Anu Elmer-Ehin. Minu Šveits: kahepaikne vahejaamas.
Üks äraütlemata vahva lugemine. Selline, mis kisub kaasa, paneb vihastama ja ei lase lõpetada enne, kui viimane lehekülg käes.
Olin nii raamatus sees, et ei märganud ühtegi mõtet, lauset kirja panna, välja kirjutada. Nii kahju! Tean, et seal oli palju häid ütlemisi.
Igal juhul julgen seda raamatut küll vägagi soovitada.
Ja veel - imeline kaanekujundus!
Küsimused muidugi tekkisid ja jäid. Kas kogu Šveitsi piires on nii palju kummastavat või on see siiski pigem väikeste kogukondade teema?
Olen siin blogis pikalt ka varjusurmas olnud. No mis teha? Elu on kiire. Tegemist on palju. Ja olgem ausad, eks ma olen ikka kõvasti põdenud ka - ei oleks iial osanud arvata, et ühe lemmikblogi likvideerimine mulle nii rängalt mõjub. (Tervisi Sulle, Mae, kui juhtud siia mu hala lugema!)
Tervitan ja kallistan vastu! Hetkel veel ebaselge, aga võib juhtuda, et Hiiumaa pressib nii võimsalt peale, et ühe hiiumaise blogi pean ähk siiski looma :) Aga raamatute-etenduste-reiside kajastamise kohustust ma endale enam küll ei suuda võtta.
VastaKustutaŠveitsi-raamatust ajendatud mõtted on mul vägagi sarnased Sinu omadele - ärritas ja rõõmustas üheaegselt.
Ise loen praegu Õnnepalu "Aakrit" - võrratu ja imeline, isegi tunduvalt parem "Pariisist"!
Satun ka viimasel ajal harvemini siia. Ja mis tore üllatus! Saadan Sulle vastu ka tervitusi ja kallistusi. Tore, kui Hiiumaa tahab blogisse saada! Mina olen kohe kõigi käte ja jalgade ja muude kehaosadega poolt:) Eks see raamatute, reiside ja etenduste kajastamine olegi selline pisut komplitseeritud. Aga ma ikka nagu enda tarvis olen püüdnud üles märkida, siis hea meenutada pärast... Aga olen hetkel ka kuidagi palju (endale) võlgu jäänud. Elu tahab elamist ja mitmed asjad on vahele tulnud (nii head, kui ka veidi halvemad). Sinuga ei suuda ma iialgi lugemises võistelda, see on siililegi selge. Praegu loen raamatut, mis vist Sinu blogis viimaseks kajastuseks jäi ja meenutan, mis Sa seal kirjutasidki...
VastaKustutaPai Sulle!