"Minu Peipsiveer"

Raul Oreškin. "Minu Peipsiveer: unes ja ilmsi"

Ääretult sümpaatne lugemine. Läbi autori omapärase huumoriprisma antakase edasi Peipsiäärse piirkonna elu võlud ja valud. Saame osa veidi salapärasest vanausuliste kultuurist. Põhitegevus käib Voronja galeriis ja selle ümbruses. Isegi minusugusele kunstivõhikule tundus täitsa tore lugeda neist pisut boheemlikest ettevõtmistest ja inimestest, sest kunstnikud suuresti ju boheemlased on. Lugude vahele jutustab autor oma unenägusid. Nii jääbki vahel segaseks, kus lõpeb uni ja kust algab päriselu. Seepärast mõjubki raamat kuidagi unenäo(lise)na, mis on omamoodi võluv. Seega üks väga nauditav lugemine.

Veidi siis jälle ka toredaid ütlemisi ja noppeid raamatust.

Praeguse epideemia (pandeemia) vaguses on väga sobilik rääkida vanausuliste pattudest:

Üheks kirikupatuks on vanausuliste seas võõrastest nõudest söömine ja joomine. /.../
Kui mehed olid linnas ehitamas, siis sõid nad paratamatult võõrastest nõudest, seega olid nad tagasi külla saabudes patused ja pidid mõneks nädalaks [kiriku]rõdule kolima, enne kui neid alla lasti. Hiljem kuuleme, et just seesama religiooniga kaasaskäiv hügieeninõue on kaitsnud vanausuliste külasid epideemiate eest.

"Kas te eestlased olete nüüd  siis õnnelikud?"
Saan aru, et Peterburi külaline vihjab laulva revolutsiooni järgsetele sündmustele, ning küsin vastu, kas Venemaal oleks võimalik avada kodanikualgatuse korras iidse kaluriküla paadikuuris galerii... või noh, vähemalt näitus? Väikse pausi järel tuleb veeriv vastus: "Eeei ole..."
"Muidugi me oleme õnnelikud, sest meil on vabadus oma unistusi ellu viia," mõtlen...

Kohalikud ütlevad, et kui kevadel põllule ei lähe, oled järelikult siitilmast lahkunud.

Kui lõpuks õnnestub arvutis ühe pulga jagu levi välja võluda, siis edaspidine näeb välja nõnda. Sisestad Google'i otsingusse sõna, seejärel lähed istutad aeda 100 roosi, ja kui tagasi tuled, on vajalik leht alla laaditud. Arvuti ise on selleks ajaks uinuvasse režiimi langenud ning kui tahad teda sealt välja tuua, otsustab ta kokku joosta, ning peale restarti oled taas alguses. Sisestad otsingusõna, aga kuna roosid on juba istutatud, siis lähed ja laod sel korral puud riita. Kui kõik muud tööd on ka tehtud, pole nagunii enam jaksu arvutis midagi teha...

Miks on mul, kes ma olen alati muutustest jõudu saanud, ühtäkki kuidagi nukker järjekordsele muutusele vastu minna, mõtisklen ja mõistan, et külaelust on saanud mulle turvalise ja stressivaba elukeskkonna etalon. Linnas aga - ehk ühiskonnas laiemalt - on olukord niipalju muutunud, et ma ei tunnegi enam soovi sealsesse kooslusse kuuluda.

"Ilmselt meedia eest me Eestisse põgenesimegi."
"On lausa ebainimlik, et igapäevaselt meediaruumiga kokku puutudes peame suutma taluda kogu maailma murekoormat, mida meile osavalt kiht-kihilt peale laotakse." (lk. 195)

Väga omapärane on unenägu Peipsi järvest, mida võib lugeda lk. 210-214: Kuidas ma vananen Peipsi põhjas.

Raamatus meenutatakse hea sõnaga 2018. aastat oma erakordselt sooja, lausa kuuma suve pärast. Hea, et see on niiviisi raamatusse raiutud. Mina küll ei suudaks enam meenutada, et mis aastal täpselt see sajandi suveks tituleeritu oli. Ju oma annaalidest leiaks ka vastavasisulisi märkmeid. Mäletan, et  mulle meeldis, ei tundnud üldse, et oleks ühestki otsast tapma hakanud:)

...üldjuhul lõpeb elu kontseptsioon ju matustega, ja suure tõenäosusega ma enam teist eluloolist raamatut ei kirjuta...

Mind nähes hõikab Aino bravuurikalt, ise samal ajal juba poosi võttes: "Tee meist üks pilt, Raul, ja pärast kui postitad, ütle, et Varnja tüdrukud on lume alt välja sulanud!"
Vastan, samal ajal aparaadiga võttenurka otsides: "See oleks ju vale, Kaili tuli ikkagi linnast, mitte ei sulanud lume alt."
"Poliitikud valetavad, meie ilustame," hõikab Aino uut poosi võttes.

Viimane tsitaat, mille siia üles tähendan, meeldib mulle kohe eriti ja ma noogutan jõuliselt Kailiga kaasa (sibulapõlgur nagu ma olen; kala seevastu maitseb mulle väga, sorry Kaili).

Kummalisel kombel ei söö Kaili ei sibulat ega kala, mistõttu jõuavad kalatoidud meie menüüsse harvemini, kui võiks. Sibulaga on asi pisut lihtsam, mõningaid toite saab teha nii, et lisan sibula hiljem, ja mõningatel juhtudel jätab Kaili lihtsalt toidukorra vahele. Vahel õnnestub mul sibul ka nõnda roogadesse ära peita, et Kaili sellest arugi ei saa, kuigi ta väidab alati, et saab.
[Saab. Saab! Igaüks, kes sibulat ei söö, saab aru! Võin seda kinnitada! Me lihtsalt vahel sööme ja teeme näo, et kõik on ok!:)]