9. jaanuar 2019

Minu Viin

Triinu Viilukas. Minu Viin: 1700 kilomeetrit ja 17 aastat

Üle hulga aja taas üks tõeline pärl Minu-sarjas. Nautisin iga lehekülge. Milline ilus sõna- ja keelekasutus! Aitäh, Triinu suurepärase lugemiselamuse eest!
Kohtusin raamatus ka tuttava inimesega. Väga suure tõenäosusega. No kui palju Eesti juurtega Ruth'e ikka Austrias on, kellel vend Mikk?!?:)

Ja nüüd on  mul taas suur probleem - tahaks pool raamatut siia üles (või ümber) kirjutada. Siin on lihtsalt nii palju häid ütlemisi. Eks ma püüan ennast ohjeldada, aga kindlalt ei luba midagi.

Emakeel on keel, mis puudutab hinge. Keel, mida olen üritanud edasi pärandada pojale, et tal oleks taskus võti, millega pääseda ligi eesti kultuurile. Võti, mille abil olla osake sellest tillukese maa iseteadlikust ja suurte sihtidega rahvast. Austerlane on ta Viinis üles kasvades niikuinii.
Suved Eestis on paradiis. Ma saan suhelda keeles, mis puudutab mind füüsiliselt! Keeles, mida ei pea tõlkima. Keeles, mida ma lihtsalt tunnetan. Kogu kehaga.

Kallid Viini elanikud, te ei tea, mis on tali. Viinis jääb see peaagu igal talvel taeva!

Ma ei tea, kas Strauss oli paadunud romantik või mõnuainete mõju all, kui ta oma valsi "Ilusal sinisel Doonaul" kirjutas, aga... Viini Doonau ei ole sinine. Mitte kunagi. See on roheline, hall või pruun. Aga mitte sinine.

[...kui olin lõputõusu võtmas ning ähkimise ja puhkimisega kõigile reetnud, et mägede laps ma olla ei saa]. Sest austerlased ei ähi ega puhi. Nemad matkavad. 

Loomaaed, pargid, Doonau. Viin on roheline linn ja seda tiitlit ta kergelt käest ei anna.
Kui on vaja panustada linnalooduse ja selle mitmekesisuse hoidmisse, siis ta tegutseb. Ta taipab, et liigne korrastatus ajab teatud süsteemid looduses rivist välja. Kõiki kände ei ole hea välja tõmmata, muist peab jääma kõdupuiduks põdrapõrnika vastsetele. Ning ära viimata lehekuhilasse sätib siil end meelsasti talveunele.
Jah, viinlane ei ole sedasorti inimene, kelle maailmaparandamise ideed kõrtsiuksest ja õlletoobrist iial kaugemale ei jõua. Ta tegutseb reaalselt. Mõnes asjas, nagu näiteks digiareng, on viinlane skeptiline ja aeglane, aga kuvandit Viinist kui rohelisest linnast ei ole ta nõus ohtu seadma.

Ronald on sedasorti kuju, kes igatseb taga suursugust keiserlikkust ja elu, milles on esikohal ilu ja nauding. Oma naise kohta ütleb ta hellitavalt "minu auväärne tulevane kolmas eksnaine".


Muide, kas teadsite, et kuulus jõululaul "Oh Tannenbaum" räägibki nulupuust, mitte kuusest. Tanne tähendab nulgu ja kuusk on Fichte
[Jah, mina teadsin küll. Eks ikka ole vahel nalja tehtud - "oh nulupuu, oh nulupuu, kui haljad on su oksad". Kõlab ju päris naljakalt?!?)

Viini linn, sa täitsa meeldid mulle, aga suudad mind ikka ja jälle üllatada.

...ehtne viinlane on pahuras meeleolus ja ebaviisakas, kasutab ohtralt sõna oida ega hooli millestki muust peale oma mugavustsooni. 
Oida on tegelikult nüansirikas sõna. mida samamoodi nagu eesti ja soome väljendid "no nii" ja no niin kõlbab kasutada igas situatsioonis.
No nii (hakkame minema). No nii (kelle kord on täna muru niita?). No nii (ma ju ütlesin, et hakkab sadama). No nii (kõht on täis). No nii (koer pissis tuppa).
Ka viinlaste
Oida ehk vana(mees) võib olenevalt kontekstist peegeldada sõimu, üllatust, rõõmu, pahameelt, igavust, valu, kannatamatust... Tähendusvarjundi annab intonatsioon ja konkreetne situatsioon, aga üks on kindel - kellegi võõra suust seda sinu poole kosta ei tohiks.

Eestlastel on komme välja öelda, mis ei meeldi, viinlaselt ei kuule iialgi negatiivset tagasisidet. Kui nad midagi hindavad, siis annavad sellest ka teada.

"Kas tuled kunagi tagasi ka?" uuritakse minult ikka ja jälle. Nii omad kui ka võõrad. Nii eestlased kui ka austerlased.
Teate, ma ei ole Eestist kunagi päriselt lahkunud, ma lihtsalt elan Viinis. Viin on justkui peene käega skulptor, mis on paljude kohtumiste ja kultuurierinevuslike seikade kaudu mulle mõned omadused lisanud ja mõned ära võtnud, voolinud mind oma näe järgi, puudutanud veidi siit, veidi sealt. Vahel ärritanud, vahel paitanud, aga kes on kokkuvõttes teinud minust rohkem eestlase, kui ma eales varem olnud olen. 

Raamatu lõpus on terve peatükk nõuandeid ja soovitusi Viini külastavale turistile, kuhu minna ja mida vaadata. Praegu tundub mulle see küll väga suure kingitusena, sest plaanis on kevadel Austriasse reisida. Kuigi kardan, et omal käel ei jää seal suurt aega ringi vaadata, kuna ma eelistan (ikka tõelise turistina!) organiseeritud reisi. Kuigi vähehaaval tahaks juba natuke rohkem iseenda soovidega arvestada ja oma tempos kulgeda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar