Ei olnud päris minu tassike teed, nagu klassikud ütlevad:) Aga loetud ta kuidagi sai, kuigi tahtsin korduvalt pooleli jätta, ja nii see lugemine venis väääga-vääääääga pikaks ning lõpuleheküljed lasin ikkagi diagonaalis üle (õigemini lehitsesin läbi).
Liiga boheemlik. Kunstist ja pidudest läbi imbunud. Täiesti võõras teema minu jaoks. Absoluutselt ei haakunud. Kahju muidugi, aga mis teha...
Kuidagi uskumatu tundus berliinlaste suur protestilembus ja pidev tänavatel mässamine. Eriti just 1. mai, mis enamasti suureks mäsuks läheb.
Felix rääkis oma kodupiirkonnas Prenzlauer Bergis aset leidnud kontseptuaalset laadi demost, kus inimesed kõndisid ringi valgete plakatitega. Küsimusele, mille vastu või poolt protestitakse, vastas keegi rahva hulgast, et nõutakse rohkem vaba aega ja paremat elu. Kelle poole täpselt pöörduti, jäigi selgusetuks.
"Koge aeglust," ütlevad ökokogukondlased ise. Berliin on aeglane ja talle meeldib aeglane olla.
Mina olin külma ja pimedaga harjunud, aga Argentiina sõbrad kaebasid, et midagi nii hullu nagu Berliini talv pole nemad veel läbi elanud. See, et Eestis on talviti veel pimedam, ei mahtunud neile pähe. Kuidas te end seal kõik kohe ära ei tapa, imestasid nad.
Külm aga kestab Berliinis lühemalt ja kevad saabub märksa varem kui Eestis. Ning kohati kevadet polegi. Jäine ilm vahetub kiiresti soojaga ning tihti on juba aprillis suur suvi õues.
Saksamaa on alati olnud tuntud tugevate naiste poolest, alustades Leni Riefenstahli ja Marlene Dietrichiga ning lõpetades Angela Merkeliga tänapäeval.
Kui vähe on meil tänapäeval kontakti alastusega, mõtlesin ma imestusega. [Nudistide rannas!]
Põrkusid ka kultuuritaustad. Avastasin, et näeme naise ja mehe rolli suhtes väga erinevalt. Esimest korda taipasin, kui vähe mõjutab meid, eestlasi, religioon. [Jälle! Pea igas raamatus tuleb see ette!]
/.../Religiooni mõju lõi välja ka mu kallima kunstiteostes, millest paljud olid seksuaalse alatooniga. Keegi pidi ikka ja alati paljaks võtma, sest muidu polnud piisavalt tabusid murtud. Mille ja kellega Krzyztof võitles, jäigi mulle arusaamatuks. Eestis käisid ju kõik koos alasti saunas ning vaevalt keegi enam pärast kuueteistkümnendat eluaastat alastusest suurt numbrit tegi.
[Ju see sõltub ikka inimesest. Mu meelest ei ole küll alastiolek norm ja ok väljaspool vanni- või magamistuba või siis laiendatult väljaspool kodu.]
Riietumiskoodid siin puudusid, üldse oli overdressing [riietusega ülepakkumine, silmatorkavamalt riietumine, kui olukorras tavaks] suurem hirm kui underdressing [eelmise vastand: liiga argiselt riides]. Kontsadel ei käinud peaaegu keegi ning polnud midagi ebalahedamat kui näha välja, nagu oleksid pikalt juurelnud, mida selga panna. Isegi kui olid seda teinud, pidid välja nägema hooletu ja kergelt räämas. Omavahel kutsusime seda kodutu väljanägemiseks.
Berghaini [geiklubi] uksel toimub range nägude kontroll. Ma ei tea oma sõprade hulgas kedagi, keda sealt vähemalt korra tagasi poleks saadetud. Ja sissesoovijaid oli palju. ... Need õnnetud, kes sisse ei saa, põgenevad löödult, pilgud maas. Julgemad ei heida meelt ning üks sõbranna jutustas, et kord läks ta pärast ukselt tagasisaatmist kenasti järjekorra lõppu, seisis selle uuesti ära ja teisel katsel oli tal juba rohkem õnne. Ei tea, kas turvamehed hindasid tema meelekindlust või - mis reaalsem - ei mäletanudki enam, et neiu ükskord tagasi sai saadetud. See toetas minu teooriat, et turvameestel puudub igasugune süsteem, mille alusel kedagi sisse lasta. Keela inimesele vaid midagi ja varsti tahavad seda kõik.
Peatükis "Kultuuripäev perega" saame ka kohustusliku linnaekskursiooni:)
Tänavakunstist ja grafitist on väga põhjalik ülevaade lausa detailideni välja, millel ma siin mõistagi peatuma ei hakka. Samuti ei räägi me siinkohal keerukast armusuhtest, mis küll üsna ruttu lõppes ning asendus taas piiramatu vabadusega.
See ei olnud minu Berliin. Ja ei pidanudki olema.
Nagu ikka olen nentinud - igaüks võiks kirjutada oma loo, omamoodi loo, ja need oleksid kõik erinevad, kuigi räägiksid ühest ja samast paigast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar