Kuidagi on ära kadunud see harjumus. Tore on tagant järele lugeda küll ju, aga kui ikka nii kole-hirmus-pikk paus on sees, siis on vääga raske end jälle joonele saada.
Ei ole üldse enda õiges konditsioonis. Nii palju häirivat on, nii palju segavaid faktoreid... Kuskil kuklas tiksub kogu aeg mingi ärevus...
Puhata tahaks... Aga ega ma puhata ju ka ei oska... Siis on jälle kuklas tunne, et pean tegema midagi muud, olema kuskil mujal. Et mida ma siin logelen ja niisama olen, mida ma puhkan ja blogin, kui seda teist ja kolmandat peaks...
Puhata tahaks... Aga ega ma puhata ju ka ei oska... Siis on jälle kuklas tunne, et pean tegema midagi muud, olema kuskil mujal. Et mida ma siin logelen ja niisama olen, mida ma puhkan ja blogin, kui seda teist ja kolmandat peaks...
Praegu ka. Töölt tulin varem ära, kuna mingi elektrikatkestus oli. Mõtlesin, et teen kodus suuri tegusid. Terve nimekiri ju ootab! Aga tühjagi... Lihtsalt olen siin juba paar tunnikest vedelenud. Abikaasaga vestelnud. Aidanud tal ristsõna lahendada😊 Üritanud töömeilile sisse saada (ei ole saanud!). Ühesõnaga, ei midagi asjalikku ja hetkel ei tunne eriti isegi südametunnistuse piinu😛 Hakkan vist arenema!😊 Sõbranna ütles nii tabavalt, kui küsisin "mis plaanid puhkuseks ka on?" - "puhata!"
Nojah, homne päev veel ja siis ongi ametlikult puhkus. Kuigi mul on juba praegusel hetkel tunne, et puhkus oleks nagu alanud. Arvan, et see on hea.
Avastasin, et mul on peaaegu kõik loetud raamatud kajastamata, postitused avaldamata... Aga - mitte ühtegi märget pole teinud nende kohta, nii et raskeks läheb, kui tahta midagi öelda nende kohta.
Ilmselt tuleb teha üks koondpostitus ja nii ongi. Vähemalt mingi märk maas. Ehk siis ükspäev...
Paar õrna õit ja looduse rohelust pea kuu aja tagusest loost. Eilseid fotosid ei ole viitsinud veel arvutisse tõmmata😛
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar