Olen ikka öelnud, või vähemalt mõelnud, et üks värvikalt kirjutatud päriselu kajastav raamat on tihtipeale põnevam ja parem kui (välja mõeldud, (halb?)) ilukirjandus. Nii on ka ülalmainitud raamatuga.
Loed nagu ilukirjandust: põnev, kaasakiskuv, heas sõnastuses (siinkohal kindlasti ka suur tänu tõlkijale) ja ei suuda käest panna. Räigelt hea. Ja rõhk sõnal räige! Ja siis korraga adud, et see pole ju ilukirjandus, see on päris elu!!!
Tegemist on siis maailma ühe tähtsama ja mõjukama riigi esimese mehe (elu)looga, kelleks on ei keegi muu kui USA president. Nüüdseks võib vist siiski juba kergendatult hingata, et peagi eelmine president.
Raamatu autoriks on Donaldi vanema venna Fredi tütar Mary, kellel on doktorikraad kliinilises psühholoogias ja magistrikaad inglise kirjanduses.
Kui alapealkirja lugesin, siis mõtlesin, et no küll on nüüd liialadatud. Mis kõige ohtlikum mees? Jaa, teame, teame, oleme näinud ja kuulnud ja lugenud, et arrogantne ja ülbe ja mida iganes, aga ärge siis nüüd üle pakkuge. Kui lõpuks kaane sulgesin, siis olin täiesti vastupidisel seisukohal. Tegelikult muutus mu arvamus juba proloogi lugedes:
Kuigi mu tädid ja onud arvavad teisiti, et kirjuta ma seda raamatut rahahimust või kättemaksuks. Kui mul oleks selline eesmärk, oleksin kirjutanud meie perest juba aastate eest, kui keegi ei osanud arvata, et Donald jõuab oma korduvalt läbikukkunud ärimehe ja unustatud tõsielusaatejuhi maine toel Valgesse Majja. Siis oleks see olnud ohutum, sest mu onu ei saanud lokulööjaid ja kriitikuid ähvardada ega ohustada. Aga viimase kolme aasta sündmused sundisid mind tegutsema, ma ei saa kauem vaikida. Raamatu ilmumise ajaks on sadade tuhandete ameeriklaste elu Donaldi ülbuse ja puhta rumaluse altaril ohvriks toodud. Kui talle antaks teine ametiaeg, oleks see Ameerika demokraatia lõpp.
...Nagu Donaldi puhul ikka, oli lugu tähtsam kui tõde, mille võis vabalt ohvriks tuua, eriti kui vale paremini kõlas.
[Kahjuks on see tänapäeval üleüldiselt leviv tendents!]
"...Tal pole mingeid põhimõtteid. Mitte mingeid!"
Nii karmi hinnangu andis talle õde Maryanne.
Siis nimetati ta presidendikandidaadiks. Kõik see, mis ta minu meelest sobimatuks muutis, näis tema seljatagust ainult tugevdavat. Ma polnud ikka veel mures, uskusin kindlalt, et teda ei valita kunagi, aga mõte sellest, et tal oli võimalus, tegi mind rahutuks.
Saame ülevaate Trumpi perekonnast. Isa Fred (Frederick) sündis Saksa sisserändajate perekonnas. Ema Mary Anne oli Šoti sissetändajate järeltulija. Neil oli viis last: Maryanne, Fred (Frederick, Freddy), Elizabeth, Donald, Robert. Nagu enne mainisin, siis raamatu autor Mary on Fredi, kes suri üsna noorelt (42.a.), tütar ja ta räägibb väga avameelselt ja otsekoheselt oma perekonna loo, kogu selle ilus ja valus, aga peamiselt siiski valus. Kogu selle loo juures mõtlen ma, et kus on siin see Ameerika muinasjutuline elu, kas seda ongi olemas? Võib-olla tänapäeval. Aga ilmselt ongi kõik vaid fassaad. Keep smiling.
Ja seda ka veel, et kõik inimesed ei peaks üldse lapsi saama, kui nendega ei osata midagi peale hakata ja nad lihtsalt omapäi või saatuse hooleks jäetakse või siis üritatakse "tapjaks" kasvatada.
Hästi palju negatiivset tuleb esile. Ja tegelikult hakkab lõpuks lausa kahju sellest väikesest hirmunud poisist seal suure mehe sees, kes peidab end ülbuse ja julmuse maski taha.
Varases teismeeas hakkas Freddy isale oma elu kohta valetama, et vältida narrimist või hukkamõistu, mis oleks tõe rääkimisega kaasnenud.
Mõnele Trumpi lastest sai valetamisest eluviis. Fredi vanim poeg valetas enesekaitseks: mitte ainult isa pahameele või karistuse vältimiseks nagu teised, vaid selleks, et ellu jääda. Maryanne näiteks ei olud kunagi isaga sõnakuulmatu, kartes ehk tavalist karistust, nagu koduarest või oma tuppa saatmine. Donaldile oli valetamine peamine enda kiitmise viis, mis pidi teisi veenma, et ta oli parem kui tegelikult. Freddy jaoks olid isa tahte trotsimise tagajärjed teistsugused mitte ainult ulatuse poolest, vaid ka sisuliselt. Valetamisest sai ta ainus kilp isa katsete vastu lämmatada tema loomulikku huumorisoont, seiklushimu ja tundelisust.
Ta [Donald] polnud hea õpilane, aga tal oli teatud võlu ja oskus panna teised endaga nõustuma, mis ei seisnenud tollal ainult julmuses. /.../ Ta oli enesekindel nagu kiusaja, kes teab, et saab alati oma tahtmist ega pea selle pärast kunagi võitlema. /.../
Talle luges niikuinii ainult kraadi prestiiž.
Abi palumine tähendas nõrkust, ahnust või eelise soovimist kellegi üle, kes ei palunud midagi vastu...
Fred ja Donald ei jaganud mitte ainult iseloomujooni ja antipaatiaid, nad suhtlesid vabalt nagu võrdsed, mida Freddy polnud kunagi suutnud. Freddyl oli vennast ja isast laiem maailmapilt. Erinevalt Donaldist kuulus ta ülikoolis organisatsioonidesse ja ühingutesse, mis aitasid näha teiste vaatepunkte.
Tema [isa Fredi] varajane karjäär näitas, et ta oskas ennast reklaamida, petlikku muljet jätta ja liialdada.
Ta [Donald] oli üles kasvanud esimeses televisioonipõlvkonnas ja vaadanud tundide kaupa telesarju, mille episoodiline iseloom talle meeldis. See aitas kujundada lakutud ja pealiskaudset kuvandit, mida ta nii propageeris kui ka kehastas. See, kui hästi kuvand talle sobis, ning isa soosing ja materiaalne kindlustatus, sisendasid temasse teenimatut enesekindlust, et ta saab hakkama sellega, mis oli algusest peale näitemäng: müüa end mitte ainult rikka playboy, vaid ka end üles töötanud geniaalse ärimehena.
[Vanaema:] "Kui su isa suri, polnud tal pennigi taskus!" Minu perekonna jaoks polnud miski muu tähtis. Kui su ainsaks valuutaks on raha, hindad inimeste väärtust ainult läbi selle prisma. Keegi kes saavutas rahalises kontekstis nii vähe kui minu isa, polnud midagi väärt, isegi kui ta juhtus olema su poeg. Ja kui mu isa suri puruvaesena, polnud tema lastel millelegi õigust.
Donald ei teadnud ega mäletanud oma tunnistuses midagi. Ta on sellist strateegilist unustamist ennegi rakendanud, et süüst või tähelepanust pääseda.
Praegune Donald on suuresti samasugune nagu kolmeaastasena: ta ei oska kasvada, õppida ega areneda, ei suuda oma tundeid reguleerida, reaktsioone vaos hoida, informatsiooni omastada ja lahti mõtestada.
... Tema sügav ebakindlus sünnitas temas musta augu, mis nõuab pidevalt komplimente ja neelab nende valguse niipea kui on need endale sisse imenud.
Talle ei piisa millestki. See on midagi enamat kui tavaline nartsissism. Donald pole lihtsalt nõrk, tema ego on habras ja seda tuleb pidevalt turgutada, sest sügaval sisimas ta teab, et temas pole grammigi meest, kelleks teda peetakse. Ta teab, et teda pole kunagi armastatud.
Kuigi Donaldi põhiloomus pole muutunud, on ta presidendivande andmisest saadik palju suurema pinge all. Asi pole tööstressis, sest ta ei tee oma tööd, kui teleka vaatamist ja solvangute säutsumist mitte arvestada. Ta peab kõvasti pingutama, et juhtida tähelepanu kõrvale tõsiasjalt, et ta ei tea mitte midagi ei poliitikast, riigijuhtimisest ega lihtsast inimlikust sündsustundest. See nõuab meeletult tööd.
Nii võiksin lõputult jätkata ja tsitaate siia üha juurde lisada. Aga aitab, kõik on juba öeldud. Kui kõik kaardid on pandud ainult mammona kokkuajamisele, et seda oleks võimalikult palju ja üha rohkem, siis ei saagi head nahka tulla. Või nagu raamatus öeldi, mida enne ka tsiteerisin:
Kui su ainsaks valuutaks on raha, hindad inimeste väärtust ainult läbi selle prisma.
"Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu". Selline kuldne lause meenus mulle Piiblist (täpsustus - 1 Tm 6:10)
"Aamen" ütleks selle peale.
Arvan, et olen nüüd piisavalt isu tekitanud selle raamatu järele:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar