Esimene advent

Ja ongi käes... Esimene advent. Jõuluootus. Ootus uuele, paremale... Et keegi tuleb, kes teeb kõik uueks, puhtaks, ilusaks... Muutused algavad ikka seestpoolt ning kui tahta ja uskuda, siis pole miskit võimatu...

Midagi ilusat hingele, kosutuseks ja paituseks:

29.11

Esimese advendi laupäev. Sai veidi koristatud ja õueski tööd tehtud. Ilm oli meil novembrikuiselt pime, valgeks justkui ei läinudki. Otsisin välja elektriküünlad, mis ikka advendi-, ja jõuluajaks akendele üles riputan. Kohe hoopis valgem ja helgem olemine 😍

Vanaema sünniaastapäev, 102. Emapoolne vanaema, keda ma oma silmaga näinud pole, kes lahkus 41-aastaselt, 6 aastat enne minu sündimist.

Lumepallisupp! Viimasel nädalal on sellest nii palju räägitud. Järvamaal (vist?) oli lausa võistlus - kes teeb parima lumepallisupi. Ja mul tuli nii isu peale. Ja ema tegigi täna! Mm-mm, kui hea! Tõeline nostalgiatoit mu jaoks! Mulle väga-väga maitseb!

Esimene advent

Ilusat advendiaega!

Täna jagas Tallinna Jaani kogudus oma FB lehel õpetaja Jaan Tammsalu mõtisklust, mis pärineb tegelikult juba 1998. aastast ja on kirjutatud kahasse Morten Anderssoniga. Olen selle toona ajalehest Eesti Kirik oma kladesse üles kirjutanud. Kuna see on niivõrd hea, siis väärib siinkohal edasi jagamist:

RÕÕMUSTA – SINU KUNINGAS TULEB!
Tema tuleb! Nii kõneldakse. See teade läbib kummalise sosinana nagu suurim saladus rahvahulga. Ta tuleb! Ma kuulen seda ega tea, kas olla rōōmus vōi sulgeda kõrvad, pöörata ringi ja põgeneda. Nii paljusid tulijaid olen oodanud põksuva südamega. Olen lootnud ja tihti taibanud, et hallile ja argisele pole toonud need tulekud sooje ega säravaid värve. Vaid viisakad sõnad – sõnad, mida ikka öeldakse. Äkki olin rumal, kui ootasin midagi enamat – nendelt, kes tulid? Ja siis – ettesirutatud kätega mööda teineteisest. Ja kõik jäi nii nagu enne.
Nüüd tuleb Tema! Selles tulemises võiks ometi olla midagi erilist – kuldseid, säravaid värve. Elu ei saa ju olla hall argipäev, elutu, tuim hääbumine.
Tahaks näha Ta tulemist – vaadata kullatud kaarikut, uhkelt galopeerivaid hobuseid. Aga rahvas on ees! Nii raske on tungida läbi. See on nagu müür.
Keegi hüüdis: „Vaadake! Kuningas tuleb!“, aga ma ei näe midagi – mitte midagi peale inimeste. Ei! Ma ei taha näha inimesi! Olen liikunud läbi inimmüüri selleks, et näha kuninga tulemist. Kas jälle on pettumine ja kurbus? Kas jälle on lubatud seda, mida iial ei tule?
Või äkki siiski? Äkki on see Tema, kes istub eeslil? Kuningas?
Kuidas ma saaksin Teda näha – ainult hetkeks?
Kuidas ma saaksin tunda lähedust – ainult hetkeks?
Kuidas ma saaksin nagu päikest, kuud ja tähti vaadates kogeda hetke? Ainult hetke siin koos ja kõik muu kaoks ära?
See – ja mina.
See? Mitte see – Tema! Tema, kes tuleb alandlikult ja võtab ära kõik, mis hall, kõik, mis kibe, kõik, mis kildudeks löödud.
Tema teeb katkise täiesti terveks.
Mina olen – Tema on – siin!
Hoosianna!

Ja lõpetuseks muusikapala, laul "Hoosianna", mis minu jaoks seostub alati esimese advendiga juba lapsepõlvest saati, mille eestikeelset versiooni ma kahjuks ei leidnud.
On soomekeelne ja rootsikeelne versioon oreliga. Ja kolmas variant instrumentaalseades. Helilooja Georg Joseph Vogler (1749-1814, Saksamaa).

Eestikeelsed sõnad meenusid, kui kaasa laulma hakkasin😇

Hoosianna, hoosianna! Olgu kiidetud Taaveti poeg! Hoosianna talle laulgem, kes nüüd tuleb Issanda nimel!