Kaks hullu Eesti naist jätavad mehed ja lapsed koju ning lähevad seiklema kiviaega. Umbes nii võiks vist kogu raamatu sisu kokku võtta.
Paapua Uus Guinea, Saalomoni saared, Vanuatu...
Jamad algasid juba (!) Austraalias, küll olid probleemid tolliga, viisadega, lennupiletitega. Paarist lennust jäeti nad lihtsalt maha ning see tõi kaasa asjatud rahakulutamised interneti ja öömaja peale.
Reisi alguse kirjeldus:
See päev algas nagu iga reis: asjad on kadunud, midagi on maha unustatud ja lennujaama oleme nagunii hiljaks jäänud!
Mulle ei halastatud - koos oma lennuhirmuga pidin kaasa tegema seitseteist [17!] õhkutõusmist ja maandumist, enne kui kuu kasvab kolm korda täis.
 | ||
| Ilmekas näide "mõnest" lennust:) |
Oli ütlematagi selge: et kogu see kava läbi teha, tuleb kõigepealt õigeks ajaks esimesele lennule jõuda. Hoolimata ohtrast "kummivilistamisest" ja järskudest pidurdustest me õnneks ka oma Tallinna-Londoni lennule jõudsime.
Juba peaaegu Paapuas päral!
Helistasime jälle Port Moresbysse Pole'ile ja teatasime, et me ei tulegi.
"Oh, kui kurb! Kas õhtul hiljem ka ei tule? Kas te tulete homme? Ma hoian teie tuba homseni."
Vastasime, et kahjuks ei tule me ei õhtul ega homme ja et kaks päeva, mille olime plaaninud veeta Port Moresbys, jooksid liiva, sest meid ei lasta Austraaliast välja.
"Imelik jah, tavaliselt ei lasta ju Austraaliasse sisse." Pole'i naljasoon küll umbes polnud.
Seiklused jätkuvad:
Madang Queen pidi alustama sõitu Wewakki kell neli pärastlõunal. /.../
Pistsime pea kubriku uksest sisse. Meie ees laiutas suur lage põrand. Toole ega muid istumisaluseid polnud. See oligi meie teine klass! /.../
Läppunud higilehk tahtis tappa ja murdis inimesi juba trepi väljapääsupoolsel otsal./.../
Meile kui esimestele ja ilmselt ka viimastele sellel laeval reisivatele heledanahalistele naistele anti privileeg kasutada meeskonna WCd. Sinna mahtus parasjagu sisse, kui juba koridoris püksid maha ajada ja siis potini tagurdada./.../
Niiske, porine ja kõikuv neljateistkümnetunnine laevapõrandal veedetud õuduste öö sai lõpuks otsa.
Päike tõusis - kuldne kuum Paapua päike -, maalis mäed tumeroheliseks ja kiiskas mulle silma. Mõtlesin tagasi nendele paljudele hulludele katsumustele, mida olime selle reisi vältel kogenud, ja imestasin endamisi. Kõikide eelduste kohaselt oleks kogu läbielatu pidanud meie reisikihule lõplikult kriipsu peale tõmbama, ent imelikul kombel oli see hoopis tugevamaks muutunud.
Kui Port Moresby rahvusvaheliste lendude terminali uks meie taga kinni vajus ja me Saalomoni saartele suunduva lennuki poole kõndisime, tabas meid äge melanhoolia. Me ei tahtnud ära minna. Täiskuust täiskuuni Paapua Uus-Guineas elada oli meile rännak läbi aja - XXI sajandil püüdsime hakkama saada tingimustes, mis muu maailma puhul said otsa veidi pärast kiviaega. Paapuatele on see reaalsus. Olevik.
Paapua Uus-Guinea vintsutustest otsustasime taastuda tillukesel idüllilisel saarel nimega Tavanipupu.
Järgmiseks ja veel suuremaks ekstreemsuseks saigi 7-tunnine avamerereis kalalootsikuga Tavanipupu saarele (see siis juba Saalomoni saartel).
Agniti mõlema kannika peale oli suurest põrkamisest tekkinud kolmesentimeetrise läbimõõduga vesivill. Veel pool tundi põrumist ja see lõhkes, jättes järele suure veritseva haava.
Restoran ei kujutanud endast mingit puhaste valgete linadega lauakesi, tihasetoit hiiglaslikul taldrikul, vaid hubast jutuajamis- ja kohtumiskohta, kus võis kõhu täis süüa suurtest värskelt püütud homaaridest, krabidest ka hiiglaslikest krevettidest.
Väga seiklusrikas, lausa liiga seiklusrikas reis, ütleks ma. Ja see ei jäänud viimaseks!
...varsti leidsin end taas lennukist, et sõita tagasi Vanuatusse, ülisõbralike inimeste juurde, massiturismist puutumata kohalikesse küladesse ja džunglisse. Kes on juba tee Okeaaniasse leidnud, tuleb ikka tagasi!
Aitäh oma seiklusi jagamast! Aga sellest mulle täiesti piisab. Paljugi tuttavat tuli ette raamatust "Meri ja kuked". Nii ekstreemsed paigad mind ei köida, kui, siis eemalt ja raamatu vahendusel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar