitsa ilma elektrita!

Nii loeme sissejuhatusest. Ja see on alles algus. Tõeline ilu alles tuleb.


Päev oli ka täna lühike. Pidin tegema erinevaid asju. Pidin toimetama, sest kes peale minu seda teeks. Aga taevas läks pilve. See, mis oli enne rahulik ja ilus, ärkas kummalisel kombel ellu. Kõik viis lehte pärnapuus muudkui lehvisid sinna-siia. Viimased õied väljas noogutasid pead. Midagi lendas läbi õhu. Ja tuul oligi kohal.
Kui erinevad on need tuuled! Kevadine, lootusrikas, lõhnab, suvine on soe, ja on ka praegune, mis räägib loobumisest.

Edasi saab igaüks juba ise lugeda ja vaikselt mõtiskleda ning süveneda.

Vaikuse hääl

Jaan Tätte. Vaikuse hääl.

Imeline raamat. Hinge puudutav. Lihtne ja ilus. Hea tunde raamat. Eriliselt sobiv just praegusel hingedeajal. Enese sisse vaatamiseks.
On raamatuid, mida hoida käeulatuses, et vajalikul hetkel taas sirutada riiulist või öökapilt seda võtma. See on just üks niisugune.
Hoidsin seda kaua oma lugemisnimekirjas. Ja täna lugesin ühe hooga läbi. Oli sobiv aeg, õige hetk.

Õnn ei tule millegi juurdesaamisega. Õnn tabab sind alati koos vabanemisega, loobumisega, kui sa oled suutnud millestki lahti öelda, millegi ära anda. Rõõm tuleb saamisega, õnn tuleb loobumisega. Õnn on teiste sõnadega kerge tunne hinges. Ja see kerge tunne tuleb siis, kui sa vabaned millestki kas vaimselt või materiaalselt.

Elu on selleks liiga väärtuslik, et klammerduda valede asjade külge. Rõõmu puudumisega tunned vale asja ära. 

Üksildustunne tähendab vajadust iseendaga kokku saada, mitte teistega. Üksildane oled sa siis, kui sa ei tunne oma sügavat tuuma.
Sa tahad, et sind oleks inimestel vaja millegi muu pärast kui ainult selleks, et küsida sinult kellegi meiliaadressi või toiduretsepti. Sa tahad, et sinu käest küsitakse tähtsamat asja. Sa oled väsinud pealiskaudsusest.

Meeldib see meile või ei, aga tehnika areng toob kaasa inimese taandarengu.

Kui see paine ära kaob, et ma pean kedagi kohe saama aidata nagu tuletõrje, siis hakkab ääretult mõnus. Saabub mõnus vaikus hinge ja sa suhestud paremini kõigega, mis on su lähedal.

Kui ma rääkisin vaimu rämpstoidust, siis ma mõtlesin müra meie ümber, mida meie meeled lakkamatult tajuvad ja talletavad, olgu selleks reklaamplakatid, muusikatümps ostukeskuses või keskpärased telesaated.

Elamine nutitelefonis tundub palju huvitavam kui päriselu.

Meil on ära kadunud tava, mis on olemas enamuses idamaades. Ka Vaikse ookeani saartel on tavaline, et ema-isa teevad tööd ning laps on vanavanemate hoida, kellel on aega ja kes siis räägivad lapselapsele, kuidas maailmas asjad käivad. Sealt tuleb tarkus, mis on kogunenud ja kandunud edasi sajandite vältel. Elutarkus, loodustarkus, südametarkus. Aga meil kadus see kuskile ära.

Armastus annab alati midagi vastu. Õige armastus ei vii hingerahu, vaid toob selle. Õige armastus toob rõõmu, mille juurde kuulub nii kurbus kui valu.

Armastuse puudumine on nagu tuulevaikus. Õige armastus paneb tuuled puhuma.

Kuldsed sõnad. 75 lehekülge - ainult üks pärl teise järel. Seda raamatut tahan päriselt oma käeulatusse.

Minu Ahvenamaa (järg)

Lubasin siin kunagi, et "Minu Ahvenamaad" käsitlev kirjatükk saab täiendust. Siin see siis nüüd on. Ikka püüan üles kirjutada neid häid mõtteid ja ütlemisi, mida tasub uuesti üle lugeda.

Minu Ahvenamaa - raamat, mida tahaks üha uuesti kätte võtta, üle lugeda, mälu värskendada. Hea tunde raamat, mille mõju ajaga üha tugevneb.

Nii saan mina tutvustada neile, kes siia külla tulevad, seda ilu, mida ise looduses näen. Looduse ilu vaadates ei jää inimesed enamasti ükskõikseks. ... Ilu tuleb üles leida ja enda südamesse lasta pesa teha.

"Ära muretse, Janne, kõik saab korda," vastab Stig ülima muretusega...

Olen Stigi peale lausa pahane. Mis mõttes "kõik saab korda"!?!? Kõik ei saa iseenesest korda lihtsalt seda lauset korrates. Tuleb olla realist, tegutseda, toimida. Ma ei mõista, kuidas tema saab olla nõnda rahulik ja korrutada vaid üht - kõik saab korda!...

Päeva lõppedes pean oma  pahameelt kahetsema. Kõik saabki korda, nii nagu Stig mitu korda rahu ja muigega hääles rõhutas. See päev on minu jaoks õppetund, mida kannan endas tänini. Õpin, kuis kõik, mida kartsin vussi minevat, laheneb. Kõike, mida arvasin lõppevat, jagub ja jääb ülegi. Kõik, keda arvasin rahulolematud olevat, jäävad rahule. Ja mina, keda arvasin  sel päeval olukorraga mitte hakkama saavat, saan hakkama. Kõik saab korda!

Tuuletus on üks hea hingamise hetk, kus keegi ei küsi ega vasta.

...kui ei ole rahu, ei saa ka muud hüved seda toota ega asendada. Südamerahu on väärt hingevara, mille lähedusse tasub end kõiges hoida.

Tallinna sadamas tervitab saabujaid alkoholireklaam. Seda kommenteerib Janne nii:

...Ehk võiks meie väike kodumaa "tere tulemast"-käepigistuseks või hüvastijätulehvituseks leida mõne muu visiitkaardi kui alkoholireklaam??! No näiteks kasvõi Kalevi šokolaadi reklaami?

...Nõnda põgus on elu ja eal ei või teada, millal kohtad inimest viimast korda. Seepärast tuleb püüda igaüht kohelda tähelepanelikkuse, sõbralikkuse ja austusega, et oleks süda puhas, kui uut kohtumist ei tulegi.

Ühel suvel enne Ahvenamaale tulekut põikan Tallinnas apteeki. Eesmärgiks on osta niinimetatud rästikupakikene. Tegemist on esmaabipakikesega, mida kasutada siis, kui rästik - ainus roomaja saarel - on hammustanud. Igaks juhuks on pakikest ju hea kaasas kanda. Soomes on sellised apteekides müügil. Küsin säärast ka Tallinna ühe suurima ostukeskuse apteegist. Proviisor vaatab mind suurte silmadega ega saa aru, mida ma täpselt soovin. Kui olen veel kord talle rästikutest ja ussihammustuse mürgisusest ning esmaabist pajatanud, annab ta nõu.
"Kui midagi säärast juhtub, siis pöörduge kiiremas korras EMOsse!" soovitab asjatundlik proviisor.
"Jah, hea meelega teeksin seda, kuid seal, kuhu lähen, ei ole EMOt," vastan mõtlikult.
"Kuidas ei ole?" ei saa ta vastusest aru. 
"See on saar keset merd ja seal on vaid meditsiiniõde, ei ole isegi arsti. Ja saarel, kuhu ma tegelikult teel olen, ei ole sedagi. Seal ei ole ühtegi hingelist peale roomajate ja lindude-loomade."
Proviisoril ei ole enam midagi lisada. Ta jääb nõutuks ja sõnatuks. Mulle tundub, et ta ei kujuta ettegi, kuhu ma teel olen. Et on olemas mingi koht, kus EMOt ei ole, ja isegi mitte meditsiiniõde!? Suure kaubanduskeskuse seinte vahel töötad oma turvalises miljöös. On arusaadav, et inimene ehk ei mõista, et on olemas paiku, kus elatakse teistel tingimustel. Ja kui ta seda mõistabki, on ehk raske ette kujutada. 

Hea tunde raamatud

Jah, just - hea tunde raamatud! Nii liigitan ma raamatuid, mis mind kuidagi eriliselt kõnetavad ja puudutavad, mille võtan kätte siis, kui tahan tunda midagi head. Selge ju, eks!?!:)
Neid on kodus ... no nii mõni ... Kindlasti on neid aga ka loetute hulgas raamatukogus.
Täna töölt tulles tahtsin puhkusele ilusat algust (veel enne kallaga välja õhtusöögile minekut).

Nii võtsin kätte Eveli Kaur'i "Käsitööpäeviku", mille alapealkirjaks - mustreid ja meeleolusid. Seekord just neid meeleolusid ma sealt püüdma läksingi. Ma nii naudin seda imelist raamatut, mis on kirjutatud nii imelise inimese poolt! Midagi nii üdini positiivset, head ja helget on selles. Isegi vihmane ilm ei tundu siis enam nii sünge ja kehvavõitu.
Aitäh Sulle, Eveli, et oled jaganud oma mõtteid - meeleolusid ja mustreid. Mustriteni ma veel ei ole jõudnud, aga küll ükskord jõuan ka... Ikka imetlen Su saavutusi näputöö valdkonnas ka Su ühes blogis või siis teises.
Nii ongi puhkus ilusalt alanud!:)
Ka söögikoht oli meeldiv ja toit maitsev. Buffee-Restoran Bliss on koht, kus aeg-ajalt meeldib käia vaheldust otsimas igapäevastele maitsetele. Soovitan soojalt.

Minu Ahvenamaa (jätkub...)

Janne Kütimaa. Minu Ahvenamaa: tuhande saare rahu

Tahtsin alustada nii: Vaikse kulgemise raamat. Aga siis uups, täiesti kogemata koperdasin Mae blogis selle postituse otsa ja - täpselt nii alustas Maegi. Nojah, ilmselt siis on see õige tunne:)
Nii et siis ikkagi - vaikse kulgemise raamat. Ja nagu pealkiri ütleb - tuhande saare rahu. Lühikesed peatükid - sellegi pean ära mainima, sest see jäi silma läbi kogu raamatu. Olen kaalunud mõnel korral ette võtta Ahvenamaa reisi, aga tegudeni pole jõudnud. Nüüd jälle tahakski kohe Ahvenamaale koos raamatuga  minna.

Minu arvates võtab raamatu sisu kokku sõnapaar rahu ja vaikus. Ja eriti ilmekalt just järgmine lõik:

Erilist tänu tunnen vaikuse eest. See on lummav ja hingepõhjani ulatuv vaikus, mille seest ma aastaid tagasi põgenesin. Vaikus, millest ma tol ajal aru ei saanud, on praegu väga magus. Siiani olen seda leidnud vaid siit, Kökari saarestikust. /.../ Kökari vaikus on midagi teistsugust. 
Näitena toob ta võrdluse või vaikuse mõtestamise Vikerraadio ööülikooli saatest Fred Jüssiga (Fred Jüssi "Vaikus kui loodusvara")
Mäletan hästi aega, mil vaikus oli minu jaoks üks talumatumaid seisundeid maailmas. Panin ruttu raadio mängima, ükskõik, mis sealt tuli - peaasi, et ei olnud vaikust! Praegu otsin vaikust. Midagi olulist on minu sees muutunud. Mida vaiksem on ümbruskond, seda rohkem kõneleb sisemus, ja vastupidi - mida mürarikkam, seda keerulisem on kuulda sissepoole. Vaikus on sageli vägev võti selleni, milleni müra keskel eal ei jõua.
Ja kui paljud (ehk enamus?) ei talu tänapäevalgi vaikust. Siis võib äkki kuulma hakata?!? Iseennast? Oma mõtteid? Jumala häält? Hirmus ju!?!

Äkitselt kostab vaikuses üks hääl. Seisatan. Ma ei saa aru, kust see hääl tuleb ja mis see täpselt on. Püüan kuulata. Kõikjal vaid vaikus ja selle sees üksnes too ennekuulmatu hääl. Vaatan enda ümber, ette ja taha ning üles. Vaatan veel kord. Lõpuks mõistan - kuulen, kuidas lumi langeb!

Kohtumine metsloomaga kõige ootamatumatel hetkedel on minu jaoks midagi üllast. Tahaksin väga et nad ei kepsleks minema ega kardaks. Nende olemasolu siinsamas käeulatuses kinnitab mulle, et on paiku, kus metsloomad ja inimesed võivad enam-vähem sõbralikult hakkama saada. Eksisteerida üksteisega kõrvuti. Hinges siiski kripeldab. Ootan aega, mil enam ei peaks keegi kedagi nottima ega elu kallale kippuma. Aega, mil mitte keegi ei peaks kellegi eest selle taeva all põgenema. Aega, mil on kadunud hirm, surmamine, teise alamaks pidamine või tema üle õiguse omamine, vähemalt enda arvates. Hirm ei ole meile kaasa antud mõte, vaid midagi, millesse maailm meid elu jooksul tõmbab.

Siinse saare suur võlu on lähedus. Praegu elabki siin vaid ligi 250 inimest. Niipea kui sead oma sammud mõnele saare teedest ja mõni auto sinust mööda sõidab, tuleb tervituseks viibata. Kui sa suvel ei viipa, peetakse sind turistiks. Kui sa aga turismihooajavälisel ajal kellestki möödudes või mõnd möödujat käeviipega ei tervita, oled ebaviisakate hulka loetud. Anonüümsusest on asi väga kaugel. Linnast saabuvale inimesele võib see hirmutav olla. Kui midagi saarel teed või kuskil käid, teab keegi sellest ikka midagi. Mingil kummalisel kombel on kõikjal kohe platsis kohalikud. Mitte et nad seda sihilikult teeksid, aga saar on lihtsalt nii väike, et see, kuhu lähed või kas üldse lähed, on kõigile kogu aeg näha. Siin kehtib mõte, et kui sa ise ei tea, millega täpselt tegeled, teavad seda kindlasti teised.

Huvitav fakt: Ahvenamaal kasvatatakse ligi 70% kogu Soomes kasvatavatest õuntest ja siinsed õunamahlatootjad teevad neist muuhulgas suurepäraseid jooke.

Kes on harjunud sisse hingama a s f a l d i a u r e, võib mereõhuga esmasel kohtumisel haigestuda 
m e r e h a i g u s e s s e. Linnaõhust väsinud keha saab justkui värske õhu mürgituse, Värske mereõhk uinutab unele, et siis äratada elule.

Nii õpetab Ahvenamaa mind võtma pausi kõige kiiremal ajal.

Vahel on tunne, et inimesena vaevame end paljude kaugemate muredega ja jätame elamata selle elu, mis tuleks elada iseenda kingades käies. Muretseme sõdade ja konfliktide pärast kaugetes maades, kuid iseenda "kodusõdadest" vaatame külma pilguga mööda. Ei julge nupule vajutada, et neid isiklike suhete kaadreid veel kord näha ja avastada, kus oleks vaja andeks paluda või andeks anda; kellega peaks silmast silma rääkima ning kellele helistama ja küsima, kuidas tal õigupoolest läheb. Palju lihtsam on vajutada nupule ja vaadata, kuis elavad teised maailma kaugetes paikades, teadmata, kuidas elab õigupoolest tema, kellega sama katuse all leibda jagad.

Selles hetkes on midagi säärast, mida ei oskagi seletada. Justkui ajad, isikud, kohad ja lood on äkitselt põimunud ühte hetke. Tol hetkel tajun taas, kuidas miski ei sünni selle taeva all juhuslikult.

Matused Kökaril ei ole midagi kõhedust tekitavat ega kauget. Siin ei ole kiirust, nagu suurlinna krematooriumides, kus tuleb kella jälgida nagu lennujaamas, et oma lähedase matusetalitusega mitte hilineda ega järgmistele jalgu jääda. /.../
Hamnö poolsaar ja kirikuõu on üks suur rahupaik. /.../ Kõik, kes sündmust on tähtsaks pidanud, on võtnud aega, et tulla. Seistakse rahus ja lähedalolus. Siin saab kogu saarerahvast ja kohale tulnuist justkui üks suur perekond. Kogu Kökari kiriku ümbrus ja siin valitsev rahulik õhkkond embaks justkui seltskonda nende leinas. On ühtsuse tunne. On midagi, mida ma mitte kunagi varem mitte ühelgi matusel kogenud ei ole.
/.../ Ja siis peab kirikuõpetaja Peter matusetalitusel kõne, millest üks mõte sobib eriti hästi siinsesse mere- ja paadikesksesse väikesesse ühiskonda. Ta ütleb: "Kui me saadame armsa inimese teele, hakkab ta meist eemalduma, nagu ka paat merele minnes kaldast eemaldub. Ta eemaldub ja eemaldub, meie lehvitame ja saadame paati pilguga, kuni ühel hetkel on ta kadunud silmapiiri taha. Ütleme, et "nüüd on ta läinud!". Meie jaoks ongi ta ehk läinud. Kuid kuskil, seal silmapiiri taga, on teised. On keegi, kes ütleb, et "näe, sealt ta tulebki!". Rõõmustatakse teda nähes. Oodatakse sadamasse." Nõnda kõneleb Peter. Mind see piltlik mõte väga kõnetab. Tõesti, kui paat on silmist kadunud, ei ole ta ju tõeliselt kadunud, vaid ta on kuskil mujal. Suurel merel seilates ei ole paat aga pikka aega mitte kellegi vaateväljas. On justkui uinunud, olematu. Ühed enam ei näe, teised veel ei näe. Peagi on taas jällenägemise hetk. Ja ühel päeval tulevad need, kes lehvitasid ja teele saatsid, ka järele. See on elu kulg.

Kulinaarsed vested

Carl Mothander. Kulinaarsed vested

Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud tõeline pärl "Kulinaarsed vested" võlub võrratu keelekasutusega! Milline stiil! Milline maa(mõisa)idüll! Millised toitude (valmistamise) kirjeldused! Ja serveerimine! Tõeline nauding!

Raamatu tutvustusest saame teada järgmist:
"„Parunite, eestlaste ja enamlaste“ ning „Rootsi kuninga valge laeva“ autor, Eesti Vabadussõjast osa võtnud seikleja, kes abiellus 1928. aastal paruness Benita Wrangeliga ja asus elama Kohilasse Tohisoo mõisa, avaldas 1931. aastal Rootsis oma „toidublogid“. Humoristlik pilguheit mõisakööki ning balti aadelkonna pisut karikatuursele hääbumisele."

Veidi lugemisele ärgitavat hõrgutist ka:) :
"Hommikune kohvijoomine on mu lemmiksöömaaeg, seejuures on mul täiesti oma maitse ja ma muutun pehmeks nagu vaha, kui see soodsalt välja kukub. See, kes oskab mulle õiget pruukosti pakkuda, võib mind oma väikese sõrme ümber mässida.
/.../ Päikesekiir langes sellele jumalikule maiuspalale, mis oli kunstipäraselt välja kasvanud Kalli Kaasa loomingulise käe alt. Ah, missugune hommikuhõrgutis. Kohv valati välja. [Järgneb õige kohvi valmistamise kirjeldus]. Koor nii paks kui võimalik.
Abikaasa asus valmistama hõrgutist number kaks. Saiakäärule määriti külma searasva, mis puistati üle peeneks hakitud toore selleriga. Selle peale külmad munalõigud, õhuke kord tilli, vasikpraekastet ja kerge sabin riivitud mädarõigast. Pisut soola. Kõhklevat lugejat karistatakse sellega, et ta seda kunagi maitsta ei saa.
Samal ajal kui ma pimeda ja kurdina kõige muu vastu maailmas seda poeemi nautisin, valmistas Kallis Kaasa kolmanda hõrgutise. /.../
Valati teine tassitäis kohvi. Kaks tükki värsket keeksi. Ja viimase kohvilonksu kõrvale sigaret.
Sellega olin ma küps ja valmis nõustuma kõigega, mida abikaasal iganes ei oleks kavas olnud mulle ette panna."

Ja nii samas vaimus edasi! Tervelt 80 lehekülge. Nagu ärgas lugeja juba märkas - eriti head kohad maalisin lausa teise värviga!:) Kas panite tähele, millise armastusväärsusega mees oma naisest räägib?! Kadedaks teeb kohe!:) Kes peab lugu heast huumorist ja stiilist, see lugegu kindlasti!

Suvelugemised 6

Herdis Ojasu "Julgus elada".

Alustasin lugemist üsna ettevaatlikult. Iga leheküljega läks aina põnevamaks. Jah, see on "minu raamat", tõdesin peagi ja kibelesin aina edasi lugema. Ja lõpp saabus ikka liiga ruttu ning ootamatult, kahjuks.
Võrratu Kreeka loodus, eluolu, inimesed... Ja üks Eesti naine otsimas iseennast...
"Julgus elada" võiks tinglikult liigituda ka Minu-sarja raamatute hulka. Kuigi "Minu Kreeka" on juba kirjutatud (Ester Laansalu poolt), nagu ma just guugeldasin:) (Oh, selle peaks ka lugemise järjekorda võtma!) Aga eks põhimõtteliselt võiks ju igaüks kirjutada OMA loo ükskõik mis riigist, linnast, külast või millest iganes. Niisiis on see lugu minu silmis Herdis Ojasu "Minu Kreeka". Ja seega sobib suurepäraselt ka minu "Suvelugemiste" sarja:)
Keegi kuskil mainis (muidugi ei mäleta ma enam, kus), et pealkirjast võiks välja lugeda, nagu oleks tegemist eneseabi õpikuga. Mulle tundub, et omamoodi ongi. Tegelikult on raamat tituleeritud autori debüütromaaniks.
Väga liigutav oli Memme lugu, see jutustus puudutas, läks hinge. Targa, elukogenud vana naise selge ja ilus tagasivaade käidud teele oma elu õhtul. Võiks öelda lausa, et õpetussõnad, elutarkus ja kogemused kõik üheskoos. Need tasuks kõik üles kirjutada ja endale seinale (või mujale hästi nähtavasse kohta) riputada. Püüan ennast siinkohal ohjeldada ja piirdun vaid paari väljanoppega. Ja kui see Memme lugu juhuslikult ei olegi päris autentne, siis on see autoril igatahes viimase peal filigraanselt välja mõeldud ja kirjutatud! Respekt! (nagu tänapäeval öeldakse!:)),
"Pole ükski iluasi väärt inimese südames istuma, seal on koht ikka vaid päris elule ja toimetamistele, elulistele tegemistele ja teistele inimestele. Iluasjad on vaid kandja rõõmuks ja säramiseks, ei see teisi kosuta, ikka ainult kandjat ennast..."

"...sa oled samasugune, kui mina ja samasugune kui inimesed enne sind ja peale sind hakkavad olema ja süda peab ju igal inimeseloomal ikka ja alati sees olema ja just seda - oma südant ja selle tarkust sina peadki otsima. Sina oled oma südame unarusse jätnud ja pea igasuguseid muid tarkusi täis toppinud ja kuulad ainult neid. /.../ Aga see topitud tarkus on igal ajal erinev, iga päev arvab keegi mõnest asjast jälle teisiti ja kes kõvemini kisab ja kaunimini räägib, selle tarkus jääb peale. Teise tarkus on alati teise oma, ainult südame tarkus on see, mis on päris oma. /.../ Te mõtlete, et kui seda pole teised teile ütelnud, ja kompuuteris või ajalehepaberis üle kirjutanud, et siis see pole päris tarkus. /.../ Lasete tal [südamel] hoolimatult nutta seal rinna sees ja siis te lõpuks harjute tema valuga ära, ei pane seda enam tähelegi, unustate selle kohe täitsa ära ja tegeletegi ainult peatarkusega edasi. Pea tarkus aitab ainult neid inimesi, kellel on oma südamega sõbralikud läbisaamised. /.../ ja nii nad rapsivadki igasuguste moodsate asjadega, aga ei mina usu, et see nende südamevalu ära võtab. Süda ei otsi moodsaid asju ja tegemisi, teda ei saa nendega ära petta. /.../ sest kui sa niiviisi mööda võõraid maid ringi kooserdad, siis sul pole südame jaoks aega, /.../ sul pole mahti sel ajal temaga rääkida, kui sa pärani silmi kõike uut ümberringi jõllitad ja ära õppida püüad. /.../ Uskumine vajab julgust..."

"Mul pole julgust... seda päris julgust."

"Ma näen tema põse sügavasse kortsu kinni jäänud pisarat.
Ma näen, sest see särab päikesekiires.
Ta nägu on rahulik, isegi justkui rõõmus.
Ta läks rõõmsana. Ja kindlasti ka õigena - just nii, nagu peabki"

Kui palju me vajame elamiseks julgust? Julgust elada? Elujulgust? Ma ei tea, mida autor selle pealkirjaga mõtles või öelda tahtis. Julgus jätta maha lapsed, kodu, töö ja minna - jah, seda see kindlasti oli. Julgus üksi elada mägedemajas, seda ka! Julgus heidelda loodusjõududega, nojah, sedagi...
Mul tekkis hoopis mõte või küsimus, et kuidas küll mõnel inimesel õnnestub alalõpmata mingitesse jamadesse sattuda? Olla kaks korda lausa surmasuus... Keha täis haavu, auke, marrastusi ja verevalumeid. Uskumatu!
"Ning siis ma naudin oma valu. Naudin, sest see kuramuse süst ei aita. Naudin, sest see valu on nii väline. Naudin, sest see valu on tõelise valu kõrval tegelikult nii tühine."

Ja kuidas saab nii palju juua?!?
"Ja ma joon pudeli tühjaks ning nutangi./.../
Ma nutan end magama ja olen täis kui tinavile."

Lisaks Memmele on veel üks põnev tegelane - Georges - oma elufilosoofiaga.
"Vaat mina olen otsija... see otsija, kes on terve elu püüdnud olla justkui normaalne noh /.../ Mul on raske olla rõõmus ja nautida asju, neid asju, mis tavaliselt panevad  teisi ennast õnnelikuna tundma..."
"Enamiku jaoks on minu filosoofia vastuvõtmatu ja arusaamatu. Sest minu rahulolu pole tingitud näiteks uue auto või maja ostmisest..."
"Inimesed seavad endile reegleid, raame, piiranguid ja enamasti kohe palju ja erinevaid, loobuvad lihast või šokolaadist, headest raamatutest või keelavad endale näiteks laisklemise. Ja need reeglid, need piirangud teevad neid tegelikult õnnetumaks... rahulolematumaks, katkisemaks."

Vaatamata mõnele mind häirivale nüansile, ja ka kirja/trükiveale, tõden ma taaskord, et oli üks vaimustavalt Imeline Raamat!