Teatrikuu teatriskäigud

Teatrikuud tähistasime sel aastal igati väärikalt - lausa kolm etendust sai ära vaadatud.

Komöödiateatri etendus "Maria Callase meistriklass" Salme kultuurikeskuses.

Tegemist on siis maailmakuulsa laulja Maria Callase looga. Vaataja satub laulutundi, kus primadonna jagab noortele talentidele oma kogemusi. Sekka siis mõningaid (nii muuseas jutu käigus välja tulevaid) pikantseid seiku Callase elust.
Peaosas Merle Palmiste.
Lauljateks olid päris tõelised lauljad, solistid Marilis Liloson, Arete Teemets (Kerge) ja Oliver Kuusik. Klaverisaatja - Peeter Kaljumäe.
Oli väike kartus, et ega Palmiste viimati laulma hakka (omavahel öeldes - ta ei oska ju laulda). Õnneks ei hakanud. Laulsid ikka professionaalid, kuigi ega neil eriti ei lastud seda teha, kuna ette oli nähtud pidev katkestamine diiva poolt.
Vaadata aitas, aga ei midagi erilist.



Üle hulga aja sai "piletiralliga" Tallinna Linnateatrisse paarile etendusele.
Esimene neist oli "Jäneseurg".
Teemaks lein ja inimeste erinev toimetulek sellega.
Osades: Elisabet Reinsalu, Rain Simmul, Liis Lass, Epp Eespäev, Mikk Jürjens.
Teema iseenesest huvitav ja intrigeeriv. Hästi mängitud. Tegelikult täitsa meeldis. Aga... Järjest enam tajun, et mind on raske millegagi väga köita, jalust rabada. On tunne, et kõik on juba olnud. Et ootan enamat. Seda "vau"-efekti ei ole, ikka jääb see "miski" puudu. Tean, et see on minu probleem. Kahju, aga teha pole ka midagi... Mis parata, kui ootused on nii kõrged.

Teine etendus oli "Igatsus". 
Elmo Nügaeni lavastus. Tšehhovlik suur vene igatsev hing.
"Kõik möödub." See oli hea konstateering (Rain Simmuli tegelase Nikolai Podgorini ehk Kolja suust.)
Laval taas Epp Eespäev, Rain Simmul, Liis Lass, Elisabet Reinsalu. Lisaks veel Andrus Vaarik, Kristjan Üksküla ja Kalju Orro.
Väga hea rolli tegi Peeter Tammearu pidevalt purjakil oleva laostunud mõisnikuna, kelle suust pudenes pidevalt "kuldmune" ja Anne Reeman arstist perekonnasõbrana. Viimane on saanud parima naispeaosa eest pärjatud Tallinna Linnateatri kolleegipreemiaga ja Eesti Teatri Aastapreemiaga 2015. aastal.
Muidugi oli oma tuntud headuses ka juba korduvalt mainitud Rain Simmul. 
Ja Liis Lass õrn-igatsevas Nataša rollis. Vana teenija Olga (peaaegu sõnatus) rollis oli Tiina Kukli, kuigi kavalehelt nähtus, et tegelikult oli see Helene Vannari osa. Kahju, et teda ei saanud näha.
Elisabet Reinsalu oli hoopis äraspidises rollis, mida oli väga põnev ja nauditav jälgida.

No ilmselgelt meeldis mulle "Igatsus" kõige rohkem, nagu ilmselt ärgas lugeja juba ka märkas:)

Kaunis kaos

Sandra Peets. Minu Egiptus: kaunis kaos.

Kahetsusväärselt on see raamat siin kajastamata jäänud. Lugemisest on juba hulk aega möödas. Parandan nüüd selle vea.
Oli hea ja mõnus lugemine. Väljakirjutust jätkus ka!:)

Egiptlased ise aga naeravad enda üle, et egiptlastel on alati kiire, sest neil ei ole mitte midagi teha.

"Miks te, noored, selle Mubaraki kukutasite? Mis kasu sellest nüüd on?" küsib ärritunult vanem meesterahvas, kes kohvikus juba mitmendat vesipiipu tõmbab.
"Me tahtsime vabadust!" vaidlevad noormehed kõrvallauas vastu.
"Mis sellest vabadusest kasu, kui terroristid inimesi tapavad ja majandus nässus on!" vastav vanem meesterahvas.

Jah - see müstiline vabadus, mida tänapäeva noored (loe: tänapäeval kõik) nii väga ihkavad. Vabadus millestki? Või vabadus millekski? See teema vääriks kohe eraldi postitust.


Eesti on üldiselt maailmas üks kõrgema lahutuste arvuga riike, Egiptus juhib jällegi araabia ja islamimaade seas.

Ootused noorte tulevikule tulevad minevikust, aga probleemid on tänapäevased.

Päris ausalt olen ma Egiptuses rohkem näinud neid perekondi, kus naine on kodune matriarh ja mehed ei julge iitsatadagi, kui nende kaasa häält tõstab. See, et mehi ette ja taha teenindatakse, ei tähenda, et naisi tõsiselt ei võetaks. Enamikus Egiptuse kodudes liigutab malenuppe pereema, isal jääb lihtsalt üle nõustuda. Samas jääb mulje, et see positsioon on naistel ainult abielus olles. Abielu annab õiguse olla oma majapidamise ülemus.

Lk. 144-146 räägitakse sellisel intrigeerival teemal nagu mitmenaisepidamine.
Piiblist meenub Jaakobi lugu - Lea, Rahel ja nende ümmardajad (4 naist sisuliselt ju). Tänapäeval oleks sellega ehk armukeste probleem lahendatud???

Islamiseadus annab igale moslemimehele õiguse abielluda kuni nelja naisega. Enamik lõpetab selle koraani suura ehk salmi lugemise siinkohal ja siia ahhetab rahulolevalt või halvakspanevalt. Tegelikult järgneb pikem salmiosa sellest, kuidas kõikide naiste suhtes peab olema võrdsus ja kui sa mehena ei suuda seda tagada, siis on õigem/parem abielluda vaid ühe naisega. Liberaalsemad islami usuteadlased väidavad, et sisuliselt see teine lauseosa kustutab esimese poole võimalikkuse, sest täpselt võrdne ei saagi kõigi abikaasade vahel olla.

"Minu arvates peaksid naine ja mees olema eelkõige parimad sõbrad," ütleb Omnia. Noogutan vastuseks.
"Nad peavad saama kõigest rääkida, et nende vahel ei oleks saladusi," lisab Omnia.
/.../ nende vahel on tunda lähedust ja harmooniat, mida ma siin abielupaaride vahel harva märkan. Jah, pered on õnnelikud ja üldiselt väga stabiilsed, aga tundub, et abielu on nagu tiimitöö kahe partneri vahel, kellel mõlemal on täita oma kindlad ülesanded. Puudub sõprus ja see miski, mis paneb meid valima omale kaaslast terveks eluks. Mulle jääb mulje, et enamik paare otsustab ühist elu alustada vaid praktilistel põhjustel. 

Egiptuse kliimale on mul ainult üks etteheide: et iga päev on sama ilm. Me kipume Eestis virisema, et meie ilm on nii muutlik nagu ta on, aga Egiptuses hakkan ma seda ilma vaheldumist taga igatsema.

Eestlaste kohta on ta [Ibrahim] öelnud: "Huvitav, kuidas minu ühiskonnas, kus kõik on põhimõtteliselt usklikud, ei ole peaaegu mitte kellelgi moraalitunnetust, ja siin, kus enamik ei ole usklikud, on inimesed tugevama moraaliga kui meil."

No selle koha peal võiks muidugi vastu vaielda ja pikalt moraalitusest rääkida!

Kas õnn on üldse selles, et kõik meie ümber on hästi ja korras? Ei, kindlasti mitte. Kui hindan midagi egiptlaste ellusuhtumises, siis seda, et õnn on meis enestes. Seda ei pea mööda maailma ringi kolades taga otsima (kuigi reisimine on parimaid silmaringi avardamise ja kogemuste kogumise viise). See ei peitu tohutute rahahunnikute all. Õnn on teadlik valik, rõõm inimestest enda ümber, uued kogemused ja avastused, tänulikkus ja teiste õnnelikuks tegemine.

Egiptus on kaunis kaos, mida ei ole võimalik nii-öelda korda seada. Ja ehk ongi see tohuvabohu see, mis on Egiptusele nii omane ja iseloomulik. 

Asjadest lahtilaskmise kunst

Kaisa Lattu. Asjadest lahtilaskmise kunst: oma vähem, ole rohkem

Soovitan soojalt see lihtsate tõdedega raamat läbi lugeda. See võib osutuda silmi avavaks või suisa elu muutvaks lugemiseks.
Ajastul, mil omamine ja asjad on staatuse sümboliks või lausa kultuseks.
Elu on tegelikult palju lihtsam.

Kas ootad seda ühte maagilist hetke, mil oma õnn ja elu enda kätte võtta? 

• Ootad aasta algust, mil kõik lubadused taas kirja panna?
• Ootad uue kuu algust, et võlad käsile võtta?
• Ootad esmaspäeva, et siis tervislikumalt toituma hakata?
• Ootad, millal tööl kiire periood läbi saaks, et seda raamatut alustada? Ootad vihmaseid ilmu, et raamatut alustada?
• Ootad  ellu uut inimest, et saaksid halvast suhtest lahti lasta?
• Ootad aega, millal teenid selle kindla palganumbri, et reisima minna?
• Ootad ilmutust?

Kui kaua sa oled valmis ootama, enne kui oma eluga päriselt alustad ja taipad, et see ei olegi peaproov? Ilmselt ei saa mitte kunagi meist täiuslikke inimesi ja ei tule kõiki täiuslikke olukordi. Mida sa aga saaksid teha, on hakata oma unistustega pihta juba täna ja liikuda samm-sammult edasi.

• Kõigepealt pead endale selgeks tegema, et see, mis sul on, on juba piisav! Kui sa sellest aru ei saa, siis ei lakka sa kunagi ihkamast kõike, mis on uuem, suurem ja uhkem. Saa võitu lõpututest reklaamtahvlitest ja ära lase allahindlustel enda üle võimu saada.
• Alusta oma asjade sorteerimist ja vähendamist.
• Alusta oma päevaplaani lihtsustamist, kohustuste vähendamist, et teha rohkem ruumi meeldivale.

 
Astusin täna hommikul esimese sammu sellel teel. Võtsin ette tualettlaua ühe pisikese sahtli ja sorteerisin läbi. Ei läinud poolt päevagi:) Ei läinud soovituslikku 15 minutitki.
Asju on meil ilmselgelt liiga palju. On ju tuttav see teema, et kapp on riideid täis, aga selga panna midagi ei ole.

Mõni inimene ehk muretseb sellepärast, et ei taha pidevalt samu asju kanda. Usu mind, inimesed ei märka ja neid ei huvita, kas sa kannad samu riideid. Ja kes märkab või teeb märkuse, sellel on ilmselt endaga mingi probleem lahendada, sisemine võitlus pidada. Endaga rahul olevale inimesele ei lähe korda nii tühine asi nagu teiste inimeste riiete kvantiteet või selle üle järje pidamine, kui mitu korda keegi ühte ja sama kampsunit sel nädalal kandis.

Hoidke mõned asjad päris endale ja märkate, kui palju rohkem võluväge ja salapära nendes siis on.
Kunagi pole mõtet tunda ennast halvasti selle pärast, mida näed teiste sotsiaalmeediakontodel. Päris tihti on see seal ju vaid näiline kuvand.
Pane energia sellesse, et oleksid õnnelik päriselus, mitte ainult sotsiaalmeediaseinal.
Väärtusta elu rohkem kui asju, ja oled tõeliselt sõltumatu.

Kogusin sellest raamatust palju häid mõtteid. Minu jaoks üks tõetera teise järel. Puhas kuld!
Võiksin pool raamatut siia ümber kirjutada. Püüan piiri pidada. Lisan vaid veel paar mõtet.

Õpi ütlema EI! Ütle EI iga kord, kui see ei pane su silma särama, kui see pole sulle oluline ja röövib aega nendelt tegevustelt, mis on su südames. Treeni EI ütlemise lihast pidevalt.
Me loome tihti endale ise liiga ebarealistlikke päevaplaane ja seejärel pettume, oleme stressis ja väsinud. Tuleb endale selgeks teha, et lõppude lõpuks on enamasti kõik siiski meie enda prioriteetide küsimus. 

Mis puutub kvaliteetsetesse suhetesse, siis me tunneme tihti survet ja kohustust suhelda ka nende sugulastega ja vanade tuttavatega, kellega tegelikult klappi ei leia. /.../ Lase lahti harjumusest ja keskendu kvaliteedile. /.../ Kindlasti on kõigil meil suhteid, nagu näiteks see klassiõde, kellega kunagi olime parimad sõbrannad, /.../ Vahepeal peab jätma need inimesed mälestustesse ja tuleb lasta neil lihtsalt minna. Tuleb jätta see mälestus nendest lahedatest hetkedest ja võtta omaks mõte, et just tollel hetkel olid nemad su elus tähtsal kohal ja nüüd on aeg edasi liikuda, on juba uued hetked ja uued inimesed. Paari aasta pärast juhuslikult kokku põrgates on jälle tore juttu ajada.

