Olla üheksavägine

Lehte Hainsalu. Olla üheksavägine.

Keskkoolitüdrukuna sai esimene tõsiseltvõetav referaat koostatud Lehte Hainsalu loomingust. Sellest ajast on mulle meelde jäänud luuletused "Rukis loob pead", "Kassipoeg kressides" ja muidugi väga eriliselt "Olla veel laps".
Lapsepõlvest meenuvad sellised raamatud nagu "Anned ja Marid" ning "Suur vend Mati ja väike õde Kati".
Nüüd oli võimalus aastate eest alustatud mosaiik kokku panna, pusle puuduvad tükid oma kohale asetada.
Lehte Hainsalu on inimene, keda olen terve oma teadliku elu vargsi distantsilt jälginud, imetlenud tema tasast tarkust ja toimekust. Eesti keele hea tajuja ja valadajana on ta suureks eeskujuks, eestkõnelejaks ja motivaatoriks. Möödunud aastal ühes oma 80. sünnipäeva puhul tehtud intervjuus on ta öelnud:
/.../ kirjutamine on elamise viis. Mina elan eesti keeles. 
See on võrratult kaunis!
Usun, et need, kes tunnevad kirjutamise vajadust, teavad, millest ta räägib.

Ja järgnevalt siis mõned väljakirjutused raamatust, nagu mul ikka kombeks.

Lapsevanematel ongi ebamoraalne fantaasia...

Lehte on alles laps mis laps, aga oskab tähele panna, kuidas kullast klotsersõrmusega sõrm (GP) lappab rahataskut, otsides üht märkmelehte ja libistades seejuures üle paksu 25rublaste paki. Ei seesugusest saa abielumeest, kuidas võivad lapsevanemad nii lapsikud olla, mõtleb Lehte, aga ei ütle midagi. Nii tark on ta küll.

Lapsed kui Jumala kingitus tuleb vabaks anda; meest, kelle saatus määranud, tuleb kaisus hoida nii heas kui kurjas.

Isiku kahestumist siiski ei sünni, valetamise süüd enda peale ei võta, see on lihtsalt tööprobleemide loominguline lahendamine.

Valge paberi kutse on nagu õnnetus, mis ei hüüa tulles. Ütled küll enesele, Lehte, enne parandad 5.b klassi kirjandid ja triigid Ilmari särgid, aga tulemus on see, et kui öö käes, pole kolme kumbagi, ei luuletust, ei särke, ei hindeid. Hea, et arstiks õppima ei läinud, kes garanteeriks, et pimesoolelõikuse ajal ei lange kirjatsurale-kirurgile pähe romaan nagu Niagara kosk. Mispidi siis ennast ületada? Kuidas kirjutada, kui kirjutamise aeg ja koht ei sobi? Nüüd on nii, et tuleb neljas klass panna kirjutama klassikirjandit; päike vaatab vasakult suurtest akendest, plikade pead on töö kohal kummargil, päike kuldab patse, need meenutavad viljapäid; kui kell heliseb, on õpetajal üles märkida kaks salmi luuletust Rukis loob pead (kuigi tahtis hoopis teist luuletust läbi mõtelda) ja parandada kolmkümmend kaks üleplaanilist vihikut.

Hommik on vaikne ja tuuleta.
Aimaks kui midagi head
Inimlaps, seisa ja kuulata:
rukis loob pead!

Seisan ja kuulatan aeva:
rukis loob pead...
Küll on ses rõõmu ja vaeva -
luua endale pead

Siit Lehte kolmas õppetund - pane inimesele sõnad suhu, kuidas ta võiks kõrgemal pool asja seletada, siis ongi tehtud.

Siit sugeneb neljas vene elutarkus - bumaaga peab olema, ainuüksi paber vastutab. 

Millal tuleb siis Lehte enda aeg, kus midagi teha ei tule, sest tegema ei pea, pole vaja, pole sundust ega kohustust ega käsku ega kamandust? Mida Lehte ise õieti tahab? 
Tundub, et Lehte tahabki lugeda, kirjutada, jagada seda, mida on kogunud.

...peaminister Savisaar on kehtestanud talongisüsteemi, nõnda et seepi saab osta sajandiks ette, aga leib on kauplustest otsas, kui enne ööd Toompealt alla minnakse. 

Lehte ei tunne puudust neist, keda pole, kuid võiksid olla, ta on harjunud omaette toimetama ning igav pole kunagi.

Lehte tunneb ära rahumeelse mittenõustumise tunde, mis tal on Võnnus luti-stseenis külanaistega; nagu ka hiljem läbi elu - ei vaidle ega allu, mitte kahte kumbagi. See ongi eestlase ürgpõhi - ära vaidle ülemvõimuga, aga ära kuuletu sellele. Ainus võimalus väiksel suurte seas kesta.

Need tarkuse- ja mõtteterad on hea endale meelde talletada. Aitäh jagamast!

Ustavussidemed

Delphine de Vigan. Ustavussidemed.
Prantsuse tunnustatud autori teos räägib elulise loo 12-aastasest poisist Theost, tema sõbrast Mathisest, viimase emast Cecilest ja poiste õpetajast Helenest. Oluline roll on ka Theo lahutatud vanematel, kelle juures poiss vaheldumisi nädalakaupa elab.
Raamatu tutvustuses on öeldud muuseas: Püüdes mõista oma vaenutsevaid vanemaid, on ta murdumas lojaalsuskonfliktis ning leiab enda jaoks ainsa väljapääsu pidevas alkoholipruukimises.
Romaani läbiv teema on ustavus. Ustavussidemed loovad perekonna ja seovad pereliikmed üksteisega. Kui vanemad ei käitu vastutustundlikult, peavad lapsed üha enam vanemate rolli üle võtma. Mathis on alles laps, aga ta on seatud raskete valikute ette: jääda lojaalseks oma perekonnale või lähtuda sõbra huvidest.

Kiirelt edenenud raamat, mõne tunni lugemine. Teadsin, et lehekülgi on 140 ringis. Aga kui lugesin viimase lause ja lehte pöörasin, siis karjatasin: eiiiiiiiiiiiiiiiii! Ei ole võimalik! See ei saa olla viimane lause! See lõpp tuli nii ruttu ja ootamatult. Jälle! Miks alati jäävad kõik otsad lahtiseks? Mis edasi sai????
Ei tahaks ennast kordama hakata, aga ikkagi pean. Just selliste kiirete lõppude ja lahtiste otste tõttu ei meeldigi mulle ilukirjandus. Elus peab nagunii kõik asjad (loe: oma probleemid) ise lahendama, hakka nüüd siis veel romaanile ka ise (õnnelikku) lõppu juurde mõtlema. No tänan väga!:)

Aga hea lugemine oli, seda tuleb ometigi möönda!

Kõige tähtsam on armastus

Emily Giffin. Kõige tähtsam on armastus.
Rahvusvaheline bestseller kirjastuselt Kunst.

Üks neist raamatutest, mille olen uudiskirjanduse näitusel järjekorda pannud. Alati, kui raamatukogult tuleb teade niisuguse raamatu saabumisest, tekib mul küsimus - kas ja millal olen ma selle raamatu tellinud. Aga esimene ehmatus läheb mööda ja enamasti pean siiski tunnistama, et oli hea valik küll.
Ameerikalik perekonnalugu, peaaegu nelisada lehekülge. Igav ei hakanud, pigem ikka tahtsin teada, mis lõpuks saab. Eks nagu ikka, lõpp tuli liiga ruttu, oleks veel tahtnud lugeda, mis edasi sai...
Mis ennist mainitud ameerikalikkusesse puutub, siis minu jaoks on ikka kuidagi võõrastavad sellised suhted, ülepaisutatud tundepuhangud, suured sõnad jms. Üks küsimus tekkis ka - kuidas naised suudavad ja oskavad nii vastikult käituda?!? Eriti veel oma abikaasaga. Mees on ju ka inimene!
Kui veidi vinguda, siis: vigu nagu sigu või on toimetaja kaduma läinud (kujutlen, et nii ütleks Mae:) Lehvitan Sulle!:)).

Mõned (kontekstivälised) nopped ikka ka, mis mingil põhjusel puudutasid:

Imelik, kui erinevalt lein inimestes avaldub...
"Lein on müsteerium, mis tuleb läbi elada, mitte probleem, mida peab lahendama."

"... vabanda ... aga ma ei kannata Veevalajaid! Nad on kurikuulsad oma jaheduse poolest. Eraklikud." 

"...kas elu eesmärk on õnnelik olla - või teised inimesed õnnelikuks teha?"
"... aga kas siis teiste õnnelikuks tegemine ei tee sind õnnelikuks?" 

"Ma teen sinu ja Harperi heaks kõike. Kõike. Kas sellest ei piisa?"
Silmitsen teda pikalt ja mõtlen, et selles ongi meie kriisi tõeline tuum ja et see on küsimus, millega olen aastaid oma pead vaevanud. Kas sellest piisab, kui ollakse partnerid ja lapsevanemad? Kui jagatakse ühist ajalugu ja väärtusi - ning mis kõige tähtsam, sügavat ja püsivat armastust ühise lapse ja perekonna vastu? Kas see suudab meid koos hoida ja aitab meil ületada seda, et meie kooselus puudub see raskesti tabatav osake, millest ma pole kunagi päriselt aru saanud, aga mille kohta ma lihtsalt tean, et seda pole?

Võib-olla kõlab seegi imalalt ja ameerikalikult, aga domineerima jääb lõpuks siiski tõdemus, et kõige tähtsam on armastus, nagu pealkirigi ütleb. No - aamen selle peale:) Armastus ongi ju tähtis!

Minu Dubai

Susan Luitsalu. Minu Dubai: klaasist linna kuldne sära.

Taas üks vahva raamat Minu-sarjast. Hästi kirjutatud, eriliselt hea kaanekujundusega, mis andis kogu kupatusele hunniku plusspunkte juurde.
Palju glamuuri - marmorpõrandaid ja ülekullatud pindasid, pilvelõhkujaid, nelja-viie või isegi kaheksarealisi sõiduteid, mis kaetud peegelsileda asfaldiga ning ümbritsetud piirete ja betoonseintega. Luksus on igapäevaselt kättesaadav. Kui kaubanduskeskus või töökoht asub elukohast üle tee, siis tuleb sinna pääsemiseks ette võtta korralik ring ja muidugi autoga, sest jala keegi ei käi. Nii võiks jätkata veel pikalt, aga jäägu igaühele tema lugemisrõõm:) Dubais on mul siis nüüd raamatu vahendusel käidud ja olen oma reisielamused saanud. Päriselt enam ei pea seda retke ette võtma. Hea, kui niiviisi reisida saab!:)

"Ma ei maksa sulle selle eest, et sa siin vinguksid. Mine ja tee talle selgeks, kes on boss."
Äikesepilvekesena olukorda lahedama tuisates mõtlen, et päris hea, et mul on korralik kiht rahvusvahelist töökogemust all, sest otse rahulikust ja passiiv-agressiivsest Eestist tulles võiks nii karmi ja konkreetse avalduse peale sokkideni solvuda.

... oravarattas vudiv eestlane ei märka tegutsemise kõrvalt vahel üldse elu nautida.

...Aga kui igasuguse ebasõbraliku suhtumise välja näitamine on tegelikult taunitav nii ehk naa, siis Araabia Ühendemiraatides on alates 2016. aastast sallivusest tehtud lausa riiklik agenda. Siis loodi tolerantsusministeerium ning seati ametisse tolerantsusminister. (järg lk. 133)

Mulle on hakanud meeldima see, et kuigi naistele antakse professionaalsest aspektist võrdsed võimalused, siis olme plaanis pakutakse ka võimalust end vastassugupoolest eraldada. Muidugi on need võimalused tekitatud konservatiivsemaid elanikke silmas pidades, kuid tegelikult on jube mõnus kasutada ainult naistele reserveeritud parkimiskohti, metroos naiste vagunit (mis on alati palju hõredamalt rahvastatud kui tavalised vagunid), käia ainult naistele mõeldud jõusaalis, kui sulle ei istu segaspordiklubide lihaturg jne.

Minu Viin

Triinu Viilukas. Minu Viin: 1700 kilomeetrit ja 17 aastat

Üle hulga aja taas üks tõeline pärl Minu-sarjas. Nautisin iga lehekülge. Milline ilus sõna- ja keelekasutus! Aitäh, Triinu suurepärase lugemiselamuse eest!
Kohtusin raamatus ka tuttava inimesega. Väga suure tõenäosusega. No kui palju Eesti juurtega Ruth'e ikka Austrias on, kellel vend Mikk?!?:)

Ja nüüd on  mul taas suur probleem - tahaks pool raamatut siia üles (või ümber) kirjutada. Siin on lihtsalt nii palju häid ütlemisi. Eks ma püüan ennast ohjeldada, aga kindlalt ei luba midagi.

Emakeel on keel, mis puudutab hinge. Keel, mida olen üritanud edasi pärandada pojale, et tal oleks taskus võti, millega pääseda ligi eesti kultuurile. Võti, mille abil olla osake sellest tillukese maa iseteadlikust ja suurte sihtidega rahvast. Austerlane on ta Viinis üles kasvades niikuinii.
Suved Eestis on paradiis. Ma saan suhelda keeles, mis puudutab mind füüsiliselt! Keeles, mida ei pea tõlkima. Keeles, mida ma lihtsalt tunnetan. Kogu kehaga.

Kallid Viini elanikud, te ei tea, mis on tali. Viinis jääb see peaagu igal talvel taeva!

Ma ei tea, kas Strauss oli paadunud romantik või mõnuainete mõju all, kui ta oma valsi "Ilusal sinisel Doonaul" kirjutas, aga... Viini Doonau ei ole sinine. Mitte kunagi. See on roheline, hall või pruun. Aga mitte sinine.

[...kui olin lõputõusu võtmas ning ähkimise ja puhkimisega kõigile reetnud, et mägede laps ma olla ei saa]. Sest austerlased ei ähi ega puhi. Nemad matkavad. 

Loomaaed, pargid, Doonau. Viin on roheline linn ja seda tiitlit ta kergelt käest ei anna.
Kui on vaja panustada linnalooduse ja selle mitmekesisuse hoidmisse, siis ta tegutseb. Ta taipab, et liigne korrastatus ajab teatud süsteemid looduses rivist välja. Kõiki kände ei ole hea välja tõmmata, muist peab jääma kõdupuiduks põdrapõrnika vastsetele. Ning ära viimata lehekuhilasse sätib siil end meelsasti talveunele.
Jah, viinlane ei ole sedasorti inimene, kelle maailmaparandamise ideed kõrtsiuksest ja õlletoobrist iial kaugemale ei jõua. Ta tegutseb reaalselt. Mõnes asjas, nagu näiteks digiareng, on viinlane skeptiline ja aeglane, aga kuvandit Viinist kui rohelisest linnast ei ole ta nõus ohtu seadma.

Ronald on sedasorti kuju, kes igatseb taga suursugust keiserlikkust ja elu, milles on esikohal ilu ja nauding. Oma naise kohta ütleb ta hellitavalt "minu auväärne tulevane kolmas eksnaine".


Muide, kas teadsite, et kuulus jõululaul "Oh Tannenbaum" räägibki nulupuust, mitte kuusest. Tanne tähendab nulgu ja kuusk on Fichte. 
[Jah, mina teadsin küll. Eks ikka ole vahel nalja tehtud - "oh nulupuu, oh nulupuu, kui haljad on su oksad". Kõlab ju päris naljakalt?!?)

Viini linn, sa täitsa meeldid mulle, aga suudad mind ikka ja jälle üllatada.

...ehtne viinlane on pahuras meeleolus ja ebaviisakas, kasutab ohtralt sõna oida ega hooli millestki muust peale oma mugavustsooni. 
Oida on tegelikult nüansirikas sõna. mida samamoodi nagu eesti ja soome väljendid "no nii" ja no niin kõlbab kasutada igas situatsioonis.
No nii (hakkame minema). No nii (kelle kord on täna muru niita?). No nii (ma ju ütlesin, et hakkab sadama). No nii (kõht on täis). No nii (koer pissis tuppa).
Ka viinlaste Oida ehk vana(mees) võib olenevalt kontekstist peegeldada sõimu, üllatust, rõõmu, pahameelt, igavust, valu, kannatamatust... Tähendusvarjundi annab intonatsioon ja konkreetne situatsioon, aga üks on kindel - kellegi võõra suust seda sinu poole kosta ei tohiks.

Eestlastel on komme välja öelda, mis ei meeldi, viinlaselt ei kuule iialgi negatiivset tagasisidet. Kui nad midagi hindavad, siis annavad sellest ka teada.

"Kas tuled kunagi tagasi ka?" uuritakse minult ikka ja jälle. Nii omad kui ka võõrad. Nii eestlased kui ka austerlased.
Teate, ma ei ole Eestist kunagi päriselt lahkunud, ma lihtsalt elan Viinis. Viin on justkui peene käega skulptor, mis on paljude kohtumiste ja kultuurierinevuslike seikade kaudu mulle mõned omadused lisanud ja mõned ära võtnud, voolinud mind oma näe järgi, puudutanud veidi siit, veidi sealt. Vahel ärritanud, vahel paitanud, aga kes on kokkuvõttes teinud minust rohkem eestlase, kui ma eales varem olnud olen. 

Raamatu lõpus on terve peatükk nõuandeid ja soovitusi Viini külastavale turistile, kuhu minna ja mida vaadata. Praegu tundub mulle see küll väga suure kingitusena, sest plaanis on kevadel Austriasse reisida. Kuigi kardan, et omal käel ei jää seal suurt aega ringi vaadata, kuna ma eelistan (ikka tõelise turistina!) organiseeritud reisi. Kuigi vähehaaval tahaks juba natuke rohkem iseenda soovidega arvestada ja oma tempos kulgeda.

Tänulikkus

Hiljuti oli mul vaja jagada mõtteid tänulikkusest. Otsisin endale kinnituseks materjale, millele toetuda. Üht raamatukest, mis ilmunud sarjas Südame aiad, jagan lahkelt teiegagi.

Elizabeth Clare Prophet. Tänulikkus.

Tänulikkus avab külluse ukse. Kui hakkad oma õnnistusi kokku lugema, leiad, et sul on nii palju seda, mida lahkelt ära anda, ja endalegi jääb veel küllalt.

Luba tänulikkus oma elu valupunktidesse. Peatselt märkad hämmastusega, mil määral suudad kontrollida ennast ja olukorda.

Võta harjumuseks kaasinimesi kiita ja tunnustada. Täna neid toetuse eest, olgu selleks hea töö või päikseline suhtumine. Mida enam sa head esile tood, seda enam näed selle kordumist.

Hakaku su süda kiiremini lööma tohutust rõõmust ja tänutundest väikeste asjade üle, mida inimesed teevad, aknast sisse paistva päikesekiire üle ning armastavate sõprade ja perekonna üle.

Enne kui päev õhtusse jõuab, jaga palves kõiki oma muresid ja täna kõige hea eest, mis päeva jooksul sulle osaks sai. Siis Jumal teab, et oled tänulik ja milliseid lahendusi sa vajad.

Naeratus on märk tänulikust südamest.

...Tänulikkus on hinge peenhäälestus.

Parandada elavaid

Maylis de Kerangal. Parandada elavaid.

Vahel eksib mu lugemislauale, lugemisnurka, öökapile või rongilektüüriks ilukirjandus. Nii oli ka selle raamatuga. See oli vist esimene kokkupuude Tänapäeva kirjastuse Punase sarjaga. No igatahes olin kunagi raamatukogus ennast sellele järjekorda pannud. Kokkuvõte tagakaanel oli intrigeeriv, põnev.
Esimest lehekülge lugedes olin ma tõsises hämmingus. Ma ei suuda seda lugeda, mõtlesin. Terve lehekülg oli üks lause! Et nagu - mis mõttes? Ma olin üks suur küsimärk ja pidin raamatu juba käest viskama. Annab ikka lühemaid lauseid moodustada ja punkt on täiesti aktsepteeritav kirjavahemärk lause lõpetamiseks. No nii ma mõtlesin. Jätkasin siiski vapralt lugemist. Ja siis hakkasid sündmused hargnema. Haarasid endaga kaasa. Võib-olla harjusin ka kirjutamisstiiliga. Igal juhul see enam ei häirinud. Lehekülg lehekülje järel läks lennates.
19-aastane noormees, surfar. Liiklusõnnetus. Ajusurm. Elundidoonorlus. Üks ööpäev lähedaste, meditsiinitöötajate, elundi siirdamist ootava patsienti(de) elus. Väga detailirohke. Hästi kirjutatud. Ei olnud hirmutav. Mõtlemapanev - seda kindlasti.

Virumaa Teatajas on Marju Lina kirjutatud arvustus, mida tasub lugeda.