18. märts 2018

Kaksteist armastavat naist

Margus Mikomägi. Kaksteist armastavat naist.
Intervjuud suurte, eriliste, tabamatute naistega, kellest enamus näitlejad, üks ka keeleinimene, ent kes samuti teatriga tugevalt seotud. Võrratu plejaad vahvaid naisi!
Kahjuks pean nentima, et mõned intervjuud on tehtud juba nii ammu, et ei kajasta enam praegust olukorda. (Raamat ongi kokku pandud ajakirjanduses ilmunud intervjuudest.)

M.M: Päikesetõus ja teatrietenduse-eelne hetk, kui tuled saalis kustuvad ja lavaeesriie sahinal avaneb, on minu jaoks sarnased. Kõik algab siis uuesti. Ja tulete teie, naised, alati uutmoodi. 

Leidsin taas märkimisväärseid mõtteid. Ikka elukogenud inimesed mõistavad asju õigesti sõnastada.

Intervjuust Ita Everiga:
Ja muidugi mis huumorisse puutub, siis see, mida täna tehakse, on mitte ainult minuealistele mõistmatu, vaid ka noorematele. Milles on asi, kas selles materjalis, mis ees, et sellest ei annagi midagi teha? Siis punnitatakse ja lüpstakse. Näitleja on nõus seda tegema, sest ta saab selle eest tasu, mis korvab ehk selle, et ta ei ela palgast ära.
Ma olen nimme vaadanud neid uusi komöödiasaateid. On ükskuid momente, kus naerad, aga tervikuna on kõik lame ja nõme.
M.M.: Ikka materjalis on asi. Meelejahutaja jaoks tõlgiti Baskinile parimaid vene satiirikuid. Valik oli, ja oli ka oma Priit Aimla.
I.E.: Ütleme: aeg oli teine. Naljad olid naljakad. Aga "M-klubi" sai teha küll. Ma ei räägi jälle sellepärast, et selle lavastas Roman Baskin. Seda tuleks nüüd uuesti näidata ja see mõjuks ikka. Toomas Kalli kirjutatud tekst on vaimukas, geniaalne. Näitlejad mängivad geniaalselt, priimalt lavastatud muidugi ka.
Aga seda ei saa ju näidata, sest siis oleks selge, kui mage on see, mida tehakse praegu. Konkurents.

I.E.:...rääkisin endaga nii: "Tead, Ita, mille üle sina veel kurdad ja miks?! Sa said ju terveks, tegid selleks kõik, et terveks saada. Olid tubli. Tee edaspidi ka seda, et see kõik sul sujuks. Võimle, mõtle teistsuguseid mõtteid, ära vaata igasugust jura telekast, ära kuula neid õudusi, mis on juhtunud. Katsu tegelda endaga rahulikult. Silita oma põlve, mis haiget sai, küll ta ka korda saab."

Intervjuust Ülle Kaljustega:
Teater on sellepärast tore, et siin tegeled inimesega ja tema eluga. See on elus asi, mitte arvutist pakutav uudistevoog, mis nii õudselt killustab. Teater on seotud mäluga, inimese psüühikaga, mälu hoidmisega. Virtuaalsus, tehnika areng, see, et kõik peab suurenema, kasvama... Ma tunnen, kuidas see killustab. Võib-olla sellepärast, et ma ei suuda sellega sammu pidada, aga sügaval sisimas ma ka ei taha seda teha.
Aga teatrimajas me räägime omavahel ja inimestega silmast silma. Tegeleme inimeseks olemise teemadega, vaatleme ta põhiloomust. Ma arvan, et kõik inimesed tunnevad sellest puudust, et üha vähem ollakse üksteise jaoks olemas päriselt. Haiget teeb me kaasa- ja järelejooksmise võistlus - see ei ole meie väikese Eesti jaoks loomulik. See kiirus ja hüppamine.
M.M.: On sul ka väga kiire?
Ü.K.: Kuu peale! Sa pead endale aega võtma. Ma parema meelega jutustaks kellegagi mõnusalt selle asemel, et teha kümme kasulikku asja. Julgus enesele aega võtta on tähtis. See teeb õnnelikuks ja rõõmsaks.

Intervjuust Mari Lillega
M.M.: On sul seda aega, et lihtsalt pilvi passida?

M.L.: On Käin õhtuti päikeseloojanguid vaatamas.
M.M.: Oskad mitte midagi teha? See on suur oskus.

M.L.: Kui vanemaks lähed, siis teed kõiki asju ilmselt aeglasemalt. Mäletan, kuidas mu ema ütles: ma enam ei jõua nelja asja korraga teha, mõni asi kõrbeb ära. Mina pean kõik valmis tegema kiiresti, et lugema hakata diivanil.

Intervjuust Kersti Kreismanniga:
Ma olen nii kaua elanud ja palju näinud, nii elus kui teatris. Nüüd tuleb see vanainimese heietus mul, et vaatan natuke nukra kõrvalpilguga seda, mille kohta tänapäeval ka öeldakse teater.
Muidugi on ka sel enda alasti võtmisel mõte, aga ainult see mõte mind ei huvita. Ma ei näe sellel enamasti põhjendust. /.../
Jah, lase see olla, minu aeg saab otsa, aga mulle meeldib psühholoogiline teater. Kui ambitsioon käib ees ja võimed taga, siis selle vaataja ma ei ole.

Mul on olnud väga suured unistused elus ja ma olen olnud väga sihikindel. Üks unistus oli see, et ma pean Tallinna saama, maalt ära. /.../ Ja ma täitsin selle unistuse. Nüüd juba ehitatakse turbamaju ja kevadel tahetakse panna näpud mulda. See ei ole minu jaoks. Ma armastan Tallinna.
Aga mina sain maaelu doosi nii paksult kätte, see oli mulle üle võlli. Ma olin kohusetundlik. Oleksin võinud teha pool rehkendust, aga ei. Kui suvepuhkused algasid, siis ma kappasin ema juurde maale ja kukkusin rügama. /.../ Ise juba keskealine, aga alles õhtuhämaruses sain oma asjade juurde, sain raamatut lugema. /.../
Aitäh! Aitab! Nüüd lähen ostan turult lilled.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar