Jälle kinos käidud. Ikkagi Eesti film. Nähtud.
Ma ei ütleks, et see mulle meeldis, aga vaadata aitas. Selles filmis siiski oli see miski... Aeg... Hetkes elamine... Mälestused, meenutused... Kevad, suvi, sügis... Elukevad. Elusügis. Võib-olla need märksõnad võiks iseloomustada "Taevatreppi" minu jaoks.
Aga liiga palju verbaalset roppust ja paljast meheihu, seda oli minu jaoks tõesti too much 🤔
Juba mitu korda sel aastal kinos käidud! Kõva sõna, ütleks ma😁 No minu mätta otsast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar