Kui ma taevast kukkusin

Juliane Koepcke. Kui ma taevast kukkusin.
(Saksa keeles "Als ich von Himmel fiel" ilmunud juba 2011. a.)

Selle raamatu lugesin peaaegu kaks korda läbi.
Äärepealt pidin juba siia lisama sildi "sirvimisi" ja/või "ükskord ma loen". (Need tähistaksid siis raamatuid, mida olen sirvinud või nö diagonaalis lugenud.) Aga siiski jäävad nimetatud sildid lisamata, kuna raamat jõudis minuni kiiremini, kui ma arvata oskasin.
Väga kaasahaarav, tõsieluline lugu. Dokumentaalkirjandus. Kes tahab, võib lausa seikluskirjandusena võtta.
1971. aasta 24. detsembril toimub lennuõnnetus Peruus. Eluga pääseb vaid üks inimene, 17-aastane Juliane, kelle uskumatu ja põnev lugu raamatus meie ees lahti rullub. Vaatamata traagilistele sündmustele pääseb ta suhteliselt kergete vigastustega, aga tsivilisatsiooni jõudmiseks tuleb tal läbida 11-päevane teekond läbi vihmametsa...
See on tõesti hämmastav ja imeline, mil moel üks inimene pääseb ilmselgest hukust. Kuidas on pärast selliseid sündmusi võimalik taas normaalset elu jätkata ja mille kõigega tuleb rinda pista. Kõige räigem kogu loo juures oli ajakirjanike käitumine ja suhtumine. Kas ajakirjanikud (meedia) ise üldse aru ei saa, mida nad teevad?!? Mitte midagi ei ole muutunud. Täpselt sama hoolimatu ja lausa jõhker suhtumine, nagu tänapäevalgi.
Ent inimlikule nõmedusele vastukaaluks on palju lopsakat loodust ja imelisi looduskirjeldusi. Väga nauditav.


Werner Herzog on Juliane Koepcke loost teinud dokumentaalfilmi (1998 "Wings of Hope", saksakeelne pealkiri: "Julianes Sturz in den Dschungel").

"...Ma pole kunagi käinud ühegi terapeudi juures, nii et Herzogi film, tema osavõtlikud küsimused ja oskus mind tõeliselt kuulata, samuti võimalus minna koos temaga selle jubeda õnnetuse toimumispaigale oli minu jaoks parim teraapia. See aitas mul leida rahu ja ja sisemist kõikumatust.
Ent ikkagi pidi mööduma veel 13 aastat, et suudaksin selle loo lõpuni ära rääkida. Werner Herzogi põhjalik dokfilm aitas mul selleni jõuda, tänu sellele kirjutan ma praegu seda raamatut. Lükkasin seda kaua aega edasi. Nüüd olen viimaks valmis." 
 
Täiesti vapustav lugemiselamus. Kindlasti kummitava jääv raamat. Sellest johtuvalt ka palju väljakirjutusi:

"Mul pole aimugi, mida inimesed eeldasid - kas nad mõtlesid, et ma puhken nutma või tabab mind mõni muu jõuline tundepuhang. Aga ma pole kunagi olnud seda tüüpi inimene. Lisaks tundus, et ellujäämisinstinkt oli loonud nende aastatega minu ümber teatud kaitsekihi, mis võimaldas mul elada niiöelda normaalset elu. Kuigi täna on mul tunne, et see šokk, mille ma kolme kilomeetri kõrguselt alla langedes kahtlemata läbi elasin, polnud päriselt lahtunud veel ka filmimise ajal. Tänase päevani pole see lõplikult hajunud. Ilmselt on see ka normaalne. See mehhanism lubab meil elada isegi tõeliselt koletu kogemusega ja sellega toime tulla, nagu oleks see mõni sünnimärk või arm, mis valmistab küll ajuti piina, kuid kuulub siiski meile. Ja vahel võib see olla ka õnnistuseks. Kes seda ikka öelda oskab?"

"Ma ei jooksnud paanitsedes  läbi džungli, vaid tegin mõistliku otsuse sammuda voolava vee kannul."

"See, kuidas press mind kiskjate kombel karjas jälitab, on lausa kohutav. Džunglis ei rünnanud mind ei jaaguarid ega muud loomad, kuid need väidetavalt tsiviliseeritud inimesed ei jäta mu jahtimist."


"Õhtuti paistavad Amazonase jõed eriti kaunid. Vesi, mis on tavaliselt piimaga kohvi karva, omandab kuldse helgi, taevas võtab ebareaalse varjundi ning jõekalda lindude, konnade ja putukate taustaheli muudab tooni."

"Üks naine minu kõrval ütles: "Tead, eelistan lendamist ikkagi paadiga sõitmisele. Sest ma ei oska ujuda." Minu meelest oli see päris naljakas, sest ega ta ju ei osanud lennata ka, kui midagi peaks viltu minema. Pidasin paremaks talle mitte rääkida, mis minuga juhtunud oli."
Tegemist oli siis Hispaanias ehitatud Aviocariga, "mis oli üks imelik ja üsna suur propellerlennuk, kuhu mahtus umbes 20 inimest."

"Paljud ritsikad, mardikad või ämblikud sulanduvad puukoore või okstega täiuslikult kokku. Liikumatult okstel rippuvaid madusid on kerge mõneks oksaraoks pidada või siis kaovad nad täiuslikult maa peal vedelevate lehtede sekka. Inimene, kes džunglit ei tunne, lihtsalt ei märka neid elusolendeid. Aga kui saad selle maailma osaks, siis omandad ajapikku täiesti uue nägemisviisi, justkui oleks kate su silme eest tõstetud, ning mõistad, et kõikjal su ümber keeb elu. See küllus on tõepoolest kaasakiskuv."

"Selle vihmametsa tulevik, mille keskele ma alla sadasin, mis mu kukkumist pehmendas, mind päästis ja mulle nii palju andis, on ühtlasi inimkonna, kliima ja planeedi tulevik. Olen sellega nõnda tihedalt seotud, et ei loobu kunagi pingutustest selle säilitamise nimel." 

Minu Saksamaa

Marianne Suurmaa. Minu Saksamaa: kirju lapitekk.

Seda raamatut ootasin ma ammu. No mitte just päris seda konkreetset, aga üldse, et keegi kirjutaks Sakamaast selles "Minu-"võtmes. Tahtsin välja pakkuda kirjutajana oma onutütart, kellel on Saksamaaga küllalt tihedad sidemed, aga see jäigi ainult mu mõtteks.
Käesolev aga siis igati tore ja ootustele vastav raamat. Lugesin huvi ja mõnuga. Saksamaa on üks neid riike, kus olen rohkem kui ühe korra käinud ja mis on jätnud väga sümpaatse mulje.
Eriti ilus on Baierimaa, kuhu tahaks minna. Olen Münchenis ja Nürnbergis olnud, aga väikeste külade-linnade võlu on veel oma silmaga nägemata. Küll aga olen alati nautinud filmides ja seriaalides Baierimaa muinasjutulisust.

Töö on küll oluline, aga selle juures ei tohiks unustada, mille nimel me üldse kõike teeme. Seda kipun isegi aeg-ajalt ära unustama. Kahrmannide peres tunneme end kui töönarkomaanide taastuslaagris.

Kui Stuttgart on nüüdisaegne mitmekultuuriline metropol, kus käib vilgas elu, siis ümbruskonna tillukestes nukulinnades on hoopis teine aura ja hingamine.
Saksamaal on kokku üle 2000 linna, Oberriexingen on elanike arvult üks väiksemaid, siin elab pisut üle 3200 inimese.

... inimesed on lõbusas meeleolus ja veini voolab ojadena. Ometi näeb päris purjus inimesi harva. Veinikultuur (ja oskus veini nautida) on omaette kultuur, mida õpetatakse maast madalast juba lastele. Selliste ürituste eesmärk on omavahel suhelda, mitte end pildituks juua, nagu näiteks slaavi rahvaste pidudel pigem reegel kui erand on.
Oskus elu nautida - das Leben geniessen - on äärmiselt vajalik oskus, eriti meie kaasaja hektilises maailmas. Lõuna-Saksamaal sündinud saavad need teadmised kaasa juba rinnapiimaga. Švaabid ja baierlased vaatavad kahetsusega oma põhjapoolseid naabreid, kes on pidevalt stressis ega oska elust rõõmu tunda. "Milleks kõik see rabelemine, kui saab ka teisiti kõik vajaliku korda aetud...?" imestavad lõunasakslased. "Elu on selleks liiga lühike... ja liiga ilus," lisatakse elutargalt. Palun minust mitte valesti aru saada. Lõuna-Saksamaal ei käi sugugi lõputu siesta nagu kusagil Vahemere maades - kaugel sellest. Nädala sees tehakse siin kõvasti tööd. Kuid õhtud ja nädalavahetused on selleks, et võtta aeg maha ja lõõgastuda. Ületundide tegemine ja puhkepäevadel töötamine on patt. Töö ei ole jänes, mis eest ära jookseb! Sellised sõnad on otsekui palsam minu hingele. /.../

Mis kasu on diplomitest ja suurtest teadmistest, kui isegi kõige lihtsamad asjad on vahel segased? Võib-olla me mõtleme ise oma elu liiga keeruliseks? Kui oleme liialt kinni ideaalides ja püstitame eesmärke, mida kunagi täita ei suuda, on tagajärjeks see, et me pole kunagi rahul ei enda ega teistega. Oleme õnnetud, sest tegelik elu on alati hoopis midagi muud. Vahel tundub, et lihtsad maainimesed on omal viisil sügavamate elutarkusteni jõudnud. Neid ei vaeva eksistentsiaalsed küsimused ega moodsa ühiskonna pseudoprobleemid. Nad on õnnelikud - siin ja praegu!

München on maailma suurlinnade elukvaliteedi näitajate poolest neljas ja infrastruktuurilt teine linn maailmas.

Liigne muretsemine ja pidev närvipinge vaid hapendavad keha ja teevad meid haigustele vastuvõtlikumaks.

Kuid kahjuks on imeilusa Baierimaa taevasse tõusnud ka ohtlikult ähvardavad pilved, millest ka Marianne viimastes peatükkides räägib - pagulased ja massiline immigratsioon. See on tõsine oht kogu rahvale.
Pagulaste teema on juba terve aasta tugevaid tundeid üles kütnud, teleris ja raadios enam muust ei räägitagi. Alguses tulid asüülitaotlejad märkamatult. /.../ Suuremad inimmassid hakkasid saabuma 2015. aasta suvel. Esimesi saabujaid tervitati Müncheni raudteejaamas siltidega "Welcome refugees!" (tere tulemast, põgenikud!) ja toidupakkidega. Kohal olid kiriklikud organisatsoonid ja vabatahtlikud, kes põgenikele oma abi pakkusid. Eeldatavasti tulevad ju need inimesed otse sõjakoldest ning on Saksamaale tulles teinud läbi raske tee. /.../
Juba esimeste nädalate järel on paljude sakslaste suhtumine muutunud. Põgenikest jäävad teekonnale maha prügihunnikud ja lagastatud avalikud ruumid, kus nad on viibinud. Need, kes läksid vabatahtlikuna appi, saavad sõimata, et toit ei kõlba kuhugi ja andku parem kohe raha, mida "on neile lubatud". On ette tulnud, et noored moslemimehed mõnitavad abivalmis saksa naisi ja nimetavad neid hooradeks. /.../ Juhtumid, mis on avalikuks tulnud, on õõvastavad. Meedias vaikitakse need enamasti maha, põhjendusega mitte tagant õhutada natsionaalsotsialistlikke rühmitusi ja võõraviha. /.../

"Saksamaa kultuuri lammutada ähvardav hariduskauge elanikkonna sisseränne on erinevalt majanduslikust tagasilöögist pöördumatu protsess tulevasi põlvkondi silmas pidades," leiab rahvastikuteadlane Herwig Birg. Osa sakslasi, sealhulgas eliit, ei ole aga probleemist veel sugugi aru saanud. Nende argiellu ilmub muslimist migrant enamasti vaid restorani- või puhastusteenindajana, võõrapärase kulissina. Teatud ringkondades on muutunud tavaliseks heita neid teemasid käsitlevatele artiklitele või etnilistele erinevustele osutavatele uuringutele ette rassismi. See on väga tõhus vahend, et vaigistada teisitimõtlejaid ja panna poliitilise ebakorrektsuse sildi taha pugedes põlu alla ebasoovitavate teemade käsitlemine. Ajaloolise taaga tõttu toimib seesugune vahend eriti hästi. Pikemas perspektiivis kahaneb aga hoopis saksa etnos paljudes kohtades üheks suureks vähemuseks.

Euroopas on maad võtnud noorte väljaränne sinna, kuhu aafriklastel ja araablastel on raske pääseda. Noored sakslased, hollandlased ja prantslased kolivad ühendriikidesse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale üha kiirenevas tempos. Ainuüksi Saksamaalt lahkub igal aastal anglosaksi maadesse 150 000 inimest. Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa võtavad igal aastal meelsasti vastu suure hulga (kuni poolteist miljonit) hästi koolitatud immigrante ning teevad kõik endast võimaliku nende saabumise kergendamiseks.

Päris murettekitav jutt! Kas pole?!? Peatükis "Varjud meie seas" lk. 284-294 on sel teemal põhjalikult peatutud.
No kuulakem siis ometigi inimest, kes on seda kõike ise oma silmaga näinud! - tahaks hüüda ka meie "kõrgetele ja kaugetele seal mäe otsas".

Päris sellisena ei olnud mu postitus küll planeeritud, aga mis südamel, see keelel...

Minu Berliin

Jaana Davidjants. Minu Berliin: pidu kunstnike paabelis

Ei olnud päris minu tassike teed, nagu klassikud ütlevad:) Aga loetud ta kuidagi sai, kuigi tahtsin korduvalt pooleli jätta, ja nii see lugemine venis väääga-vääääääga pikaks ning lõpuleheküljed lasin ikkagi diagonaalis üle (õigemini lehitsesin läbi).
Liiga boheemlik. Kunstist ja pidudest läbi imbunud. Täiesti võõras teema minu jaoks. Absoluutselt ei haakunud. Kahju muidugi, aga mis teha...

Kuidagi uskumatu tundus berliinlaste suur protestilembus ja pidev tänavatel mässamine. Eriti just 1. mai, mis enamasti suureks mäsuks läheb.
Felix rääkis oma kodupiirkonnas Prenzlauer Bergis aset leidnud kontseptuaalset laadi demost, kus inimesed kõndisid ringi valgete plakatitega. Küsimusele, mille vastu või poolt protestitakse, vastas keegi rahva hulgast, et nõutakse rohkem vaba aega ja paremat elu. Kelle poole täpselt pöörduti, jäigi selgusetuks.

"Koge aeglust,"  ütlevad ökokogukondlased ise. Berliin on aeglane ja talle meeldib aeglane olla.

Mina olin külma ja pimedaga harjunud, aga Argentiina sõbrad  kaebasid, et midagi nii hullu nagu Berliini talv pole nemad veel läbi elanud. See, et Eestis on talviti veel pimedam, ei mahtunud neile pähe. Kuidas te end seal kõik kohe ära ei tapa, imestasid nad.
Külm aga kestab Berliinis lühemalt ja kevad saabub märksa varem kui Eestis. Ning kohati kevadet polegi. Jäine ilm vahetub kiiresti soojaga ning tihti on juba aprillis suur suvi õues.

Saksamaa on alati olnud tuntud tugevate naiste poolest, alustades Leni Riefenstahli ja Marlene Dietrichiga ning lõpetades Angela Merkeliga tänapäeval.

Kui vähe on meil tänapäeval kontakti alastusega, mõtlesin ma imestusega. [Nudistide rannas!]

Põrkusid ka kultuuritaustad. Avastasin, et näeme naise ja mehe rolli suhtes väga erinevalt. Esimest korda taipasin, kui vähe mõjutab meid, eestlasi, religioon. [Jälle! Pea igas raamatus tuleb see ette!] 

/.../Religiooni mõju lõi välja ka mu kallima kunstiteostes, millest paljud olid seksuaalse alatooniga. Keegi pidi ikka ja alati paljaks võtma, sest muidu polnud piisavalt tabusid murtud. Mille ja kellega Krzyztof võitles, jäigi mulle arusaamatuks. Eestis käisid ju kõik koos alasti saunas ning vaevalt keegi enam pärast kuueteistkümnendat eluaastat alastusest suurt numbrit tegi.
[Ju see sõltub ikka inimesest. Mu meelest ei ole küll alastiolek norm ja ok väljaspool vanni- või magamistuba või siis laiendatult väljaspool kodu.]

Riietumiskoodid siin puudusid, üldse oli overdressing [riietusega ülepakkumine, silmatorkavamalt riietumine, kui olukorras tavaks] suurem hirm kui underdressing [eelmise vastand: liiga argiselt riides]. Kontsadel ei käinud peaaegu keegi ning polnud midagi ebalahedamat kui näha välja, nagu oleksid pikalt juurelnud, mida selga panna. Isegi kui olid seda teinud, pidid välja nägema hooletu ja kergelt räämas. Omavahel kutsusime seda kodutu väljanägemiseks.

Berghaini [geiklubi] uksel toimub range nägude kontroll. Ma ei tea oma sõprade hulgas kedagi, keda sealt vähemalt korra tagasi poleks saadetud. Ja sissesoovijaid oli palju. ... Need õnnetud, kes sisse ei saa, põgenevad löödult, pilgud maas. Julgemad ei heida meelt ning üks sõbranna jutustas, et kord läks ta pärast ukselt tagasisaatmist kenasti järjekorra lõppu, seisis selle uuesti ära ja teisel katsel oli tal juba rohkem õnne. Ei tea, kas turvamehed hindasid tema meelekindlust või - mis reaalsem - ei mäletanudki enam, et neiu ükskord tagasi sai saadetud. See toetas minu teooriat, et turvameestel puudub igasugune süsteem, mille alusel kedagi sisse lasta. Keela inimesele vaid midagi ja varsti tahavad seda kõik.

Peatükis "Kultuuripäev perega" saame ka kohustusliku linnaekskursiooni:)
Tänavakunstist ja grafitist on väga põhjalik ülevaade lausa detailideni välja, millel ma siin mõistagi peatuma ei hakka. Samuti ei räägi me siinkohal keerukast armusuhtest, mis küll üsna ruttu lõppes ning asendus taas piiramatu vabadusega.

See ei olnud minu Berliin. Ja ei pidanudki olema.
Nagu ikka olen nentinud - igaüks võiks kirjutada oma loo, omamoodi loo, ja need oleksid kõik erinevad, kuigi räägiksid ühest ja samast paigast.

Sõitsin - sellise sarja leidsin:)

Vaike Silmato. Poola-Saksamaa.

Autor on hea jutuvestja. Jutt jookseb, lausa voolab, fakte sajab kui küllusesarvest ja vaatamata sellele, et materjal on minu jaoks võõras, on tohutult huvitav.
Konspektiivne, ülevaatlik, kiirustav. Seetõttu on ilmselt sisse sattunud mõningaid kordusi (nii sisulisi kui keelelisi), mis pisut häirima hakkasid. Aga see - kordamine - on võib olla taotluslik? Vaatasin spetsiaalselt üle - toimetaja on ikka ka olemas.
Esimene pool raamatust on Poolast, alapealkirjaga "Poloneeside ja masurkade maal", teine pool Saksamaast "Šlaagrite ja  Bierstubede maal".

Toredaid leide, fakte, märkusi, mida tekstist välja noppisin:

Teada on, et poolakad on kirikurahvas (katoliiklased). Pühapäeval pannakse ennast pidulikult riidesse ja minnakse kogu perega kirikusse. "See päev kuulub Jumalale ning oma perele," kinnitasid meile kõik Poola giidid nagu ühest suust.

Poola oli keskajal suur ja võimas riik, ent kahjuks ei jäänud see õitseng kestma. Teda on kolmel korral jagatud, sõdade lõpul piire muudetud jne. Tunduvalt muutusid Poola piirid peale II maailmasõda. Paljud poolakad olid sunnitud ida-aladelt lääne poole kolima. Poola piirid on nii sageli muutunud, et rahva seas levib kumu, nagu saaksid geograafiaõpetajad palgalisa juba ainuüksi selle vaeva eest, mida nad peavad nägema, et selgitada, kui mitu riiki antud hetkel Poolaga piirnevad ja missugused jõed Poolasse või sealt välja voolavad.  Kõik see selgitavat sedagi, miks poolakaid väljaspool oma maa piire nii palju elab. Paljud jäid piiri taha rajajoonte nihutamise tagajärjel, nagu üks vanaproua, kes lausus, kui talle teatati, et nüüdsest on tema kodu Venemaal: "Tänu Jumalale, mul oligi juba isu täis nendest õudselt külmadest Poola talvedest."

Tarnow ja selle lähiümbrus on üle Poola kõige soojem koht, siin on ööpäevane temperatuur üle +15 kraadi 114-117 päeva ning pilvituid päevi on 55 aastas. (Huvitav, kuidas meil, Eestis, on?!? - tekkis mul küsimus.)

Pulmad Poolas on püha üritus, kuigi abielluda ei tohiks neil kuudel, mille nimes puudub R-täht - see toovat õnnetust ja lõppevat tavaliselt lahutusega (Meil küll enamasti just R-tutel kuudel enamasti abiellutaksegi. Siis just on kevad-suvine ilus aeg!)

Poolakad on väga perekondlikud. Lahutuste arv Poolas on üks Euroopa madalamaid.

Viisakad kombed on siin endastmõistetavad. Porisel ja talvisel ajal võetakse saapad jalast juba trepil. Tavaliselt on välisukse kõrval terve rida susse, kuid kuna nende seast võib harva leida külalisele sobivat suurust, võtavad poolakad üldjuhul külla minnes puhtad, terved sokid kaasa.

Poola perenaised marineerivad kõike: kurke, peete, kapsast, sibulaid, seeni ja jumal teab, mida veel. Ja kui leidub midagi niisugust, mida marineerida ei saa, siis topitakse see ikkagi purki või pudelisse, viina sisse.

Poolas ei ole lubatud alkoholi tarbinutel sõidukit, ka jalgratast, juhtida, kehtib alkoholi tarvitamise 0-tolerants. Meil võiks ka olla, küllap siis oleks avariisid ka vähem.

Poolat on hellitavalt kutsutud ka Euroopa roheliseks aiaks ja kultuuri varalaekaks. Siin on tervelt 19 objekti kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse, neist neli vanalinna: Varssavi, Krakowi, Zamosci/Zamošzi ja Toruni vanalinn. Wielizcka soolakaevandus.

Siinkohal võikski lõpetada. Kuna Poola osa tunduski mulle huvitavam. Ilmselt just seetõttu, et olen Poolas vaid läbisõidul olnud. Saksamaal olen seevastu päris mitmeid kordi ise käinud ja on tuttavaid kohti ning äratundmist. Autor nendib kahjutundega, et ei oska saksa keelt. Seda on tunda jah, Winekellerit saksa keel ei tunne, on ikka Weinkeller. Gemütlicheit -> Gemütlichkeit. Aga aitab norimisest.
Siiski leidsin paar toredat seika ka Saksamaa kohta:

Sakslane peab end üldiselt tagasihoidlikuks inimeseks.
Sakslasele ei tule pähegi, et mõni hea idee saaks lihtsalt niisama, juhuslikult tekkida, või et see tuleks mõnelt ebakompetentselt isikult, kellel puudub vastav kvalifikatsioon. ... Sakslasele ei tule mõttessegi jätta ühtäkki oma kutsealane töö ja hakata millegi muuga tegelema.
Saksamaa on ametnike riik - bürokraatia paradiis: halastamatud seadused, jäigad karistavad ja väiklased ettekirjutused. Pimesi seadusetähe järgimine võib aga mõnikord üsnagi kurioosseks osutuda. Keegi mees hakanud öösel kella kahe ajal valgusfoori jälgimata tänavat ületama. Poolel teel paiskas ootamatult suure kiirusega ilmunud auto mehe pikali. Juht ei teinud katsetki otsasõitu vältida. Kutsuti politsei, mees toimetati haiglasse, autojuhil aga lasti märkust või hoiatust tegemata minema sõita. Sündmust nägi pealt üks välismaalane, kes päris politseinikult, mida kavatsetakse ette võtta vigastatud jalakäijaga? Vastus oli lühike ja konkreetne: "Kui ellu jääb, tuleb tal 50 marka trahvi maksta." 
Täpsus saksa ametiasutustes on niisama püha kui evangeeliumi tekst, Töö lõpetatakse täpselt kell viis. Hilisemat töölejäämist tõlgendatakse kui oskamatust või tööga mittetoimetulemist. Erand võib olla vaid sel juhul, kui tööandjaga on kokkulepe libiseva tööaja asjus.
Noh, ehk on tänaseks päevaks asjad siiski väheke muutunud... Ei tea küll sakslasete ja Saksamaa kohta midagi täpsemat öelda, aga Eesti on kohati oma bürokraatia ja seadusetähe närimisega küll kaugele eest ära lipanud.

Omamoodi tore sari see "Sõitsin". Tänaseks neid vist kolm raamatut ilmunud selles sarjas. Vaike Silmato "Venemaa" ja Fil'i "Bulgaaria - Sunny Beach". Viimast tahaks kohe kindlasti lugeda, olen seda veidi juba mekkinud:)