Lõpeta ära suhtlemine inimestega, kes toovad sind alla, materdavad su ideid ja panevad sind enda väärtuses kahtlema.

Me elame ühiskonnas, kus materiaalsed asjad ja märgid näitavad staatust ja edukust. See on koht, kus rikkaks nimetatakse neid, kellel on suurem maja ja kallim auto ning rohkem asju. Maailm, kus ahnus ja agressiivsus ning pidevalt hõivaud olemine tähendab edukust. Mis on tegelikult edukus? Kas asju täis maja koos vanematega, kelle lapsed kasvavad üksi, sest vanemad on pidevalt tööl raha teenimas,et saaks lastele uusi ja veeluuemaid vidinaid osta? Endale uhkema auto osta? Või on edukus see, kui inimene naudib oma päeva ja oma elu, kaasa arvatud aega, mil ta on tööl, ning veedab palju aega inimestega, keda ta armastab. Miks nimetatakse edukaks seda, kes tõuseb karjääriredelil, samal ajal vaeveldes ärevuse küüsis?
Edu ei pea tulema koos piinaga.
Tee seda, mis on su hingega kooskõlas. 

Emakeele(päeva) kaja

Armastan meie ilusat eesti keelt, emakeelt. Öeldakse, et armastusest vihkamiseni on väike samm. Ja nii ongi - vahel tuleb tõesti viha peale, kui ei oska õigesti kirjutada, sest keelereeglid ütlevad midagi muud, kui mu sisetunne. Üldiselt on mul väga hästi arenenud sisetunne ja hea keeletunne. Tahtsin siinkohal vaistlikult kirjutada "keeletunnetus", aga mu lemmikraamatud ÕS ja EKSS ütlesid, et õige on "keeletunne" ehk "keelevaist". No säh sulle! Siis vihastangi ja vihkangi seda armast keelt...

Hiljuti, kümme päeva tagasi, oli emakeelepäev.
Kes kirjutas e-etteütlust, kes käis konverentsil, kes luges, kes jõudis seda kõike teha.

Üle mitme aasta osalesin rahvusraamatukogus toimunud emakeelepäeva konverentsil, mis seekord oli pealkirjastatud "Kas tõesti häbeneme riigikeelt?". Esinesid õiguskantsler Ülle Madise "Ilusa selge eesti keele ülistuseks", ajakirjanik Piret Kriivan "Uusaegne kadaklus - valehäbist või eksiarvamustest", kirjanik Rein Raud "Keel kui vahend ja kui eesmärk", ajakirjanik Märt Treier "Vastulöök", emakeele õpetuse lektor Merilin Aruvee "Iga õpetaja on keeleõpetaja" ja keeleteadlane Martin Ehala "Eesti keel kiirenevas ajas".
Üritus toimus seitsmendal korrusel humanitaarsaalis. Rahvast oli palju. Ettekanded huvitavad, kohati intrigeerivad.

Mulle väga sümpatiseeris Ülle Madise ettekanne, mida saab lugeda ERRi kodulehel.
Toon siinkohal välja tema paar mõtet:Põhiseaduses seatud eesmärk – eriline Eesti, eestlus – läheb vastuollu postmodernistlike arusaamadega. Ja las läheb! Üleilmne ühetaolisus, kus kadunud on rahvuslikud-riiklikud rituaalid, sümbolid, keeled, kultuuriruumid, kõik, mis tekitab rahvuslikku ühistunnet, on utoopia.
/.../ Eesti vajab jätkuvalt sümboleid, rituaale, rahvuslikku uhkust, müüte ja kangelasi. Põhiseadus on põhiseadus just selle pärast, et ta on püsinud juba üle inimpõlve, nüüdseks on ta saanud omaks, kõigi oma sünnimärkide, ajalukku jäänud sõnade ja inimnäolisusega. Oma hümni, lippu ja riigipühasid oleme hästi hoidnud. Hoidkem ka eesti keelt – maailmas ainulaadset mõtlemise, loomise, mängimise ja mäletamise viisi – kui hindamatut varandust. 

