Nauditav lugemine. Ei teagi, miks olen siiani nii väga neid Aasia-poolseid lugusid peljanud. Jaa, eks see idamaine on ikka kuidagi võõrapärane ja võõristav. Aga need lood, mis eestlaste poolt kirjutatud, on juba iseenesest värvikad ja vahvad. Need on nii päris. Päriselt juhtunud. Kui veel on hea keelekasutuse, lobeda sulejooksu ja mõnusa huumoritajuga kirjutaja, siis muudkui loe ja naudi. Täpselt nii oli Maarja "Minu Tokyoga".
Vahel juhtub, et sellistes raamatutes hakkab liialt domineerima isik oma probleemide ja/või veidrustega ning paik, millest on kirjutada lubatud, jääb tahaplaanile. Samuti võib juhtuda ka vastupidine - keskendutakse liialt kohale ja isiklik komponent jääb puudu. See on minu jaoks veel kurvem variant. "Minu Tokyo" oli ses osas hästi paigas. Läbi isikliku elu, isiklike kogemuste tuli kenasti välja jaapanlik elulaad, kultuur, käitumismuster jne.
Algne idee või plaan - Jaapani poiss üheks aastaks - päädis armumise ja abieluga, mis nüüdseks juba üle kümne aasta kestnud. Jaapani poiss on leidnud kodu Eestis. Koos kasvatatakse kahte last, ema nägu poega ja isa nägu tütart. Sellest on eriliselt hea meel, kuna pärast kahe lapse kaotust jäi õhku nukker meeleolu.
P.S. Raamat loetud juba ammu. Mustandite kaustas kandis aprilli alguse kuupäeva😮
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar