Armastan meie ilusat eesti keelt, emakeelt. Öeldakse, et armastusest vihkamiseni on väike samm. Ja nii ongi - vahel tuleb tõesti viha peale, kui ei oska õigesti kirjutada, sest keelereeglid ütlevad midagi muud, kui mu sisetunne. Üldiselt on mul väga hästi arenenud sisetunne ja hea keeletunne. Tahtsin siinkohal vaistlikult kirjutada "keeletunnetus", aga mu lemmikraamatud ÕS ja EKSS ütlesid, et õige on "keeletunne" ehk "keelevaist". No säh sulle! Siis vihastangi ja vihkangi seda armast keelt...
Hiljuti, kümme päeva tagasi, oli emakeelepäev.
Kes kirjutas e-etteütlust, kes käis konverentsil, kes luges, kes jõudis seda kõike teha.
Üle mitme aasta osalesin rahvusraamatukogus toimunud emakeelepäeva konverentsil, mis seekord oli pealkirjastatud "Kas tõesti häbeneme riigikeelt?". Esinesid õiguskantsler Ülle Madise "Ilusa selge eesti keele ülistuseks", ajakirjanik Piret Kriivan "Uusaegne kadaklus - valehäbist või eksiarvamustest", kirjanik Rein Raud "Keel kui vahend ja kui eesmärk", ajakirjanik Märt Treier "Vastulöök", emakeele õpetuse lektor Merilin Aruvee "Iga õpetaja on keeleõpetaja" ja keeleteadlane Martin Ehala "Eesti keel kiirenevas ajas".
Üritus toimus seitsmendal korrusel humanitaarsaalis. Rahvast oli palju. Ettekanded huvitavad, kohati intrigeerivad.
Mulle väga sümpatiseeris Ülle Madise ettekanne, mida saab lugeda ERRi kodulehel.
Toon siinkohal välja tema paar mõtet:Põhiseaduses seatud eesmärk – eriline Eesti, eestlus – läheb vastuollu postmodernistlike arusaamadega. Ja las läheb! Üleilmne ühetaolisus, kus kadunud on rahvuslikud-riiklikud rituaalid, sümbolid, keeled, kultuuriruumid, kõik, mis tekitab rahvuslikku ühistunnet, on utoopia.
/.../ Eesti vajab jätkuvalt sümboleid, rituaale, rahvuslikku uhkust, müüte ja kangelasi. Põhiseadus on põhiseadus just selle pärast, et ta on püsinud juba üle inimpõlve, nüüdseks on ta saanud omaks, kõigi oma sünnimärkide, ajalukku jäänud sõnade ja inimnäolisusega. Oma hümni, lippu ja riigipühasid oleme hästi hoidnud. Hoidkem ka eesti keelt – maailmas ainulaadset mõtlemise, loomise, mängimise ja mäletamise viisi – kui hindamatut varandust.
Õhtul kuulasin veel e-etteütluse üle ja kirjutasin läbi. Peaaegu veatult! Seega võin endale õlale patsutada. Üks komakene läks kaduma, kuigi ma mõtlesin sellele. Paari koha peal jäin veel mõttesse, aga panin siiski õigesti. Tegelikult võin öelda, et oli lihtne etteütlus. On olnud palju keerulisemaid. Palju oli ka paralleelvariante, mis päästsid mu päeva:) Nii et seekord polnud põhjust ka keelereeglite peale pahane olla.
Ja siis otsitakse veel ka kõige eestilikumat sõna. Oma sõna saab igaüks kirja panna ERRi kodulehel.
Kahju, et ainult ühe sõna võib valida ja kirja panna. Mõtlesin selle peale ja mul on neid terve rodu.
Pööriöö. Öö. Päev. Õhtu. Lõuna. Tubli. Töö. Tõde ja õigus. Eesti. Ööbik. Lõoke.
Ja neid oleks veelgi.
Ilusat emakeele kasutamist meile kõigile!
Hiljuti, kümme päeva tagasi, oli emakeelepäev.
Kes kirjutas e-etteütlust, kes käis konverentsil, kes luges, kes jõudis seda kõike teha.
Üle mitme aasta osalesin rahvusraamatukogus toimunud emakeelepäeva konverentsil, mis seekord oli pealkirjastatud "Kas tõesti häbeneme riigikeelt?". Esinesid õiguskantsler Ülle Madise "Ilusa selge eesti keele ülistuseks", ajakirjanik Piret Kriivan "Uusaegne kadaklus - valehäbist või eksiarvamustest", kirjanik Rein Raud "Keel kui vahend ja kui eesmärk", ajakirjanik Märt Treier "Vastulöök", emakeele õpetuse lektor Merilin Aruvee "Iga õpetaja on keeleõpetaja" ja keeleteadlane Martin Ehala "Eesti keel kiirenevas ajas".
Üritus toimus seitsmendal korrusel humanitaarsaalis. Rahvast oli palju. Ettekanded huvitavad, kohati intrigeerivad.
Mulle väga sümpatiseeris Ülle Madise ettekanne, mida saab lugeda ERRi kodulehel.
Toon siinkohal välja tema paar mõtet:Põhiseaduses seatud eesmärk – eriline Eesti, eestlus – läheb vastuollu postmodernistlike arusaamadega. Ja las läheb! Üleilmne ühetaolisus, kus kadunud on rahvuslikud-riiklikud rituaalid, sümbolid, keeled, kultuuriruumid, kõik, mis tekitab rahvuslikku ühistunnet, on utoopia.
/.../ Eesti vajab jätkuvalt sümboleid, rituaale, rahvuslikku uhkust, müüte ja kangelasi. Põhiseadus on põhiseadus just selle pärast, et ta on püsinud juba üle inimpõlve, nüüdseks on ta saanud omaks, kõigi oma sünnimärkide, ajalukku jäänud sõnade ja inimnäolisusega. Oma hümni, lippu ja riigipühasid oleme hästi hoidnud. Hoidkem ka eesti keelt – maailmas ainulaadset mõtlemise, loomise, mängimise ja mäletamise viisi – kui hindamatut varandust.
Õhtul kuulasin veel e-etteütluse üle ja kirjutasin läbi. Peaaegu veatult! Seega võin endale õlale patsutada. Üks komakene läks kaduma, kuigi ma mõtlesin sellele. Paari koha peal jäin veel mõttesse, aga panin siiski õigesti. Tegelikult võin öelda, et oli lihtne etteütlus. On olnud palju keerulisemaid. Palju oli ka paralleelvariante, mis päästsid mu päeva:) Nii et seekord polnud põhjust ka keelereeglite peale pahane olla.
Ja siis otsitakse veel ka kõige eestilikumat sõna. Oma sõna saab igaüks kirja panna ERRi kodulehel.
Kahju, et ainult ühe sõna võib valida ja kirja panna. Mõtlesin selle peale ja mul on neid terve rodu.
Pööriöö. Öö. Päev. Õhtu. Lõuna. Tubli. Töö. Tõde ja õigus. Eesti. Ööbik. Lõoke.
Ja neid oleks veelgi.
Ilusat emakeele kasutamist meile kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar