Teatrist...

Teate, see on nii kummaline, et mulle ei tule üldse pähe siin kajastada oma teatriskäike.

Kallis kaasa on meil muidu see, kes pileteid sebib ja mind kaasa utsitab-ässitab. Ehk siis enamasti, teistel inimestel on see pigem vastupidi, arvan ma. Aga no see selleks, see pole praegu teemaks.

Olen siin vist varemgi tunnistanud, et enamik etendusi ei köida mind, ei saa elamust, ei ole seda vau-efekti. Isegi siis, või just eriti siis,  kui on ootused üles kruvitud, arvustused postiivsed, lausa ülivõrdes...

Enamasti ei ole ma absoluutselt kursis sellega, mida me vaatama läheme. Vahel suudan end siiski kokku võtta ja materjaliga pisutki enne tutvuda. 

Samas jälle võib lausa "lambist" see "katarsis" saabuda.

Viimane sellel aastal vaadatud etendus oli "Enigma variatsioonid" Linnateatris. Laval Egon Nuter ja Andrus Vaarik,  vana kaardivägi. Kartsin sellest kooslusest Oravat ja Merit (tahtsin just öelda Merd. See nimede käänamine on ju selline problemaatiline, nagu uudisteankur Kuusk ikka ütleb Ratta valitsus jne, aga kordagi pole kuulnud Kalda valitsusest, järjekindlus puudub absoluutselt😛 Selline lüüriline kõrvalepõige siis!) Aga ei olnud ega tulnud Oravat ja Merd ega muud koomuskit. Päris lõpus, kui juba kummardamiseks läks, siis oli põnev jälgida, kuidas sõnatu suhtlus käis nende vahel, see oli veidi naljakas, ühesõnaga - äge!
Aga lugu, tükk ise oli hea, oli mitu huvitavat pööret ning alles lõpus koorus välja tegelik point.
Sellised asjad mulle meeldivad. Sõnaga - oli nauditav!

Eelmine külastus oli Draamateatrisse  - "Igatsuse rapsoodia". Nüüd pidin küll mälu värskendama, et üldse midagi meenuks. Ülle Kaljuste oli kandvas rollis. Lisaks veel Raimo Pass, Laine Mägi, Märten Metsaviir (esimest korda laval nähtud! muidu ainult filmilinal Melchiorina), Ester Pajusoo, Tõnu Oja, Martin Veinmann, Viire Valdmaa, Mari Lill, Amanda Hermiine Künnapas.
Unistustest ja igatsustest, mis täidavad halli argipäeva, kui ilus Ameerika unelm põrmu variseb ja kodusel Iirimaal ei ole muud kohta kui pansionaat...