Jõulud tulid, jõulud läksid...

Jälle jõudsite jõulud nii kallid, kuuse ja küünalde säraga...

...Aga kõik need asjad kaovad, küünlasära kustub ka...

Need lauluread kajastavad ilmekalt hetkeolukorda😏

Saab ju pühi kaua oodatud ja siis on nad hopsti! käes ning kohe möödas!

Õnneks on mul selline tore töökoht, mis hoiab energiat kokku ja laseb töötajaid pikalt puhata😊 Ent juba on üks nädal põhimõtteliselt möödas... Puhata pole saanud (loe: jõudnud), midagi erilist pole juskui ka teinud, aga kogu aeg on olnud mingit toimetamist, asjatamist, sebimist... Tahaks rahu ja vaikust. Lihtsalt olemist. Ah, need teada-tuntud minu vanad soovid, mis mul pidevalt on...
Siiski-siiski... paaril päeval ikka vähemalt üritasin molutada ka. See oli vist teisel jõulupühal, kui panin plaadimängija käima ja kuulasin oma lemmik-CDsid. Küll vist ainult kahte või kolme, sest siis tuli jälle mingi muu asi, millega tegeleda... Ja kolmandal jõulupühal, kui olin taas linnakoju laekunud ja mees tööle kupatatud, siis "munesin", unelesin, molutasin siin. Mitte midagi asjalikku ei teinud, kuigi nimekiri on kilomeetri pikkune😛 Jah, pesumasina panin käima; süüa tegin; pisut isegi vist koristasin; poes käisin...
No kui nii vaadata või mustvalgel lugeda, siis sai ikka ju üht-teist tehtud ka😏

Eile käisin sõbrannal külas. Kulutasin ta hinnalist aega, mis oli mõeldud õppimiseks. Ta läks ju vanuigi ülikooli! Aga see mõni tunnike pläkutamist kulus meile mõlemale ära😀

Selline mula-postitus siis jälle, aga sai taas oma tusameelset ängi veidi tuulutada😜😏

Tegelikult olid pühad toredad ja ei tohi üldse kurta. Oli lund ja päikest. Rõõmu ja hingerahu. Kingitused, pere, sõbrad. Jõuluöine surnuaias käimine ja küünalde süütamine.

Jagan ka mõningaid hetkejäädvustusi 24. detsembrist:

P.S. Kohtumiseni uuel aastal!

Teatrist...

Teate, see on nii kummaline, et mulle ei tule üldse pähe siin kajastada oma teatriskäike.

Kallis kaasa on meil muidu see, kes pileteid sebib ja mind kaasa utsitab-ässitab. Ehk siis enamasti, teistel inimestel on see pigem vastupidi, arvan ma. Aga no see selleks, see pole praegu teemaks.

Olen siin vist varemgi tunnistanud, et enamik etendusi ei köida mind, ei saa elamust, ei ole seda vau-efekti. Isegi siis, või just eriti siis,  kui on ootused üles kruvitud, arvustused postiivsed, lausa ülivõrdes...

Enamasti ei ole ma absoluutselt kursis sellega, mida me vaatama läheme. Vahel suudan end siiski kokku võtta ja materjaliga pisutki enne tutvuda. 

Samas jälle võib lausa "lambist" see "katarsis" saabuda.

Viimane sellel aastal vaadatud etendus oli "Enigma variatsioonid" Linnateatris. Laval Egon Nuter ja Andrus Vaarik,  vana kaardivägi. Kartsin sellest kooslusest Oravat ja Merit (tahtsin just öelda Merd. See nimede käänamine on ju selline problemaatiline, nagu uudisteankur Kuusk ikka ütleb Ratta valitsus jne, aga kordagi pole kuulnud Kalda valitsusest, järjekindlus puudub absoluutselt😛 Selline lüüriline kõrvalepõige siis!) Aga ei olnud ega tulnud Oravat ja Merd ega muud koomuskit. Päris lõpus, kui juba kummardamiseks läks, siis oli põnev jälgida, kuidas sõnatu suhtlus käis nende vahel, see oli veidi naljakas, ühesõnaga - äge!
Aga lugu, tükk ise oli hea, oli mitu huvitavat pööret ning alles lõpus koorus välja tegelik point.
Sellised asjad mulle meeldivad. Sõnaga - oli nauditav!

Eelmine külastus oli Draamateatrisse  - "Igatsuse rapsoodia". Nüüd pidin küll mälu värskendama, et üldse midagi meenuks. Ülle Kaljuste oli kandvas rollis. Lisaks veel Raimo Pass, Laine Mägi, Märten Metsaviir (esimest korda laval nähtud! muidu ainult filmilinal Melchiorina), Ester Pajusoo, Tõnu Oja, Martin Veinmann, Viire Valdmaa, Mari Lill, Amanda Hermiine Künnapas.
Unistustest ja igatsustest, mis täidavad halli argipäeva, kui ilus Ameerika unelm põrmu variseb ja kodusel Iirimaal ei ole muud kohta kui pansionaat...

22.12.22

On esimene (kalendri)talve päev. Ja ilus kuupäev, muidugi!
Ilus talveilm sai selleks puhuks küll läbi ja eile oli ikka tõeline sügise võidukäik. Sügis võttis viimast!

Palju räägitakse jõulutüdimusest, -väsimusest, -masendusest. Ma ei saa küll aru, millest tegelikult selline jutt tuleb, aga küllap võib üheks nörritajaks olla ka ilm. Võib-olla ikka see tilu-lilu, mis ümber pühade käib või sellele eelneb.  Kui igas väiksemaski poekeses, kuhu sisse astud, käib "Talvevõlumaa" või "Jingle Bells", siis võib ühel hetkel küll üle visata. 

Ma ei tea, mida tegelikult mõeldakse, kui räägitakse tüdimusest, väsimusest, masendusest... Jõulud ei saa ju iseenesest mitte ühtegi sellist seisundit tekitada. Jõulude sisu on ju hoopiski muus. Ei ole lumes, talves, kuuses, küünaldes, päkapikkudest ja jõuluvanast rääkimata. Isegi kingitustes ja söömingutes mitte. Ma ei saa ka aru sellest, mida inimesed tähistavad, kui nad jõule peavad?!? Jõulud on ju Kristuse sündimise pühad! Ainult Jõululapse sünnipäeva saame tähistada, mitte midagi muud! Ja kui Jõululaps-Jeesus on sündmuste keskmeks, siis ei saa olla ei tühjust, üksindust, tüdimust ega masendust.

Jõulueelne kiire on see, mis mind masendab. Ma tahaks vaikselt kulgeda, olla, mõtiskleda. Rahulikult ka kinke otsida-valida. Aga kui kõik loosid tehakse viimasel minutil ja soove avaldatakse veel viimasemal minutil, siis pean ma lõpuks jooksma nagu mingi tola mööda poode, et otsida sobivat kingitust... See ei ole minu teetassike. Paljud sündmsed, üritused, jõulupeod toimuvad ju ka veel enne pühi. Mitmed asjad on tarvis jõuluks valmis saada. Jaa, lõpuks kõik saabki valmis ja laabubki, aga mis hinnaga. Hulga närvirakkude hinnaga!

Täna-homme veel veidi "tõmblemist", rabelemist, logistikat... Siis saabub jõulurahu, hiljemalt 24nda õhtuks. Vähemalt mulle. 

Soovin teilegi jõulurahu, rahu hinge ja südamesse ja koju...

P.S. Kõik (ilusad) fotod on vanas arvutis, telefonist olen enamiku maha kustutanud, seega ei saa ühtegi illustreerivat pilti lisada...

Kolmas advent

Tere, detsember! 

Või hoopis - tere detsembrit! (No umbes nii, et tere päevast!) 

Kaunist kolmandat adventi!

Sest... nagu näha pole ma detsembris siia veel jõudnud. Ja üleüldse peagi mööduval aastal olen suht vilets kirjutaja olnud...

Aeg lihtsalt kaob nii kiirelt, et ei saa kuidagi sabast kinni.

Palju on olnud igasuguseid mõtteid, ideid, sündmusi jne, millest oleks kirjutada tahtnud või võinud, aga... mis läinud, see läinud...

No ja nii olemegi jõudnud detsembrisse ja juba kolmandasse adventi. Eks see väikest segadust tekitab, et kolmas advent, aga teine detsembri pühapäev. Tundub, et jõulud on kohe-kohe käes, ent siiski on veel pisut aega. Õnneks! Kuigi tegelikult ootan juba 24nda õhtut. Ei, mitte kingituste või pidusöögi pärast, vaid sellepärast, et siis saabub jõulurahu, ma loodan, vähemalt mulle...

Kisub väga lobapostituseks ära.

Siia ilusasse ja ootust täis advendiaega sobib aga suurepäraselt jagamiseks üks lugu, mis pärit hiljuti lahkunud maestrolt - Riho Sibulalt "Nähtamatud inglid". Kui seda esmakordselt kuulsin, olin "müüdud"... Imeline ja sügav!

Head kuulamist!

Mõelge: ...mõned inimesed ise ongi inglid...