Raamatusoovitus - "Seitse tähte taeva Sõelas"

Madde Kalda. Seitse tähte taeva Sõelas.
Tallinn : Eesti Raamat, 1981
255 lk.

On raamatuid, mille järele käsi hakkab justkui iseenesest haarama. Mingitel erilistel, ilusatel, meenutamist väärivatel hetkedel. Minu jaoks on selliseks raamatuks kahtlemata just "Seitse tähte taeva Sõelas". Enamasti juhtub see ikka kas jõulude või jaanipäeva ajal, sest need sündmused on raamatus väga värvikalt, ilmekalt ja toredalt kajastatud. Nii on see raamat tänagi mu ees...

[Huvi pärast guugeldasin ja leidsin, et vanad eestlased tundsid plejaade nimega Sõelatähed või Taeva Sõel ja seega Sõel ongi nn tähtkuju ehk tegelikult nimetatakse seda plejaadi(de)ks, Sõnni tähtkujus olev hajusparveks.
Nii et jälle targem ka...:)]

Raamatu peategelane on Ann, tüdrukulaps, mis 19. saj. lõpupoole oli tõeline häbi ja õnnetus. Aga Ann on tubli, tragi ja hakkaja tüdruk. Ta saab elus hakkama ja suudab enda eest seista, vahel liigagi jõuliselt...

Jõuludest ja ka aastavahetusest on raamatus mitmel korral juttu. Anne lapsepõlvest, karjalapse ajast, noorpõlvest ja lõpuks on tema pulmapäevgi talvel, mitte küll päris jõulude ajal, vaid näärikuu viimasel pühapäeval, mis peaks siis jaanuari lõpp olema. Kommetest, toitudest jne.

Ann unustas olnud tumedad päevad, pühad tulevad ka neile, ikka ja jälle uued, kuigi alati kordus üks ja sama.
Emal ja tädil oli tegemist palju. Pekitükikestega segatud putru vürtsitati punega ja topiti vorstideks, küpsetati saia ja kohupiimakooke, tehti õlut, ja kui tädi oli Võiva omadel aidanud süldi valmis keeta, tuli kõigele lisaks veel kausitäis sülti.
... Isa Jaan laseb õlekoo sahisedes põrandale vajuda. /.../ Tädi toimetab ahju ja kerise kallal, vorstid on ahjus, seda tõendab lõhn, aga millal tädi need sinna pani, seda lapsed ei näinud. Tädi oskab tööd tehes vaikselt liikuda, märkamatult talitada - mõisa köögis õpitud kunst. Isa Jaan tuleb sahvrist, kolmeharuline küünal ühes, suur puust küünlajalg teises käes, ja surunud küünla jalga, asetab selle keset lauda. /.../ Tädi abiga süütab Ann küünlad, ja jäävad siis tikksirgelt laua äärde seisma, tädimees köhatab pühalikult, nagu valmistuks palve lugemiseks, mida ta pühapäeva hommikuti vahel teeb, võtab kapi otsast suure aisakella, avab välisukse ja helistab kella tükk aega pikalt ja rahulikult...

Jõulud peetakse Matsil vaikselt. Emm on mehe ja mitu last surnuaiale viinud, ühe tütrekese koguni jõulude ajal, neid tahab ta nüüd mälestada, ei salli seepärast valju juttu ja naeru. Kui ta perelaua toite täis on ladunud, kaob ta oma tuppa piibli juurde. /.../
Õhtul hilja tuleb ta piibliga peretuppa, teeb lauanurgale ruumi, kuhu asetab püha raamatu, ja pere koguneb. /.../ Ja emm loeb selgelt ja pikaldaselt Luuka evangeeliumi, ta hääl on sootuks teistsugune kui argipäeval, Ann kuulab hoolega, emm meeldib talle sellisena väga. Lauldakse etteütlemise järgi "Ma tulen taevast ülevalt", kõik viisteist salmi, ja õhtu pühalik osa on läbi. Emm vaatab, kas laual millestki puudu ei ole, käib korra toidukambris, toob sealt üht-teist juurde ja läheb siis suurt raamatut kaasa võttes oma tuppa. Laud jääb kaetuks kogu pühadeks, söögu, millal keegi tahab või mida tahab.

Jõulud tulevad kuuvalgega ja ilusa lumega, ilm pehme ja vagune, otsekui loodud saanisõiduks. Velise noored sõidavad mitme reega kirikusse /.../
Kirik särab küünlatuledes, Teenuse laulukoor laulab oma koolmeistri juhatusel uusi laule, hääled kajavad veel võlvide all, kui kirikust lahkuma hakatakse.

Nii palju siis mu (ühest) lemmikraamatust, mida olen lugenud palju-palju kordi.