"Taevatrepp"

Jälle kinos käidud. Ikkagi Eesti film. Nähtud.

Ma ei ütleks, et see mulle meeldis, aga vaadata aitas. Selles filmis siiski oli see miski... Aeg... Hetkes elamine... Mälestused, meenutused... Kevad, suvi, sügis... Elukevad. Elusügis. Võib-olla need märksõnad võiks iseloomustada "Taevatreppi" minu jaoks.

Aga liiga palju verbaalset roppust ja paljast meheihu, seda oli minu jaoks tõesti too much 🤔

Juba mitu korda sel aastal kinos käidud! Kõva sõna, ütleks ma😁 No minu mätta otsast.

Suvaline test?!

Suvaline test 

Süüta üks küünal ja vaata, mida sa praegu kõige rohkem vajaksid.

Me ootame, et iga aasta tooks meile midagi head. Sageli on meil aga raske ise aru saada, mida me õieti kõige rohkem vajame.
Selle testi tegemiseks pead sa valima ühe küünla. Sul on valida 4 küünla vahel, vali üks.

Iga küünal, mille sa süütad, valgustab sulle midagi. Lase oma südamel ennast juhtida ja vali see küünal, mis sulle kõige rohkem meeldib ja mis sind inspireerib.

Valikus oli/on: roheline, punane, sinine, valge.

Kui sa valisid esimese, rohelist värvi küünla:

Sinu hing tahab praegu rahu.
Sa oled tundnud viimasel ajal tugevat stressi ja pinget ning loodad, et see peatselt möödub.
Sa oled inimene, keda paljud vajavad, kelle poole pöördutakse alati, kui on vaja nõu küsida. Sul ei jää palju aega iseendale, sest sa oled kogu aeg tegevuses. 

Sa peaksid aga leidma aega ja võtma ühe päeva ainult iseendale. Tegelema ainult sellega, mis sulle meeldib. Sest ära unusta, et sa ei saa aidata mitte kedagi, kui sa iseennast kõigepealt ei aita. 

See, ülalolev tekst (test) on täpselt nagu naelapea pihta. Ei salvestanud seda kohe, kui FB-s nägin. Kui teisel päeval otsima hakkasin ja enam seda üles ei leidnud, siis jõudsin ennast maapõhja kiruda, miks ma seda ei teinud (kohe ei salvestanud).
Lõpuks mingi x-otsinguga leidsin üles ja rõõm oli ülisuur!
Kohe esimene valik oli mul roheline. Mitte et võtan kohe esimese ettejuhtuva, vaid muud ei tulnud mõttessegi valida... Ja vastus oli just see, mis vaja... Lugesin ka teisi, aga antud hetkel ei kõnetanud need mind absoluutselt.

Nii palju siis mingist suvalisest testist...

Emakeelepäeva kaja

Eile tähistasime emakeelepäeva. See on üks erakordselt tore päev!😍 Kahju ainult, et see pole vaba päev, puhkepäev. Peaaegu pidin endale vaba päeva tekitama, et jälgida olulisi sündmusi, aga... elu tuli jälle vahele. No aga töölaua taga oli siiski niivõrd-kuivõrd võimalik ka osa saada. Küll kõrvaklappidega ja muude häirivate faktoritega. 

Teist aastat järjest toimus presidendilossi ees lugemisaktsioon, kus u 70 Eesti inimest luges enda poolt valitud tekste, alates ilukirjandusest ja lõpetades teadustekstidega. Kahjuks ei olnud võimalik kõike vaadata-kuulata. Kõik nähtu-kuuldu oli aga väga nauditav! 

Emakeelepäeva konverentsist rahvusraamatukogus sai osa videosilla kaudu, mis on väga tänuväärne.

Ja siis muidugi traditsiooniline e-etteütlus! Vist 16. korda juba. Seekord õnnestus mul täiesti veatult kirjutada! Olen siiralt rõõmus ja rahul. Kuigi sel aastal oli ka etteütlus palju kergem, aga see ei pisenda sugugi mu rõõmu. 

Olgu siis siinkohal ka käesoleva aasta tekst ära toodud, nii nagu mina kirjutasin. Paar teist lubatud varianti oli ka.

Üks modernne suunamudija kirjutas hiljaaegu Facebookis, et Artur Alliksaare sajanda sünniaastapäeva puhul võiks noorte laulu- ja tantsupidu alata mõne alliksaarelikus vaimus levimuusikapalaga.

Nojah, päris naljakas, kui ühendkoor ülistaks liikumisaastat omamoodi hääldusharjutusega, esitades lugu "Kindlameelse kinglooma kimbatus kingapoes".

Praegu, nagu me teame, süüdatakse laulupidude tuli Mihkel Lüdigi laulu "Koit" saatel, mille sõnad olevat Friedrich Kuhlbars kirjutanud lauluseltsis Koit umbes veerandtunniga.

Mainitud seltsi loomise ja nime idee sündis Võrtsjärve-äärses kõrtsis, kus koduteel peatunud laulupidulised mekkisid kesvamärjukest ja nägid idataevas punetama löönud koitu.

Alliksaare poeesiat repertuaaris igatahes ei ole, aga "Olematus võiks ju ka olemata olla", nagu kõlab literaadi postuumselt ilmunud luulekogu pealkiri.

"Elust. Nostalgiliselt"

Angela Hofberg. "Elust. Nostalgiliselt"

Tallinn: Varrak, 2021.

245 lk.

Raamat koosneb seitsmest psühholoogilisest novellist:

Valik. Väljapääs. Akadeemiku pojapoeg. Lõhe. Kardin.

Mul on külm. Nostalgiliselt.

Midagi väga ehedat ja ürgeestilikku oli neis novellides. Eks pisut ka nn nõukogude Eesti nostalgiat. Ja taasiseseisvumise alguse muutusterikka aja kajastusi 1990. aastatest.

Pigem jäi domineerima elu kurvem pool. Valed valikud elus. Segased peresuhted või inimsuhted üldse. Elu hammasrataste vahele jäämised. Haigused. Surm(ad). Mitmed matused.

Aga ega rõõmsatest asjadest polegi ju midagi erilist kirjutada...

Vaatamata melanhoolsele alatoonile oli siiski põnev lugemine. Raamat edenes ruttu ja kibelesin lugemist jätkama.

Viimast, kõige pikemat novelli lugedes tundsin siiski, et aitab juba, mõõt on täis, enam rohkem ei suuda seda ängi taluda...

Ent sai seegi otsa, mööndusega:

"Aega kinni ei püüa, ent kohta saab hoida, ning sinna tagasi pöördudes ehk kunagist aegagi tajuda, kasvõi hägusa unelmana. Olgu see koht siis südames või mälus, enne kui halastav Dementia mind oma pehme käega juhib sooja, helgesse kodupesasse, kus puudub vähimgi oht sellest kunagi ilma jääda.

Vahel saab elu otsa, kuigi aega veel on."

Kõige enam meeldis mulle vist "Akadeemiku pojapoeg ". Siin on üks lugu teise sees, nagu pea igas teiseski novellis. Rahareformijärgsel suvel kohtub  Mall keskturu läheduses omaalgatuslike kaupmeeste rivis või õigupoolest neist veidi eemal raamatuid müütavat eluheidiku välimusega meest, kes osutub tema klassivend Antoniks. Ja mälestused hakkavad tulvama...

Üks mõttekatkend, mis väärib minu meelest esiletõstmist, eriti tänapäeva valguses, kus lahutumus on tohutu suur ja abiellumiseni tihtipeale enam ei jõutagi:

"Ühelt poolt vääris ema-isata Anton kaastunnet, teiselt poolt sai talle osaks hoopis rohkem tähelepanu  ja hoolitsust kui tema klassikaaslastele. Ega klassikaaslased olekski osanud veel mõista, mida nad rohkem tahtnuks - terve perekonnaga, kuid keskpärast, pigem kasinat kodu, kus on volilt tegutsemisvabadust, või jõukust ja heaolu vanavanemate lakkamatu hoole ja silma all uhkes individuaalis, kus liikumisvabadus piirdus vaid hästihoolitsetud aiaga.

Isa ja ema, õed-vennad moodustasid pereelu loomuliku terviku, kuhu enamasti kuulusid ka vanavanemad, ehkki tavaliselt elasid nood maal. Ja tervikliku pere purunemine oli nii erandlik, et tähendas vapustust ja katastroofi. Elati koos ja hoiti pere koos, peitugu välise pildi taga kuitahes sügav lõhe või terav valu. Ja ega seda tunnistatudki. Alles hiljem, juba keskkoolipäevil, võis kuulda mõne klassikaaslase pere lahkuminekust. Ja alati tundus see arusaamatu ja ebaloomulik."

Need on need asjad, mis mind kõnetavad.

Häid ütlemisi ja kõnekaid mõttekatkeid oli veelgi. Need kogun kokku erali postitusse.

"Ei ma mõista palvet teha..."

Ei ma mõista palvet teha,

ei ma mõista paluda:

palveks enne saab ju süda,

kui ma hakkan paluma.

Sinu eest ma palvet teeksin,

paluks vaga meelega,

aga juba põue põhjas

oled ise palve sa. 

(Juhan Liiv)

"Suvitajad"

Eesti filmiklassika uusversioon😉

Kinos käidud. Film nähtud. Täitsa tore oli. Vaadata kannatas ja naerda sai ka.

Nüüd on tahtmine algallika juurde pöörduda ehk siis raamat kätte võtta ja välja selgitada, milline versioon originaalile lähedasem on.

Aeg on teine. Tegevus on toodud kaasaega, tänapäeva.

Väga ilmekas näide on noorte suhtlus. Istutakse seljad vastamisi ja suheldakse telefoni kaudu🤔😮

Arvustusi ja tutvustusi leiab interneeduse avarusest juba üksjagu.

"Minu Süüria"

Tanja Dibou. Minu Süüria: hetk rahu ja sõja vahel.
Toimetajad: Mae Lender, Epp Petrone
Petrone Print, 2022
256 lk., 6 l. ill.
(Minu-sari)

"Mis, sa oled Süürias käinud?! On see tõesti võimalik? Neid küsimusi kuulen sageli…

Minu Süüria lugu algas Peterburis, kus õpingute ajal tutvusin oma tulevase abikaasaga. Tänu armastusele sattusin Süüriasse 2010. aastal, kui see kohutav sõda polnud veel alanud. Elasin sel rikkaliku ajaloopärandiga maal aasta, püüdes kinni pilvitu hetke rahu ja sõja vahel.

Noore naisena ei soovinud ma olla üksnes koduperenaine, seega osalesin Euroopa vabatahtlikus noorteprojektis, töötades Palestiina põgenikelaagri noortekeskuses Yarmoukis, panustades Damaskuse lasteteatri tegevusse ja õppides araabia keelt kohalikus mošees.

Minu lugu räägib rõõmudest ja muredest, mida inimene tunneb eemal kodumaast, püüdes kohaneda uue ja võõra eluviisiga – siin on nii minu euroopaliku pilgu ja slaavi hingega Süüria avastamise kogemus kui ka mu abikaasa katsumused Eestis, kus ta peab silmitsi seisma jäiga bürokraatiaga.

See raamat on vastus kõigile küsijatele."

Niisuguse kokkuvõtte leiame raamatu tagakaanelt.

Paar väljakirjutust ka:

Issand, tahaksin kas või minuti üksi olla! Palun veidigi privaatsust! 
Kohtumiste rohkuse tõttu tunnen end nagu tühjaks pigistatud sidrun. Tagasi vaatamata tahaks põgeneda kõrbesse ja jääda üksi sinna. Pean kalliks neid nii harvu üksinduseminuteid ja ahmin endasse erakordse rõõmu ja aplusega. /.../
Tundub, et ma ei ole veetnud sekunditki omaettte, alati on keegi lähedal. Isegi hilisõhtul, kui juba tukk peale kipub, on meie maja ikka veel rahvast täis. Tädid, onud, vennapojad, vennad, õed, nõod, lapsed, naabrilapsed... Lõputu külaliste rodu. Nagu olekski iga jumala päev just selleks, et nendega kohtuda. Pole harvad juhud, kui toas istub umbes 3o inimest, kes kõik on üksteise nõod.

Kogu seda sugulaste, sõprade, tuttavate tähelepanu hindan ma muidugi väga.
Aga ma olen väsinud... Väsinud olemast mannekeen vaateaknal. Kõik vahivad sind, räägivad sinust. Mulle meeldib nukuteatris ja noortekeskuses, seal teen midagi kasulikku, aga kodus on ainult külalised ja arvukad sugulased. See olukord paneb mind korralikult proovile.
Midagi on vaja ette võtta, et astuda maha sellelt oravarattalt. /.../ Ainult minu mees ja mina. Reis kahele? Tore mõte! 
Idee tuleb samadest lapsepõlvemälestustest - Palmyra varemetega postkaardilt. Ma tahan just sinna. Seal on rahu ja vaikus, liiv ja ajalookillud.

Igati lugemist vääriv raamat. Araabiakeelne ja islamiusuline riik. Hoopis midagi muud, millega igapäevaselt kokku puutume.

"Ei öelnud, et kahetseb"

Kinnunen, Tommi. Ei öelnud, et kahetseb: rännakuromaan.
Tõlkinud Jan Kaus
Tallinn: Varrak, 2022
240 lk.
Sari: Moodne aeg
Originaalpealkiri: Ei kertonut katuvansa

Raamatu tagakaanelt loeme:

Tommi Kinnuse neljas romaan „Ei öelnud, et kahetseb” on rännakulugu. Rännak leiab aset jalgsi ja vahetult pärast Teise maailmasõja lõppu. Sakslaste teenistuses olnud Irene-nimeline naine hakkab kõndima Soome põhjaotsast tagasi kodukanti, koos temaga veel hulk saatusekaaslasi. Sõda on küll ametlikult lõppenud, kuid see ei taha Irenest ega teistest naistest lahti lasta, sest vastasseisus tuli valida pool ning teatavasti ei tunta sõjas pooltoone. Naised kõnnivad läbi maalilise ja karmi Põhja-Soome maastiku, teadmata õieti, mis neist saab, mis neid tabab. Nad unistavad kodust, teadmata, kas selline asi ülepea eksisteerib. Neil tuleb otsida oma kohta tundmatuseni muutunud maailmas; maailmas, mis tundub koosnevat ohtudest ja takistustest. Tommi Kinnunen (snd 1973) elab Turus ja töötab emakeele ja kirjanduse õpetajana. Kõik tema seni ilmunud raamatud on väga soojalt vastu võetud ning mitu neist on kandideerinud Soome suurimatele kirjandusauhindadele. Eesti keeles on varem ilmunud "Nelja tee rist" (Varrak, 2015) ja "Peraküla" (Varrak, 2017). "Ei öelnud, et kahetseb" (2020) on võitnud mitmeid auhindu ning tekitanud Soomes elava vastukaja.

Raamat ei jätnud ükskõikseks, vaid kiskus kaasa kogu oma karmuse ja tõelisusega. See ei olnud kerge lugemine, kohati pidi ennast ületama, et jätkata.

Paar arvustust, mõttearendust leidsin ka, mida tasuks samuti lugeda:

http://aluik.blogspot.com/2022/04/ei-oelnud-et-kahetseb.html

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/teel-kahetsuseta-elu-poole

https://kirjakoi.wordpress.com/2022/05/03/tommi-kinnunen-ei-oelnud-et-kahetseb/

https://lugemissoovitus.wordpress.com/2022/04/18/tommi-kinnunen-ei-oelnud-et-kahetseb/

"Nomaadimaa"

Jessica Bruder. Nomaadimaa: kuidas 21. sajandi Ameerikas ellu jääda.
Inglise keelest tõlkinud Mari Tiitsmaa
Koolibri, 2022
284 lk.

Üks tõeliselt mõtlemapanev ja kaasakiskuv lugu. Inimestest, kes on (erinevatel põhjustel) kaotanud kodu ja enamasti ka (püsiva) töö. 

Nad ise nimetavad end majatuteks, mitte kodututeks. Neil puudub traditsiooniline eluase - maja või korter, ent ometi on kodu, olgu selleks siis matkabuss või muu neljarattaline.

Raamatu põhjal on vändatud ka film, mis 2021. a. kandideeris Oscarile ja sai neid lausa kolm tükki! Linastus PÖFFil ja jõudis Eestiski kinolevisse. Viletsa kinokülastajana pean tunnistama, et ei ole filmi näinud. Seega võrdlusmoment puudub.

USA on kõigist arenenud riikidest kõige ebavõrdsem ühiskond. Ameerika Ühendriikide kodanike vahelist ebavõrdsust võib võrrelda sellega, mis toimub Venemaal, Hiinas, Argentinas ning sõjast räsitud Kongo Demokraatlikus Vabariigis.
Ja ehkki olukord on juba niigi halb, muutub see tõenäoliselt ainult hullemaks.

Lõppude lõpuks ei suuda enam miljonid ameeriklased endale lubada tavapärast keskklassi eluviisi. Kogu riigis on inimeste köögilauad täis maksmata arveid. Tuled põlevad hilise ööni. Samu arvutusi korratakse ikka ja jälle, kuni kurnatuseni, kuni pisarateni välja. Palk miinus toiduraha. Miinus arstiarved. Miinus krediitkaardivõlad. Miinus kommunaalkulud. Miinus õppelaen ja autoliising. Miinus suurim kuluartikkel - üür.
Vastuolu sissetulekute ning väljaminekute vahel kasvab, tekitades küsimuse: Millest sa oled nõus loobuma, et elus püsida?
Enamik inimesi, kes selle dilemmaga silmitsi seisab, ei asu siiski autosse elama. Neid, kes seda teevad, võib võrrelda indikaatorliikidega - nii nimetavad teadlased organisme, mis annavad märku suurematest mutustest ökosüsteemis. (lk 257) 

Kui loed veel järgnevaid kirjutisi, siis saad rohem teada:

http://www.marijaanus.com/2022/04/raamat-nomaadimaa-ehk-lugu-sellest-kui.html

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/nailiselt-vaba-ratastel-elu/

http://danzumees.blogspot.com/2020/11/nomadlandnomaadimaa-usa-2020-3film.html