26. juuni 2019

Üks väike valge tuvi

Lille Roomets. Üks väike valge tuvi

Kirjastuse Tänapäev 2018. a. romaanivõistluse võitnud noorsooromaan on Lille Roometsa debüütteos.

Pealkirjaks ja raamatu kandvaks motoks on vana hea liisusalm:
Üks väike valge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, mitu seppa seda parandama peavad, seda ütled sina, vana tatinina.

Meie ajal loeti seda küll veidi teisiti:
Üks hele valge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, mitu seppa peavad seda parandama, seda ütled sina, vana tatinina.
(Kui nüüd norida, siis 'helevalge' ja 'lukuvõti' sarnaselt 'tatinina'le peaksid ka kokku kirjutatud saama:)).

Peategelane on 16. a. Karksi-Nuia tütarlaps Kerttily, kes varjub probleemide, valu, leina, koolikiusamise jms eest vaikimise taha. See vaikimine ei ole aga trotslik ja võitlev, vaid hoopis teraapiat vajav haiguslik seisund, ärevushäire.

Asjad, mis teiste jaoks olid loomulikud, on Kerttily jaoks tohutud eneseületused: kehalise tunni eel riiete vahetamine, koolis vetsu kasutamine... Ja rääkimine. Kerttily varjab end vaikuse taha. Kuid ema mõistatuslik hukkumine sunnib tüdruku tegutsema. Üksi. Sest ta ei tea, keda usaldada või kes valetab ja varjab. Abi on aga lähemal, kui ta loota oskaks, ja inimesi, kellele tänulik olla, rohkem, kui ta arvanud oli.

Selektiivne mutism ehk valikuline vaikimine on lapsepõlves tekkinud ärevushäire, mida iseloomustab võimetus rääkida teatud sotsiaalsetes tingimustes.
...See lause lihtsalt tähendab. et sa saad oma lähedaste inimestega ja rahulikes oludes vabalt suhelda, aga teatud oludes, sinu puhul siis koolis, ei ole sa võimeline rääkima, sest koolis tuleb sulle liiga suur ärevus sisse.

Kiirelt edenev ja auga tunnustuse ära teeninud teos!

17. juuni 2019

Pulmapäevast meil möödund aastaid...

On kuskil pulmapäev - ma nii kuulen.
Kaigub kellahääl mu kõrvu tuules.
Pulmapäevast meil möödund aastaid,
tolmuks ammu roosid kuivand on

Taas löövad kellad nii kui enne,
aastaid hiljem jälle tunnen õnne.
Kella kaunis hääl meeltes tuikab,
noor ja kaunis oled mulle siis.

Taas löövad kellad möödund aegu,
valges kleidis liugleks nagu praegu
siin kui tantsiksin õhtust koitu,
meelest minna iial see ei või.

viis C. Saint-Saëns ; sõnad: Jüri Kõrgema

Minu Šveits

Anu Elmer-Ehin. Minu Šveits: kahepaikne vahejaamas.

Üks äraütlemata vahva lugemine. Selline, mis kisub kaasa, paneb vihastama ja ei lase lõpetada enne, kui viimane lehekülg käes.
Olin nii raamatus sees, et ei märganud ühtegi mõtet, lauset kirja panna, välja kirjutada. Nii kahju! Tean, et seal oli palju häid ütlemisi.
Igal juhul julgen seda raamatut küll vägagi soovitada.
Ja veel - imeline kaanekujundus!

Küsimused muidugi tekkisid ja jäid. Kas kogu Šveitsi piires on nii palju kummastavat või on see siiski pigem väikeste kogukondade teema?

Olen siin blogis pikalt ka varjusurmas olnud. No mis teha? Elu on kiire. Tegemist on palju. Ja olgem ausad, eks ma olen ikka kõvasti põdenud ka - ei oleks iial osanud arvata, et ühe lemmikblogi likvideerimine mulle nii rängalt mõjub. (Tervisi Sulle, Mae, kui juhtud siia mu hala lugema!)