"Minu Haapsalu"

Aidi Vallik "Minu Haapsalu: mere ja muinasjuttude linn"
Tartu: Petrone Print, 2020
264 lk.

Taaskord siis üks "Minu"-sarja raamat. Sedapuhku Eesti armsast väikelinnast ja kuurortlinnast Haapsalust.
Haapsalu on minu jaoks väga sümpaatne ja armas linnake, kuhu tahaks aina minna. Kahju, et tänavu suvel sinna ei jõudnud.

Aidi Vallik on tuttav nimi raamatute kaantelt ja blogi kaudu, mida ikka jälgin. (Muuseas oleme ka ühe aasta väljalase:)). Sattusin kunagi lugema ta blogi, siis veel Haapsalu ajast, kui ta kirjeldas oma sügisest saaki, mida ogoroodinast koju kandis - kõik puha nunnukonkursi väärilised:) Igal juhul jäid mulle sealt meelde igavesed pirakad köögiviljad ja just see sõna "ogoroodina", mis mulle tundus kui hellitav nimi aiamaale...
Kui nüüd aga raamatust mõne sõnaga rääkida, siis... mulle meeldis pigem raamatu teine pool, milles tegutseb juba veidi vanem Aidi:) Ilmselt sümpatiseeriavad mulle küpsemad inimesed ja tasakaalukamad tegemised:)
Kohati oli liiga palju ajalugu, aga see on mõistagi minu (piiratuse) probleem...
No ja muidugi aiamaast oli üksjagu juttu, nagu kõike muudki. Eraelust sai ka üht-teist uut infokillukest, mida mina ei teadnud (kuna olen suhteliselt kehv uudiste jälgija).

Aga see ei oleks mina, kui väljakirjutused puuduksid:) Seekord siis järgnev valik:

Igatahes kujunesid sellest talvisest üritusest  [Trollitalve festival] välja terve mu hilisema Haapsalus elamise aja jooksul raudse reeglipäraga igal aastal toimunud teise jõulupüha õhtusöögid koos hulga sõpradega. Sellest sai mu edaspidises elus päev, kus kõik mööda Eestit laiali elavad sõbrad olid ilma igasuguse spetsiaalse kutseta mulle külla ja suure söögilaua ümber oodatud.

... avastasin end olukorrast, kus minu juurde saabus sõna otseses mõttes poliitilist varjupaika taotlema kümmekond meessoost sõpra või head tuttavat Tartust ja Tallinnast. /.../ Need poisid olid mu sõbrad, loomulikult ma majutasin neid.
See oli igatahes veider kogemus, üksinda ühetoalises korteris elades varjata enda juures kümmekonda noormeest./.../ Aga me saime hakkama ja suutsime oma olemisegi hoida sordiini all, ei mingit "jooksmist ega mängimist", vaid eeskujulik kriisikäitumine. /.../

Need salaelunädalad läksid üllatavalt vaikselt, eriti meie tavapärase lärmaka elustiiliga võrreldes, ja et mind ei sidunud ühegagi neist romantilised tunded, siis mingit tüli ka ei sündinud.

...kui elus oma silmadega oled sellist jama näinud [säästetud ja tallelepandud raha, sukasäärde kogutud varandus muutus rahavahetuse käigus väärtusetuks], teeb see igasuguse investeerimise ja pensionifondide suhtes pigem umbusklikuks. Rääkisin neist asjadest kakskümmend aastat hiljem, masu aegu, oma ligemale 100aastaseks elanud vanaemaga, kes elutargalt tõdes, et tema on oma pika elu jooksul üle elanud viis rahareformi ja nende kõigiga ainult raha kaotanud. Et Eesti geopoliitiline ja majandusgeograafiline asend ei ole saja aastaga muutunud, siis ma lihtsalt ei suuda olla pikaaegsetet investeeringute suhtes optimistlik, seega pole pintsakuga noormeestel kaubanduskeskuset fuajeedes mulle mõtet pensionifondidest rääkida.

Me olime lähedased sõbrad /.../ Aga siis suhtlemine hääbus tasapisi, sest naine, kelle Ignas leidis, pani meie sõprust natuke pahaks, sest ei suutnud uskuda, et see tõepoolest oligi igal ajahetkel ainult sõprus.

...et ise olen elanud sellist "pesemisvõimaluseta" elu, siis pean tõdema, et see väljend, see sõna on täielik nonsenss. Fakt on, et inimene saab end täiesti puhtaks pesta ka pesukausis õuest kaevust toodud ja pliidil pajas soojendatud veega. Kontrollitud.

Nagu oma alale väga süvitsi pühendunud inimesed ikka, ei viitsinud ta [Pinni Volli] väga tegeleda küsimusega, mida teised inimesed mõtlevad või arvavad, ja see muutis ta mingis mõttes isegi nagu veidi boheemlikuks.

Trepikojas käsipuude pulkadevahesid nühkides pidin ära unustama isegi selle, et tegelikult kardan hirmsasti ämblikke, aga neid jagub Haapsalu mereäärsetes linnaosades rohkem kui küll. Mida kõike inimene armastuse pärast pole nõus tegema.

Ja need paar-kolm kriisiaastat mu elus õpetasid mulle eriti selgelt kaht asja: et kõik läheb mööda ja et ma saan hakkama.

Aga kohad muutuvadki, see on normaalne. Ja inimesed muutuvad, ka see on normaalne. Linnad muutuvad. Elu ongi ainult üks muutumine, katsu ainult sellega järje peal püsida. Vaat see viimane on vahel raske. Haapsalu on minuga tegelikult väga leplik olnud.

Haapsalu annab inimesele väga palju vabadust ja lepib paljude veidrustega.

Muidugi, eks klatšitakse ka, ja kindlasti klatšiti mindki, aga ma pole igaks juhuks kunagi teada tahtnud, mida must räägitakse, veel vähem olen tahtnud seda arvesse võtta.

Sain jälgida tema [Andres Ammas'e] tegutsemist volikogu mitme koosseisu vältel, ja sellest õppida,et poliitika pale ei pruugi olemuslikult sugugi olla korruptiivne või moraalitu. Kahtlemata on see raske kunst, see on kokkulepete, järeleandmiste ja veenmiste kunst, kuid sedagi on võimalik teha käsi määrimata ja südametunnistusega vastuollu minemata.

 

Elu pole kunagi ainult töö, isegi kõige töökamatel aegadel, ja samas ma kahtlustan, et kuivõrd töö on inimese põhiline eneseteostuse vahend, siis äkki elu ikkagi kõiges oma täiuses just nimelt ainult töö ongi? Või on siis minu elus töö ja eraelu ning puhkeaeg ammuilma omavahel sassis, nii et seda kera enam kolmeks lahti harutada ei õnnestukski?