Hommikul pidin alustama blogimisega umbes nii: ilm on imeilus, taevas sini-sinine, päike paistab, lausa patt oleks aega raisata kirjutamisele, lugemisele või muule tubasele tegevusele.
Tahvel ja internet hoolitsesid selle eest hästi!😜 Ei õnnestunudki!
Nüüd, mitu tundi hiljem, tadaa!, siin ma olen. Vihm ajas tuppa. Õuetöödel mõneks ajaks kriips peal. Aga siiski: ma sain u 3 l musti sõstraid ja veidi vähem tikreid korjatud! Lisaks rohisin ühe peenra ära ja külvasin veel tilli, sügisel hea võtta peenrast. Oih, vikati pean põõsast ära tooma, see liguneb seal vihma käes ja pärast mõtlen, kuhu ma ta küll ometi panin🤔
Puhkus on sedapuhku lõpukorral. Ega puhanud nagu polegi. Kadeduseuss naksab iga kord, kui keegi räägib, kuidas ta oli 2 või 3 nädalat Saaremaal ja mitte midagi ei teinud (peale ujumise, lugemise ja poes käimise) või kuidas ta ainult loeb ja vaatab telekat või kuidas ta magab ja midagi ei tee, kui ei taha... See kõlab ju nagu puhkus! Aga mina ei saa. Ei oska! Väga aktiivne puhkus on olnud. Põhiliselt aiatööd maal, linnas siis hädapärased toimetused. Aina pendeldan maa ja linna vahet, sest kallis abikaas ju ei puhka. Ka ei oska. Tegelikult oskab küll, kui mõne vaba päeva võtab!
Aga mu aiamajandus on sel aastal suur ja üsna edukas vist ka. (Kuigi ühele inimesele on seda pindala natuke liiga palju. Jah, abikaas niidab muru, see on väga tänuväärne, aga kõik muu on üsna minu peal). Ainult ei tea, mis kaalikast saab. Kirbud tulid peale ja närisid lehed auklikuks. Raputasin küll soovituste kohaselt tuhka peale, aga jäin hiljaks sellega, kahju oli juba sündinud. Nüüd ma ei teagi, mida teha, kas peaks kõik üles tõmbama või on veel lootust, et sealt miskit ikka tuleb. Kaalika, punapeedi ja lehtsalati, ka kartuli külvasin ema soovil, suisa nõudmisel. (Oma piiratud liikumisvõime tõttu ei ole ta aeda jaksanud minna).
Nüüd on ta aga ise sirakil haiglas ja ei jaga eriti ööd ega mütsi. Niiviisi ongi vist kõige lihtsam end väljendada. Sest tegelikult on jube raske, rusuv, ängistav olla... Algas kõik plaanilisest, kauaoodatud puusaoperatsioonist, mis olevat väga hästi läinud. Aga! See, mida ei osanud oodata ega kartagi juhtus hoopis. Operatsioonijärgne psühhoos või ma ei teagi, mis... Igatahes on tal nüüd pea sassis ja liikumisest pole juttugi. Muidugi, ikka on veel lootust, et see läheb mööda, aga teadmatus on suur... Mis, miks juhtus, seda ei oska keegi öelda. Mitmete asjade kokkulangevus. Nüüd jälle tehakse uuringuid, vahepeal lihtsalt oli...
Siis ongi hea aias mütata, toas koristada, rabeleda ja mässata, end väsitada. Kurvad, pahad mõtted ei tule siis pähe.
Lugemise isu eriti ei ole. Haarasin puhkuse ajaks mitu raamatut (sh 2 Varraku ajaviiteromaani sarjast!) ja lugenud pole ühtegi, ei, valetan ühega olen siiski poole peale jõudnud. Lihtsalt olengi võtnud hetki - nüüd ma loen, sest on puhkus...
Ühe reisi olen ka teinud, aga las see praegu jääb. Ma ei tea, vist ei ole siin oma Võru-Kubija tripist ka rääkinud?!? No teine homme siis.
Tahaks lisada siia ka paar fotot, aga ei viitsi otsida ja valida 😜