Õhtul kuulasin veel e-etteütluse üle ja kirjutasin läbi. Peaaegu veatult! Seega võin endale õlale patsutada. Üks komakene läks kaduma, kuigi ma mõtlesin sellele. Paari koha peal jäin veel mõttesse, aga panin siiski õigesti. Tegelikult võin öelda, et oli lihtne etteütlus. On olnud palju keerulisemaid. Palju oli ka paralleelvariante, mis päästsid mu päeva:) Nii et seekord polnud põhjust ka keelereeglite peale pahane olla.

Ja siis otsitakse veel ka kõige eestilikumat sõna. Oma sõna saab igaüks kirja panna ERRi kodulehel.
Kahju, et ainult ühe sõna võib valida ja kirja panna. Mõtlesin selle peale ja mul on neid terve rodu. 
Pööriöö. Öö. Päev. Õhtu. Lõuna. Tubli. Töö. Tõde ja õigus. Eesti. Ööbik. Lõoke. 
Ja neid oleks veelgi.

Ilusat emakeele kasutamist meile kõigile!

Elu tulvil lootust ja imet

Barbara von Normann-Coleman. Elu tulvil lootust ja imet.

Väga kummaline raamat.
Kokkuvõtvalt: Pahur ameerika tädi tuleb Eestisse ja pole siin mitte millegagi rahul. Tulles teise kultuurikeskkonda peaks ikka arvestama kohalike oludega, mitte kõike ameerikalikku siia ümber kantima.

Aga algab kõik ikka Ameerikas.
Mitte-kassiinimene hangib endale (teiste pealekäimisel?) järjepanu kolm kassi.
Kauaaegne sõber, väga järjekindel mees, teeb talle abieluettepaneku. Ja nad abielluvadki.
Paar kuud peale abikaasa ootamatut surma armub ta eestlannasse, kellest saab peagi tema elukaaslane ja hiljem ka abikaasa.
Jah, armumise vastu ei saa, aga sellele (alati ja igal tingimusel) järele anda - no ma ei tea...
Leida selles veel imesid ja seda kõike piibli tsitaatidega õigustada... Ei ole minu teema. Ei mahu minu normaalsusesse.
Ehtameerikalik, ütleks ma.
Kes tahab, see loeb, aga omal riisikol.

Minu Okeaania

Lembe Mõttus. Minu Okeaania: tagasi kiviaega?

Kaks hullu Eesti naist jätavad mehed ja lapsed koju ning lähevad seiklema kiviaega. Umbes nii võiks vist kogu raamatu sisu kokku võtta.
Paapua Uus Guinea, Saalomoni saared, Vanuatu...
Jamad algasid juba (!) Austraalias, küll olid probleemid tolliga, viisadega, lennupiletitega. Paarist lennust jäeti nad lihtsalt maha ning see tõi kaasa asjatud rahakulutamised interneti ja öömaja peale.

Reisi alguse kirjeldus:

See päev algas nagu iga reis: asjad on kadunud, midagi on maha unustatud ja lennujaama oleme nagunii hiljaks jäänud!
Mulle ei halastatud - koos oma lennuhirmuga pidin kaasa tegema seitseteist [17!] õhkutõusmist ja maandumist, enne kui kuu kasvab kolm korda täis.

Ilmekas näide "mõnest" lennust:)

Oli ütlematagi selge: et kogu see kava läbi teha, tuleb kõigepealt õigeks ajaks esimesele lennule jõuda. Hoolimata ohtrast "kummivilistamisest" ja järskudest pidurdustest me õnneks ka oma Tallinna-Londoni lennule jõudsime.
Juba peaaegu Paapuas päral! 

Helistasime jälle  Port Moresbysse Pole'ile ja teatasime, et me ei tulegi.
"Oh, kui kurb! Kas õhtul hiljem ka ei tule? Kas te tulete homme? Ma hoian teie tuba homseni."
Vastasime, et kahjuks ei tule me ei õhtul ega homme ja et kaks päeva, mille olime plaaninud veeta Port Moresbys, jooksid liiva, sest meid ei lasta Austraaliast välja.
"Imelik jah, tavaliselt ei lasta ju Austraaliasse sisse." Pole'i naljasoon küll umbes polnud. 

Seiklused jätkuvad:
Madang Queen pidi alustama sõitu Wewakki kell neli pärastlõunal. /.../
Pistsime pea kubriku uksest sisse. Meie ees laiutas suur lage põrand. Toole ega muid istumisaluseid polnud. See oligi meie teine klass! /.../ 
Läppunud higilehk tahtis tappa ja murdis inimesi juba trepi väljapääsupoolsel otsal./.../
Meile kui esimestele ja ilmselt ka viimastele sellel laeval reisivatele heledanahalistele naistele anti privileeg kasutada meeskonna WCd. Sinna mahtus parasjagu sisse, kui juba koridoris püksid maha ajada ja siis potini tagurdada./.../
Niiske, porine ja kõikuv neljateistkümnetunnine laevapõrandal veedetud õuduste öö sai lõpuks otsa. 

Päike tõusis - kuldne kuum Paapua päike -, maalis mäed tumeroheliseks ja kiiskas mulle silma. Mõtlesin tagasi nendele paljudele hulludele katsumustele, mida olime selle reisi vältel kogenud, ja imestasin endamisi. Kõikide eelduste kohaselt oleks kogu läbielatu pidanud meie reisikihule lõplikult kriipsu peale tõmbama, ent imelikul kombel oli see hoopis tugevamaks muutunud. 
Kui Port Moresby rahvusvaheliste lendude terminali uks meie taga kinni vajus ja me Saalomoni saartele suunduva lennuki poole kõndisime, tabas meid äge melanhoolia. Me ei tahtnud ära minna. Täiskuust täiskuuni Paapua Uus-Guineas elada oli meile rännak läbi aja - XXI sajandil püüdsime hakkama saada tingimustes, mis muu maailma puhul said otsa veidi pärast kiviaega. Paapuatele on see reaalsus. Olevik.

Paapua Uus-Guinea vintsutustest otsustasime taastuda tillukesel idüllilisel saarel nimega Tavanipupu.

Järgmiseks ja veel suuremaks ekstreemsuseks saigi 7-tunnine avamerereis kalalootsikuga Tavanipupu saarele (see siis juba Saalomoni saartel).
Agniti mõlema kannika peale oli suurest põrkamisest tekkinud kolmesentimeetrise läbimõõduga vesivill. Veel pool tundi põrumist ja see lõhkes, jättes järele suure veritseva haava.

Restoran ei kujutanud endast mingit puhaste valgete linadega lauakesi, tihasetoit hiiglaslikul taldrikul, vaid hubast jutuajamis- ja kohtumiskohta, kus võis kõhu täis süüa suurtest värskelt püütud homaaridest, krabidest ka hiiglaslikest krevettidest. 

Väga seiklusrikas, lausa liiga seiklusrikas reis, ütleks ma. Ja see ei jäänud viimaseks!
...varsti leidsin end taas lennukist, et sõita tagasi Vanuatusse, ülisõbralike inimeste juurde, massiturismist puutumata kohalikesse küladesse ja džunglisse. Kes on juba tee Okeaaniasse leidnud, tuleb ikka tagasi!

Aitäh oma seiklusi jagamast! Aga sellest mulle täiesti piisab. Paljugi tuttavat tuli ette raamatust "Meri ja kuked". Nii ekstreemsed paigad mind ei köida, kui, siis eemalt ja raamatu vahendusel.

Puhkuse veedame kõik Saaremaal:)

Möödunud nädalavahetuse veetsime Saaremaal. Puhates, spaa protseduure nautides, sünnipäevi tähistades, linnatänavail promeneerides ja filmi vaadates. Ikka "Tõde ja õigus", mis praegu ju igat eestlast kohustab kinno minema. Ei hakka siinkohal pikalt heietama, ütlen vaid, et maha on saadud suurepärase asjaga.
Ilmad olid tõeliselt kevadised, päike kuldas ja taevas sinetas. Ainult tuul oli viluvõitu ja pühapäeva hommik tõi endaga kaasa lume/lörtsisaju.
Imeline puhkusereis päädis hundihukuga. Ehk siis üks rahvuslooma esindav isend otsustas enesetapu sooritada hullunult auto ette hüpates. Autoga õnneks saime peale formaalsuste korda ajamisi koju sõita. Küll oli selles oluline roll täita ka mitmetel headel inimestel, kes aitasid veidi räbaldunud auto esiotsa niivõrd kõpitseda, et midagi ei ripnenud ega takistanud ratastel ringi käia. Kuna tegu pole isikliku autoga, hundist rääkimata, siis illustreerivaid fotosid ei tule.
Paar iseloomustavat klõpsu sai tehtud Kuressaare lossi lähistel.