Kõige tähtsam on armastus

Emily Giffin. Kõige tähtsam on armastus.
Rahvusvaheline bestseller kirjastuselt Kunst.

Üks neist raamatutest, mille olen uudiskirjanduse näitusel järjekorda pannud. Alati, kui raamatukogult tuleb teade niisuguse raamatu saabumisest, tekib mul küsimus - kas ja millal olen ma selle raamatu tellinud. Aga esimene ehmatus läheb mööda ja enamasti pean siiski tunnistama, et oli hea valik küll.
Ameerikalik perekonnalugu, peaaegu nelisada lehekülge. Igav ei hakanud, pigem ikka tahtsin teada, mis lõpuks saab. Eks nagu ikka, lõpp tuli liiga ruttu, oleks veel tahtnud lugeda, mis edasi sai...
Mis ennist mainitud ameerikalikkusesse puutub, siis minu jaoks on ikka kuidagi võõrastavad sellised suhted, ülepaisutatud tundepuhangud, suured sõnad jms. Üks küsimus tekkis ka - kuidas naised suudavad ja oskavad nii vastikult käituda?!? Eriti veel oma abikaasaga. Mees on ju ka inimene!
Kui veidi vinguda, siis: vigu nagu sigu või on toimetaja kaduma läinud (kujutlen, et nii ütleks Mae:) Lehvitan Sulle!:)).

Mõned (kontekstivälised) nopped ikka ka, mis mingil põhjusel puudutasid:

Imelik, kui erinevalt lein inimestes avaldub...
"Lein on müsteerium, mis tuleb läbi elada, mitte probleem, mida peab lahendama."

"... vabanda ... aga ma ei kannata Veevalajaid! Nad on kurikuulsad oma jaheduse poolest. Eraklikud." 

"...kas elu eesmärk on õnnelik olla - või teised inimesed õnnelikuks teha?"
"... aga kas siis teiste õnnelikuks tegemine ei tee sind õnnelikuks?" 

"Ma teen sinu ja Harperi heaks kõike. Kõike. Kas sellest ei piisa?"
Silmitsen teda pikalt ja mõtlen, et selles ongi meie kriisi tõeline tuum ja et see on küsimus, millega olen aastaid oma pead vaevanud. Kas sellest piisab, kui ollakse partnerid ja lapsevanemad? Kui jagatakse ühist ajalugu ja väärtusi - ning mis kõige tähtsam, sügavat ja püsivat armastust ühise lapse ja perekonna vastu? Kas see suudab meid koos hoida ja aitab meil ületada seda, et meie kooselus puudub see raskesti tabatav osake, millest ma pole kunagi päriselt aru saanud, aga mille kohta ma lihtsalt tean, et seda pole?

Võib-olla kõlab seegi imalalt ja ameerikalikult, aga domineerima jääb lõpuks siiski tõdemus, et kõige tähtsam on armastus, nagu pealkirigi ütleb. No - aamen selle peale:) Armastus ongi ju tähtis!