Üks muhe reisiraamat

Ave Nahkur. Meie küla eided La Gomeral: üks muhe reisiraamat.

Sain siis minagi lõpuks sellele muhedale reisiraamatule küüned taha:)
No oli muhe küll! Värvikad tegelased ja värvikad olud. Tore lugeda. Ise ei tahaks küll La Gomeral elada, olgu seal nii soe ja mõnus kui tahes. Olen ikka üha enam võlutud kodusest Eestist. Eriti veel tänavu, kui anti meile taas ka talve. Ja nagu ühel õhtul Triin Tuula toredasti ütles - paistab, et sel aastal tuli talv selleks, et jääda:) No ei ta jää midagi, ärge lootkegi. Ja täna on juba nii valge õhtu. Tänu kella suve poole keeramisele:) Mulle meeldib!!! Ju see on tingitud vanusest:)

Mõned nopped siis ikka ka.
Suur sakslaste kogukond on tinginud järgneva võrdluse:
Sakslased on töökamad kui kohalikud, see on kindel. Angelita ütleb Impsile, kui too õhtuti kaua remonti teeb, et Imps töötab nagu sakslane.

Päikese järele ma siia tulingi, ma olen selline, kes ei talu üldse külma. Eestis ma talviti ainult ootasin, et saaks aga soojale maale! Tohutust stressist mässisin end tekkide sisse, jõin ravimteesid ja tegin, mis suutsin, et mitte ära surra.

Mis mulle siin jubedalt meeldib, on kohalike suhtumine ehk manana. Et rahu-rahu, küll aeg näitab, kuidas asjad kulgevad. See on kõige suurem erinevus kohalike ja eestlaste vahel. Kohalik ei kiirusta. Nad elavad kole vanaks ka. Võib-olla seetõttu elavadki? Eestlane ei tea, mis on manana. Võib-olla Fred Jüssi või veel mõni rohkem arenenud eestlane teab.  

Kaksteist armastavat naist

Margus Mikomägi. Kaksteist armastavat naist.
Intervjuud suurte, eriliste, tabamatute naistega, kellest enamus näitlejad, üks ka keeleinimene, ent kes samuti teatriga tugevalt seotud. Võrratu plejaad vahvaid naisi!
Kahjuks pean nentima, et mõned intervjuud on tehtud juba nii ammu, et ei kajasta enam praegust olukorda. (Raamat ongi kokku pandud ajakirjanduses ilmunud intervjuudest.)

M.M: Päikesetõus ja teatrietenduse-eelne hetk, kui tuled saalis kustuvad ja lavaeesriie sahinal avaneb, on minu jaoks sarnased. Kõik algab siis uuesti. Ja tulete teie, naised, alati uutmoodi. 

Leidsin taas märkimisväärseid mõtteid. Ikka elukogenud inimesed mõistavad asju õigesti sõnastada.

Intervjuust Ita Everiga:
Ja muidugi mis huumorisse puutub, siis see, mida täna tehakse, on mitte ainult minuealistele mõistmatu, vaid ka noorematele. Milles on asi, kas selles materjalis, mis ees, et sellest ei annagi midagi teha? Siis punnitatakse ja lüpstakse. Näitleja on nõus seda tegema, sest ta saab selle eest tasu, mis korvab ehk selle, et ta ei ela palgast ära.
Ma olen nimme vaadanud neid uusi komöödiasaateid. On ükskuid momente, kus naerad, aga tervikuna on kõik lame ja nõme.
M.M.: Ikka materjalis on asi. Meelejahutaja jaoks tõlgiti Baskinile parimaid vene satiirikuid. Valik oli, ja oli ka oma Priit Aimla.
I.E.: Ütleme: aeg oli teine. Naljad olid naljakad. Aga "M-klubi" sai teha küll. Ma ei räägi jälle sellepärast, et selle lavastas Roman Baskin. Seda tuleks nüüd uuesti näidata ja see mõjuks ikka. Toomas Kalli kirjutatud tekst on vaimukas, geniaalne. Näitlejad mängivad geniaalselt, priimalt lavastatud muidugi ka.
Aga seda ei saa ju näidata, sest siis oleks selge, kui mage on see, mida tehakse praegu. Konkurents.
I.E.:...rääkisin endaga nii: "Tead, Ita, mille üle sina veel kurdad ja miks?! Sa said ju terveks, tegid selleks kõik, et terveks saada. Olid tubli. Tee edaspidi ka seda, et see kõik sul sujuks. Võimle, mõtle teistsuguseid mõtteid, ära vaata igasugust jura telekast, ära kuula neid õudusi, mis on juhtunud. Katsu tegelda endaga rahulikult. Silita oma põlve, mis haiget sai, küll ta ka korda saab."

Intervjuust Ülle Kaljustega:
Teater on sellepärast tore, et siin tegeled inimesega ja tema eluga. See on elus asi, mitte arvutist pakutav uudistevoog, mis nii õudselt killustab. Teater on seotud mäluga, inimese psüühikaga, mälu hoidmisega. Virtuaalsus, tehnika areng, see, et kõik peab suurenema, kasvama... Ma tunnen, kuidas see killustab. Võib-olla sellepärast, et ma ei suuda sellega sammu pidada, aga sügaval sisimas ma ka ei taha seda teha.
Aga teatrimajas me räägime omavahel ja inimestega silmast silma. Tegeleme inimeseks olemise teemadega, vaatleme ta põhiloomust. Ma arvan, et kõik inimesed tunnevad sellest puudust, et üha vähem ollakse üksteise jaoks olemas päriselt. Haiget teeb me kaasa- ja järelejooksmise võistlus - see ei ole meie väikese Eesti jaoks loomulik. See kiirus ja hüppamine.
M.M.: On sul ka väga kiire?
Ü.K.: Kuu peale! Sa pead endale aega võtma. Ma parema meelega jutustaks kellegagi mõnusalt selle asemel, et teha kümme kasulikku asja. Julgus enesele aega võtta on tähtis. See teeb õnnelikuks ja rõõmsaks.

Intervjuust Mari Lillega
M.M.: On sul seda aega, et lihtsalt pilvi passida?
M.L.: On Käin õhtuti päikeseloojanguid vaatamas.
M.M.: Oskad mitte midagi teha? See on suur oskus.
M.L.: Kui vanemaks lähed, siis teed kõiki asju ilmselt aeglasemalt. Mäletan, kuidas mu ema ütles: ma enam ei jõua nelja asja korraga teha, mõni asi kõrbeb ära. Mina pean kõik valmis tegema kiiresti, et lugema hakata diivanil.

Intervjuust Kersti Kreismanniga:
Ma olen nii kaua elanud ja palju näinud, nii elus kui teatris. Nüüd tuleb see vanainimese heietus mul, et vaatan natuke nukra kõrvalpilguga seda, mille kohta tänapäeval ka öeldakse teater.
Muidugi on ka sel enda alasti võtmisel mõte, aga ainult see mõte mind ei huvita. Ma ei näe sellel enamasti põhjendust. /.../
Jah, lase see olla, minu aeg saab otsa, aga mulle meeldib psühholoogiline teater. Kui ambitsioon käib ees ja võimed taga, siis selle vaataja ma ei ole.

Mul on olnud väga suured unistused elus ja ma olen olnud väga sihikindel. Üks unistus oli see, et ma pean Tallinna saama, maalt ära. /.../ Ja ma täitsin selle unistuse. Nüüd juba ehitatakse turbamaju ja kevadel tahetakse panna näpud mulda. See ei ole minu jaoks. Ma armastan Tallinna.
Aga mina sain maaelu doosi nii paksult kätte, see oli mulle üle võlli. Ma olin kohusetundlik. Oleksin võinud teha pool rehkendust, aga ei. Kui suvepuhkused algasid, siis ma kappasin ema juurde maale ja kukkusin rügama. /.../ Ise juba keskealine, aga alles õhtuhämaruses sain oma asjade juurde, sain raamatut lugema. /.../
Aitäh! Aitab! Nüüd lähen ostan turult lilled.

Emakeelepäev

Täna ma ei kirjutanud e-etteütlust. Oma lõbuks õhtul proovisin. Ja nagu ikka - ei teinud ma ühtegi sellist viga, millele tähelepanu juhiti. Minu komistuskiviks on jätkuvalt komad. Ma tõesti ei tea, kas keelereeglid on nii palju muutunud minu kooliajaga võrreldes... Alltoodud e-etteütlusesse jätsin kahe lubatud variandi puhul selle, mida ise kasutaks.

Siinkohal siis e-etteütlus 2018.

Tänapäeval külastaks Tammsaare kui kuurortides käija igal juhul modernset spaakeskust, uurides pärast massaaži ka oma šedöövrite retseptsiooni 21. sajandi vargamäelikus tööühiskonnas.

Peas tohuvabohu, mekkis eksaminand heade mõtete linna kuulsaimas bistroos singi-juustu-küüslaugutäidisega bataati, silme ees lugemata hitt-teosed, ja unistas  laenutustähtaegadeta raamatukogust.

Lavastuste sari „Sajandi lugu“ ühendab vastastikku teatreid, mis pakuvad peale vaba aja veetmise võimaluse ka pika kõlblikkusajaga vaimutoitu.

„Jannsen, Jakobson,“ ütles aasta tegijast noorkotkas vanalinlikus hoones toimunud väitlusel, “ei teadnud e-aabitsast ega e-koolist midagi, vaid veensid iga meest, et rahvustunne, mis maitseb nagu rukkileib rõõsa koore võiga rajaneb kirjaoskusel.“

Need näod kõlavad tuttavalt

Olav Osolin. Need näod kõlavad tuttavalt.

Muhe lugemine populaarsest telesaatest, selle tegemisest, tegijatest, telgitagustest. Naljakaid juhtumisi ja muud põnevat. Palju pildimaterjali. Kes on olnud selle saate andunud vaatajad, neil tasub raamat igal juhul läbi sirvida.
Saab nalja ja naeru. Päevavalgele tulevad ka mõned "hästivarjatud saladused":)

Glasgow on parem kui Edinburgh

Tiina Tambaum. Šotimaa: Glasgow on parem kui Edinburgh.
Päeviku vormis kerge lugemine. Lõpetuseks, nagu ikka ehtsas reisijuhis, annab autor ülevaate "10 paigast, mida Glasgow's külastada, ja mida te Edinburghist ei leia":)
Päevikulaadsed raamatud on toredad selle poolest, et sealt leiab vahvaid ütlemisi. Mõned näited siinkohal:

Minult (Sarah,53) küsiti: "Kust saab kõige odavama prostituudi?" Ausalt! Küsija oli üks nendest, kes võitis ujumise pronksmedali, mingi Joe. Ma siis vastasin talle, et kui tahad odavaid kartulikrõpse, siis mine Sinisesse Laguuni ja saad kolme naelaga." (Chippie - Kanadas - prostituut, chippy - Suurbritannias - pood, mis müüb fish & chips'e.

Šoti terjerid, keda kutsutakse eesti keeles šotlasteks, on aga maailmakuulsad juba selle pärast, et enam kui viiskümmend aastat oli nende kuju kasutusel lauamängu Monopol nupuna. Miskipärast otsustati 2013. aastal kasutusele võtta uue kujuga mängunupp, viidi läbi ülemaailmne küsitlus, ning šoti terjer jäi napilt alla mingile nimetule ja iseloomutule kassile.

Ülikooli liikmetele pakutakse võimalust ühineda kodutuid abistavate vabatahtlike tööga ning ülikooli loomakliinikus annavad üliõpilased praktika käigus tasuta abi kodutute inimeste koduloomadele. (Kuidas saab öelda koduloom looma kohta, kelle omanikul pole kodu?)

Glasgow on eriline oma muuseumide poolest. Laiemalt on teada tõsiasi, et siinsed muuseumid ei küsi piletiraha. Lihtsalt astud sisse ja oled, väsid ära ja tuled järgmine kord jälle - sinu intellektuaalse lõbu maksab kinni linn.

Koerad on siin inimestega võrdsel positsioonil ja ma ei imesta, kui pärast kaheksakümne naela suuruse trahvi sätestamist ehitab kogukond oma koertele välitualeti ja palkab seda hooldama professionaalse käimlakäitleja.

Eile oli aga see päev, mil kohalik sai selja sirgu ajada. Linna tabasid päikesepaiste ja tohutu kuumalaine, 28 kraadi. Juba hommikul oli märgata, et inimesed on vatid maha ajanud. Koerajalutajad paterdasid sandaalide ja šortsidega soojas rohus ning ja Janey oli suvekleidis, tulipunased varbaküüned välkumas. Suvi lõppes siin 24 tundi hiljem ägeda äikese ja temperatuuri langusega, millest siis ka vestlusteema hommikukohvi kõrvale.

Vabatahtlik tegevus ja heategevus on siin elustiil. Näiteks käib praegu, kui majandus on juba pikemat aega languses ja linna eelarve iga aastaga väiksem, halastamatu raamatukogude sulgemine. Füüsiliselt on enamus likvideeritud raamatukogudest aga siiski avatud, sest töö on üle võtnud vabatahtlikud.

[Et mitte lasta optimismil raugeda, küsin pessimistlikult: Kas ka meid on ees ootamas selline perspektiiv?!? Vabatahtlikkus ja heategevus on ju tore asi küll, aga raamatukogu võiks olla ikka asutus, kus toimetavad oma ala asjatundjad. Või eksin ma?!?]