Pilguheit möödunud 2020. aastale

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult olen nii tänulik selle aasta eest, selle erilise aja eest. Tänu sellele "erilisele" ja "erilisusele" sain ma "puhata ja mängida", mis on olnud mu ammune igatsus aastast aastasse. Nüüd see võimalus kingiti! Mulle meeldis see aeg. Ma ei räägi siinkohal haigusest, haigestunutest, kõige vähem lahkunutest... Neist kõigist on mul siiralt kahju. Ma räägin sellest, et mulle sobis see aeg. Mulle üldjoontes meeldikski selline piiratum, rahulikum elu. Ega mulle pole kunagi meeldinud, kui mul seljas elatakse ja mulle liiga lähedale tullakse. Minu isiklik ruum on küllalt suur ja sinna lasen ma väheseid. Ma ei ole eriline seltskonna inimene. Seega ei tundnud puudust üritustest, "pealesunnitud" koosviibimistest. Kodus olla, lugeda, käsitööd teha, mõelda, unistada, midagi kordagi saata - see on imeline! Kuigi jah, üks tilgake tõrva selles meepotis siiski oli - kui oled kodus, siis koguneb tolm kiiremini ja elamine läheb rutem segamini, korista palju tahad. Koristamine ja söögitegemine - need on kaks tüütut asja, mille heameelega delegeeriksin kellelegi teisele.

Aastasse mahtus isegi kaks suvist reisi. Juulis Naissaarele ja augustis Leetu. Küll on hea, et soovid ja tahtmised olid nii tagasihoidlikud!
Mustikasaak oli sel aastal imeline!
Maal aias sai mõnuga toimetada! Ent vaatamata ilusatele saakidele jäi miskipärast eriliselt meelde just naat! Küll ma võitlesin sellega, kevadest sügiseni välja ja jäin ikkagi kaotajaks:)

Oma kooriga salvestasime suvisel hingetõmbeajal plaaditäie imelist jõulumuusikat. See oli omamoodi uskumatu ja samas suurepärane võimalus! Isegi plaadiesitluskontserdi saime veel anda enne uute totaalsete piirangute kehtestamist.

Ja jõulud! Need imelised jõulud - tõeliselt kodused ja pereringis. Isegi kirikusse ei läinud, millest on tegelikult väga kahju. Ei mäletagi, millal viimati selline asi oli... Õnneks olid televiisorist jumalateenistuste ülekanded, mis soojendasid südant, kosutasid hinge ja lasid jõulutundel sündida.

Tööd sai tehtud, vaatamata sunnitud pausidele. Päris tore oli pärast 1,5 kuulist kodusistumist taas töölaua taga istuda. Samas on ka väga mõnus tööl harvem kohal käia. Oleksin täitsa päri, kui töönädal hakkakski lühem olema!

Raamatutest tahaks ka rääkida, mis sel aastal minu lemmikuteks osutusid, aga las see jääb siis uue aasta alguse teemaks.

Kindlasti oleks midagi veel...

Toredat aastavahetust! Kohtumiseni uuel aastal!

"Elu enne eurot"

Enne aasta vahetamist on tarvis veel õiendada üks vana võlg. Ah, eks neid ole võib-olla rohkemgi, aga see üks raamat, mis juba suvel loetud sai, ei anna kuidagi rahu. Nii et siis:

Toivo Roos "Elu enne eurot".
Pean siinkohal taaskord nentima ja üle kordama, et üks põnevalt elatud (ja kirja pandud) elu on alati põnevam kui nii mõnigi väljamõeldud lugu või igav ilukirjandus.
Täna ja siin on selle kohta elav tõestus antud raamatu näol.

Autor on sündinud keerulisel, segasel ja pöördelisel ajal - 8. märtsil 1944. Juurte poolest pärit Virumaalt viib tee aga kohe sünnijärgselt perekonna hoopis Läänemaale. Isal oli plaan põgeneda Rootsi, et pääseda Siberisse saatmisest, kuid see jäi teostamata... Õnneks jäi ka Siber piisavalt kaugele...

"Teie kodu on nüüdsest NSV Liit ja kui siin ei meeldi, siis pannakse meeldima mõni teine koht. Näiteks Magadani oblast või Koloma."
"Olen tänulik sellele meremehele, kes hoiatas minu isa, olen õnnelik, et jäime elama Eestisse. Olen eestlane, minu lapsed ja lapselapsed on samuti eestlased. Käivad samu radu, räägivad sama keelt, mida rääkisid need Viru sepad seal Sinimägede jalamil väikeses sepikojas."

Raamatu kaudu tutvume autori väga värvika ja seiklusrikka elulooga. Meie ees avaneb nõukogude aeg oma valus ja ilus. Inimene oma murede ja rõõmudega. Käänulised inimsaatused ja keeruliseks elatud elud. Mitmed kolimised. Küüditamise hirm. Kolhooside loomine.

"Algas järjekordne kolimine. Olime ju ikka sõjapõgenikud. Kõige rohkem kannatasid sõjas virulased ja sõrulased - neilt võeti kõik ja neid pillutati üle ilma laiali. Vaid üksikud pöördusid koju tagasi. Enamikul puudus koht, kuhu tagasi pöörduda."

Nõukoguliku elu eredaks näiteks on hobulaenutuspunkti loomine Hiiele, Hiie talus, Ristil Rõuma küas. (lk. 8-13) See on nii ehe lugu, mis iseloomustab seda aega, mis siis oli. Ei jõua seda siinkohal täies mahus ümber kirjutada, läheks pikaks, ent mõned katkendid siiski. See on lihtsalt nii uskumatult jabur, et oleks ülisobiv ilukirjanduseks.

"Ühel kevadpäeval sõitis Hiie hoovi auto GAZ-AA/.../ Masinast väljus juba tuntud nahkmantlit kandev seltsimees/.../ Kutsus kogu maja rahva kööki kokku, pidas sütitava kõne sotsialistlikust põllumajandusest, meie helgest tulevikust ja teatas, et alates tänasest on Hiiel hobulaenutuspunkt. Siis pöördus minu isa poole ja ütles, et teie, seltsimees Roos, olete määratud selle juhatajaks./.../
Seltsimees linnast teatas, et peale juhataja kuuluvad hobulaenutuspunkti kaadri hulka veel raamatupidaja, sepp ja kaks tallimeest. Sellele järgnes pikk selgitus, kui tähtis on kaadri valik, kui kõrgelt hindab seltsimees Stalin kaadrit, sest kaadrist oleneb kõik.
Isa küsimusele, kust saaks sellist väärt kaadrit, oli linnast tulnud seltsimehel kohe vastus olemas. Ta näitas käega pliidi juures nurgas seisnud näost kaamele Annuse Mannile ja ütles, et sellest seltsimees naisest saab pearaamatupidaja. Mann jõnksatas, tahtis käsi taeva poole tõsta, aga need ei tõusnud. Peaaegu liikumatu Mann talutati laua juurde, nimi pandi kirja ja Mann andis allkirja. Temast oli saanud Piirsalu hobulaenutuspunkti pearaamatupidaja. Seltsimees linnast surus värskete tööliste kätt, soovis edu sotsialistliku põllumajanduse ülesehitamises ja õnne isiklikus elus. Siis vändati GAZ-AA käima ja läinud ta oligi.
Mõne nädala pärast vuras Hiie hoovile poortide kolinal meile tuttav GAZ-AA. Nüüd polnud linna seltsimees enam üksi, temaga koos tuli üks noorepoolsem nais-seltsimees, kes kandis ilusaid musti läikivaid punase voodriga uhiuusi kalosse.
/.../ Ilusate kalossidega naine soovis üle vaadata raamatupidamise aruande. Täiesti kahvatu Mann ulatas talle oma vihiku. Mõlemad linnast tulnud seltsimehed uurisid hoolikalt täis kirjutatud lehekülge. Siis teatas ilusate kalossidega nais-seltsimees, et kõik on hea, aga puudub hobutöötundide arvestus. Tekkis vaikus.
Linnast tulnud seltsimees /.../ teatas, et on välja kuulutatud Haapsalu rajooni hobulaenutuspunktide-vaheline sotsialistlik võistlus, kes aga mõtleb seda võistlust saboteerida ja võistlustel initsiatiivi üles ei näita, need on rahvavaenlased ja nendega tegelevad juba KGB töötajad. /.../ Asi muutus väga tõsiseks, sotsialistlikust võistlusest tuli osa võtta, kas on hobuseid või neid ei ole, aga võistlema peab, saagu mis saab.
Olukorra lahendas kaunite kalossidega nais-seltsimees. Ta avas kaenlas olnud kausta ja ütles, et vaadake, siin on esimene lahter, siia kirjutate hobuse nime, siia, mis kell ta tööle läks, mis oli töö, mida ta tegi ja siia, millal lõpetas. Pidage meeles, et praegu on kiire tööperiood, hobused töötavad vähemalt kümme tundi päevas. /.../ Arvestage sellega, et teie hobulaenutuspunktis on tinglikult kuus hobust.
Minu isa oli olnud hea sportlane, palju võistelnud, aga nüüd tuli võistelda nii, et sa ei tea, kes on kaasvõistlejad ja tuleb laenutada hobuseid, keda tegelikult pole üldse olemas. Tundus, et nõukogude võim võib teha mitte millestki ükskõik mida, kas või hobutöötunde. ja just nii palju, et nendega saab kusagil kellegagi võistelda.
Umbes kuu aja möödudes seisis Hiie hoovil jälle meile tuttav masin. /.../ nõudsid üle vaadata hobulaenutuspunkti vara, et olla kindel, kas see vastab sotsialistliku võistluse tingimustele /.../
Siis märkas ta halliks värvitud sangadega kartulikorve. Tegi tiiru ümber vana aidaukse, millel need ilusti rivis olid, tõstis kõige suurema üles, viibutas seda käes edasi-tagasi, asetas siis uuesti aida uksele ja teatas, et teie töökas kollektiiv Piirsalu hobulaenutuspunktist on läinud sotsialistlikku võistlust juhtima.
/.../ uuris hoolikalt Manni täidetud kausta, jäid sellega rahule, asetasid näpu tänasele kuupäevale ja teatasid - vaadake, seltsimehed, hobused on juba hommikul kell kaheksa tööle läinud. See on väga hea! Nüüd, aga, seltsimehed, maksame teile välja ausalt teenitud palga.
Hiie talu vana köögilaud oli kõike näinud, aga suuri rohekaid Lenini ja Stalini näopildiga rublasid loeti seal esimest korda. /.../
Köögis valitses vaikus. Inimesed olid harjunud, et iga sendi teenimiseks tuleb pingutada, vaeva näha, aga nüüd on kõik teisiti - kogu töö ja tegevus on ülesehitatud valele ja pettusele. Kas selline riigikord ongi Nõukogude võim?/.../
Siis tegi kõige tähtsam ülemus /.../ portfelli lahti, võttis välja suure punalippude, sirbi ja vasara, Lenini ja Stalini näopiltidega kaunistatud aukirja ja teatas, et Piirsalu hobulaenutuspunkti töökas kollektiiv on saavutanud Haapsalu rajooni hobulaenutuspunktide-vahelises sotsialistlikus võistluses esikoha.

Mingil hetkel organiseeriti hobulaenutuspunkti ikka hobused ka, nii et asi toimis ka tegelikult, aga see mängimine "teeme tööd" oli ikka üle mõistuse...

Koolipõlvest:
Vene keele õpetajaks oli meil venelanna Anna Danilova. Ta ei rääkinud eesti keelt eriti hästi, mina aga vene keelt mitte sugugi, nii et me ei saanud omavahel ka suurt suhelda. Et keel selgeks saada, tuleb sõnad lihtsalt pähe õppida, muidu ju ei saa rääkida. Kord, vist viiendas klassis, jäeti mind päras tunde vene keele sõnu tuupima. Klass asus teisel korrusel. Et ma minema ei jookseks, keeras õpetaja Danilova ukse lukku.
Oli kevad. Mina istusin ja õppisin. Vaatasin aknast välja. Tegin akna lahti ja kuulsin, kuidas õpetaja tuleb trepist üles klassi poole. Ronisin aknast välja ja klammerdusin akna kõrval oleva vihmaveetoru külge. Kuulsin, kuidas uks lahti tehti, klassis ringi kõnniti. Õpetaja vaatas isegi aknast välja - ja läks minema. Keeras ukse jälle lukku.
Mina ronisin klassi tagasi, panin akna kinni ja hakkasin usinalt sõnu pähe õppima. Mõne aja pärast tuldi tagasi, nüüd juba koos direktoriga /.../ Tõusin viisakalt püsti. Teadsin, et läheb kõvemaks jamaks. Läkski. Kas kargasid aknast välja? Vasta! Saades siis isegi aru, et ma oleksin pidanud ka tagasi sisse kargama, jäi vait. Õpetaja Danilova näitas direktorile, kuidas ta oli kõik pingivahed läbi käinud, aga mind ei olnud. Küsimusi sadas igasuguseid - selgeid ja segaseid. Mina aga jäin endale kindlaks, et istusin siin ja aina õppisin, kui mind ei nähtud, pole minu süü. Sain sõimata ja lõpuks kästi minema minna. Pole vaja sellist õpilast, keda vahel on näha ja vahel jälle pole. Järgmises vene keele tunnis vaatas õpetaja mind kaua. Vaatas siis akent. Käis läbi kõik pingiridade vahed, ohkas ja alustas tudi. Mind ei küsitud.

Nõukogude sõjavägi, sellest polnud pääsu. Jälle üks väga rikkalikes toonides maalitud eluetapp kogu oma eheduses.
"Tegelikult oli üks mure siiski - selline, mis võtab nõrgaks vapramadki mehed, paneb põdema tugevamatest tugevamad. See oli kutse Nõukogude armeesse. Maavägedes tuli teenida kolm, mereväes neli aastat. Need aastad võeti sinu elust ära, neid ei antud sulle kunagi tagasi ja tagasi tulles polnud sa enam see mees, kes sinna kord läinud oli."
"Vene kroonu oli tõesti üks ränk katsumus. Ellujäämiskursus."

Nii võiksin ma jätkata veel kaua. See on lihtsalt nii imeline ja ilmekas lugu. Panen täna siia siiski punkti. Muidu ei ole postitus enam kilomeetrine, vaid kümneid kilomeetreid pikk:)

Selle raamatu võin kindlalt lisada oma lugemiselamuste edetabelisse.

"Minu Haapsalu"

Aidi Vallik "Minu Haapsalu: mere ja muinasjuttude linn"
Tartu: Petrone Print, 2020
264 lk.

Taaskord siis üks "Minu"-sarja raamat. Sedapuhku Eesti armsast väikelinnast ja kuurortlinnast Haapsalust.
Haapsalu on minu jaoks väga sümpaatne ja armas linnake, kuhu tahaks aina minna. Kahju, et tänavu suvel sinna ei jõudnud.

Aidi Vallik on tuttav nimi raamatute kaantelt ja blogi kaudu, mida ikka jälgin. (Muuseas oleme ka ühe aasta väljalase:)). Sattusin kunagi lugema ta blogi, siis veel Haapsalu ajast, kui ta kirjeldas oma sügisest saaki, mida ogoroodinast koju kandis - kõik puha nunnukonkursi väärilised:) Igal juhul jäid mulle sealt meelde igavesed pirakad köögiviljad ja just see sõna "ogoroodina", mis mulle tundus kui hellitav nimi aiamaale...
Kui nüüd aga raamatust mõne sõnaga rääkida, siis... mulle meeldis pigem raamatu teine pool, milles tegutseb juba veidi vanem Aidi:) Ilmselt sümpatiseeriavad mulle küpsemad inimesed ja tasakaalukamad tegemised:)
Kohati oli liiga palju ajalugu, aga see on mõistagi minu (piiratuse) probleem...
No ja muidugi aiamaast oli üksjagu juttu, nagu kõike muudki. Eraelust sai ka üht-teist uut infokillukest, mida mina ei teadnud (kuna olen suhteliselt kehv uudiste jälgija).

Aga see ei oleks mina, kui väljakirjutused puuduksid:) Seekord siis järgnev valik:

Igatahes kujunesid sellest talvisest üritusest  [Trollitalve festival] välja terve mu hilisema Haapsalus elamise aja jooksul raudse reeglipäraga igal aastal toimunud teise jõulupüha õhtusöögid koos hulga sõpradega. Sellest sai mu edaspidises elus päev, kus kõik mööda Eestit laiali elavad sõbrad olid ilma igasuguse spetsiaalse kutseta mulle külla ja suure söögilaua ümber oodatud.

... avastasin end olukorrast, kus minu juurde saabus sõna otseses mõttes poliitilist varjupaika taotlema kümmekond meessoost sõpra või head tuttavat Tartust ja Tallinnast. /.../ Need poisid olid mu sõbrad, loomulikult ma majutasin neid.
See oli igatahes veider kogemus, üksinda ühetoalises korteris elades varjata enda juures kümmekonda noormeest./.../ Aga me saime hakkama ja suutsime oma olemisegi hoida sordiini all, ei mingit "jooksmist ega mängimist", vaid eeskujulik kriisikäitumine. /.../

Need salaelunädalad läksid üllatavalt vaikselt, eriti meie tavapärase lärmaka elustiiliga võrreldes, ja et mind ei sidunud ühegagi neist romantilised tunded, siis mingit tüli ka ei sündinud.

...kui elus oma silmadega oled sellist jama näinud [säästetud ja tallelepandud raha, sukasäärde kogutud varandus muutus rahavahetuse käigus väärtusetuks], teeb see igasuguse investeerimise ja pensionifondide suhtes pigem umbusklikuks. Rääkisin neist asjadest kakskümmend aastat hiljem, masu aegu, oma ligemale 100aastaseks elanud vanaemaga, kes elutargalt tõdes, et tema on oma pika elu jooksul üle elanud viis rahareformi ja nende kõigiga ainult raha kaotanud. Et Eesti geopoliitiline ja majandusgeograafiline asend ei ole saja aastaga muutunud, siis ma lihtsalt ei suuda olla pikaaegsetet investeeringute suhtes optimistlik, seega pole pintsakuga noormeestel kaubanduskeskuset fuajeedes mulle mõtet pensionifondidest rääkida.

Me olime lähedased sõbrad /.../ Aga siis suhtlemine hääbus tasapisi, sest naine, kelle Ignas leidis, pani meie sõprust natuke pahaks, sest ei suutnud uskuda, et see tõepoolest oligi igal ajahetkel ainult sõprus.

...et ise olen elanud sellist "pesemisvõimaluseta" elu, siis pean tõdema, et see väljend, see sõna on täielik nonsenss. Fakt on, et inimene saab end täiesti puhtaks pesta ka pesukausis õuest kaevust toodud ja pliidil pajas soojendatud veega. Kontrollitud.

Nagu oma alale väga süvitsi pühendunud inimesed ikka, ei viitsinud ta [Pinni Volli] väga tegeleda küsimusega, mida teised inimesed mõtlevad või arvavad, ja see muutis ta mingis mõttes isegi nagu veidi boheemlikuks.

Trepikojas käsipuude pulkadevahesid nühkides pidin ära unustama isegi selle, et tegelikult kardan hirmsasti ämblikke, aga neid jagub Haapsalu mereäärsetes linnaosades rohkem kui küll. Mida kõike inimene armastuse pärast pole nõus tegema.

Ja need paar-kolm kriisiaastat mu elus õpetasid mulle eriti selgelt kaht asja: et kõik läheb mööda ja et ma saan hakkama.

Aga kohad muutuvadki, see on normaalne. Ja inimesed muutuvad, ka see on normaalne. Linnad muutuvad. Elu ongi ainult üks muutumine, katsu ainult sellega järje peal püsida. Vaat see viimane on vahel raske. Haapsalu on minuga tegelikult väga leplik olnud.

Haapsalu annab inimesele väga palju vabadust ja lepib paljude veidrustega.

Muidugi, eks klatšitakse ka, ja kindlasti klatšiti mindki, aga ma pole igaks juhuks kunagi teada tahtnud, mida must räägitakse, veel vähem olen tahtnud seda arvesse võtta.

Sain jälgida tema [Andres Ammas'e] tegutsemist volikogu mitme koosseisu vältel, ja sellest õppida,et poliitika pale ei pruugi olemuslikult sugugi olla korruptiivne või moraalitu. Kahtlemata on see raske kunst, see on kokkulepete, järeleandmiste ja veenmiste kunst, kuid sedagi on võimalik teha käsi määrimata ja südametunnistusega vastuollu minemata.

 

Elu pole kunagi ainult töö, isegi kõige töökamatel aegadel, ja samas ma kahtlustan, et kuivõrd töö on inimese põhiline eneseteostuse vahend, siis äkki elu ikkagi kõiges oma täiuses just nimelt ainult töö ongi? Või on siis minu elus töö ja eraelu ning puhkeaeg ammuilma omavahel sassis, nii et seda kera enam kolmeks lahti harutada ei õnnestukski?

Taas talv on tulnud...

Enne, kui viimne lumekübe olematusse haihtub, riputan siia üles ühe toreda talvest inspireeritud ja sõnumiga laulu.
Endale värskenduseks ja teistele rõõmuks:)
Laskem siis end muusikal kanda...
Kuigi, ehk ikka tuleb veel talve ka uuel aastal. See teeb olemise helgeks ja meele rõõmsaks!

Taas talv on tulnud, külm ja pime,

on härmas puud ja lumi maas.

Kuid talv on siiski imeline,

sest jõulud tulnud taas...

(sõnad: Leelo Tungal; viis: Piret Rips-Laul)

Laul kammerkoor Lambertuse esituses

Raamatusoovitus - "Seitse tähte taeva Sõelas"

Madde Kalda. Seitse tähte taeva Sõelas.
Tallinn : Eesti Raamat, 1981
255 lk.

On raamatuid, mille järele käsi hakkab justkui iseenesest haarama. Mingitel erilistel, ilusatel, meenutamist väärivatel hetkedel. Minu jaoks on selliseks raamatuks kahtlemata just "Seitse tähte taeva Sõelas". Enamasti juhtub see ikka kas jõulude või jaanipäeva ajal, sest need sündmused on raamatus väga värvikalt, ilmekalt ja toredalt kajastatud. Nii on see raamat tänagi mu ees...

[Huvi pärast guugeldasin ja leidsin, et vanad eestlased tundsid plejaade nimega Sõelatähed või Taeva Sõel ja seega Sõel ongi nn tähtkuju ehk tegelikult nimetatakse seda plejaadi(de)ks, Sõnni tähtkujus olev hajusparveks.
Nii et jälle targem ka...:)]

Raamatu peategelane on Ann, tüdrukulaps, mis 19. saj. lõpupoole oli tõeline häbi ja õnnetus. Aga Ann on tubli, tragi ja hakkaja tüdruk. Ta saab elus hakkama ja suudab enda eest seista, vahel liigagi jõuliselt...

Jõuludest ja ka aastavahetusest on raamatus mitmel korral juttu. Anne lapsepõlvest, karjalapse ajast, noorpõlvest ja lõpuks on tema pulmapäevgi talvel, mitte küll päris jõulude ajal, vaid näärikuu viimasel pühapäeval, mis peaks siis jaanuari lõpp olema. Kommetest, toitudest jne.

Ann unustas olnud tumedad päevad, pühad tulevad ka neile, ikka ja jälle uued, kuigi alati kordus üks ja sama.
Emal ja tädil oli tegemist palju. Pekitükikestega segatud putru vürtsitati punega ja topiti vorstideks, küpsetati saia ja kohupiimakooke, tehti õlut, ja kui tädi oli Võiva omadel aidanud süldi valmis keeta, tuli kõigele lisaks veel kausitäis sülti.
... Isa Jaan laseb õlekoo sahisedes põrandale vajuda. /.../ Tädi toimetab ahju ja kerise kallal, vorstid on ahjus, seda tõendab lõhn, aga millal tädi need sinna pani, seda lapsed ei näinud. Tädi oskab tööd tehes vaikselt liikuda, märkamatult talitada - mõisa köögis õpitud kunst. Isa Jaan tuleb sahvrist, kolmeharuline küünal ühes, suur puust küünlajalg teises käes, ja surunud küünla jalga, asetab selle keset lauda. /.../ Tädi abiga süütab Ann küünlad, ja jäävad siis tikksirgelt laua äärde seisma, tädimees köhatab pühalikult, nagu valmistuks palve lugemiseks, mida ta pühapäeva hommikuti vahel teeb, võtab kapi otsast suure aisakella, avab välisukse ja helistab kella tükk aega pikalt ja rahulikult...

Jõulud peetakse Matsil vaikselt. Emm on mehe ja mitu last surnuaiale viinud, ühe tütrekese koguni jõulude ajal, neid tahab ta nüüd mälestada, ei salli seepärast valju juttu ja naeru. Kui ta perelaua toite täis on ladunud, kaob ta oma tuppa piibli juurde. /.../
Õhtul hilja tuleb ta piibliga peretuppa, teeb lauanurgale ruumi, kuhu asetab püha raamatu, ja pere koguneb. /.../ Ja emm loeb selgelt ja pikaldaselt Luuka evangeeliumi, ta hääl on sootuks teistsugune kui argipäeval, Ann kuulab hoolega, emm meeldib talle sellisena väga. Lauldakse etteütlemise järgi "Ma tulen taevast ülevalt", kõik viisteist salmi, ja õhtu pühalik osa on läbi. Emm vaatab, kas laual millestki puudu ei ole, käib korra toidukambris, toob sealt üht-teist juurde ja läheb siis suurt raamatut kaasa võttes oma tuppa. Laud jääb kaetuks kogu pühadeks, söögu, millal keegi tahab või mida tahab.

Jõulud tulevad kuuvalgega ja ilusa lumega, ilm pehme ja vagune, otsekui loodud saanisõiduks. Velise noored sõidavad mitme reega kirikusse /.../
Kirik särab küünlatuledes, Teenuse laulukoor laulab oma koolmeistri juhatusel uusi laule, hääled kajavad veel võlvide all, kui kirikust lahkuma hakatakse.

Nii palju siis mu (ühest) lemmikraamatust, mida olen lugenud palju-palju kordi.

Maa on nii kaunis...

Et jõuluajal ikka ilusat - sõnumi ja tähendusega - muusikat oleks kuulata, siis panen siia ka midagi üles.
Kammerkoor Lambertus "Maa on nii kaunis":

Sama laul kõlas ka hommikuti kell 8 Tallinna Jaani kiriku tornist kellamänguna, kui paaril korral sel ajal Vabaduse platsile jõudsin. Mulle miskipärast meenusid teised sõnad: "Ilusam Kristus, vägev valitseja..."

Kaunist jõuluaja jätku!

Jõulutervitus

Nüüd süttib küünlaid tuhandeid
ja öö nii valgeks saab
ja taevas tähti miljoneid
nii kaunilt säramas.

Taas üle kogu maailma
käib sõnum auline:
on sündinud Poeg Jumala,
kes päästjaks kõigile.

Täht Petlemmast on säramas
veel täna ilmale,
toob rahu, lootust, õnnistust
ta iga majasse.

Nüüd tehke lahti südamed
kõik jõulurahule,
et igas hinges särama
lööks jõulutäheke.

 

Soovin rahu-, rõõmu- ja valgusküllast jõuluaega! Jõulusõnum on ajatu ja see kannab.

Kohila ja Hageri koguduse ühine kontsert "Päris jõulud" Hageri kirikus, detsember 2016.

"Liiga palju, aga ei kunagi küllalt"

Mary  L. Trump "Liiga palju, aga ei kunagi küllalt: kuidas minu perekond lõi maailma kõige ohtlikuma mehe". 209 lk. (tõlkija Martin Kirotar).

Olen ikka öelnud, või vähemalt mõelnud, et üks värvikalt kirjutatud päriselu kajastav raamat on tihtipeale põnevam ja parem kui (välja mõeldud, (halb?)) ilukirjandus. Nii on ka ülalmainitud raamatuga. 
Loed nagu ilukirjandust: põnev, kaasakiskuv, heas sõnastuses (siinkohal kindlasti ka suur tänu tõlkijale) ja ei suuda käest panna. Räigelt hea. Ja rõhk sõnal räige! Ja siis korraga adud, et see pole ju ilukirjandus, see on päris elu!!!

Tegemist on siis maailma ühe tähtsama ja mõjukama riigi esimese mehe (elu)looga, kelleks on ei keegi muu kui USA president. Nüüdseks võib vist siiski juba kergendatult hingata, et peagi eelmine president.

Raamatu autoriks on Donaldi vanema venna Fredi tütar Mary, kellel on doktorikraad kliinilises psühholoogias ja magistrikaad inglise kirjanduses.

Kui alapealkirja lugesin, siis mõtlesin, et no küll on nüüd liialadatud. Mis kõige ohtlikum mees? Jaa, teame, teame, oleme näinud ja kuulnud ja lugenud, et arrogantne ja ülbe ja mida iganes, aga ärge siis nüüd üle pakkuge. Kui lõpuks kaane sulgesin, siis olin täiesti vastupidisel seisukohal. Tegelikult muutus mu arvamus juba proloogi lugedes:

Kuigi mu tädid ja onud arvavad teisiti, et kirjuta ma seda raamatut rahahimust või kättemaksuks. Kui mul oleks selline eesmärk, oleksin kirjutanud meie perest juba aastate eest, kui keegi ei osanud arvata, et Donald jõuab oma korduvalt läbikukkunud ärimehe ja  unustatud tõsielusaatejuhi maine toel Valgesse Majja. Siis oleks see olnud ohutum, sest mu onu ei saanud lokulööjaid ja kriitikuid ähvardada ega ohustada. Aga viimase kolme aasta sündmused sundisid mind tegutsema, ma ei saa kauem vaikida. Raamatu ilmumise ajaks on sadade tuhandete ameeriklaste elu Donaldi ülbuse ja puhta rumaluse altaril ohvriks toodud. Kui talle antaks teine ametiaeg, oleks see Ameerika demokraatia lõpp.

...Nagu Donaldi puhul ikka, oli lugu tähtsam kui tõde, mille võis vabalt ohvriks tuua, eriti kui vale paremini kõlas. 
[Kahjuks on see tänapäeval üleüldiselt leviv tendents!]

"...Tal pole mingeid põhimõtteid. Mitte mingeid!"
Nii karmi hinnangu andis talle õde Maryanne.

Siis nimetati ta presidendikandidaadiks. Kõik see, mis ta minu meelest sobimatuks muutis, näis tema seljatagust ainult tugevdavat. Ma polnud ikka veel mures, uskusin kindlalt, et teda ei valita kunagi, aga mõte sellest, et tal oli võimalus, tegi mind rahutuks.

Saame ülevaate Trumpi perekonnast. Isa Fred (Frederick) sündis Saksa sisserändajate perekonnas. Ema Mary Anne oli Šoti sissetändajate järeltulija. Neil oli viis last: Maryanne, Fred (Frederick, Freddy), Elizabeth, Donald, Robert. Nagu enne mainisin, siis raamatu autor Mary on Fredi, kes suri üsna noorelt (42.a.), tütar ja ta räägibb väga avameelselt ja otsekoheselt oma perekonna loo, kogu selle ilus ja valus, aga peamiselt siiski valus. Kogu selle loo juures mõtlen ma, et kus on siin see Ameerika muinasjutuline elu, kas seda ongi olemas? Võib-olla tänapäeval. Aga ilmselt ongi kõik vaid fassaad. Keep smiling.
Ja seda ka veel, et kõik inimesed ei peaks üldse lapsi saama, kui nendega ei osata midagi peale hakata ja nad lihtsalt omapäi või saatuse hooleks jäetakse või siis üritatakse "tapjaks" kasvatada.
Hästi palju negatiivset tuleb esile. Ja tegelikult hakkab lõpuks lausa kahju sellest väikesest hirmunud poisist seal suure mehe sees, kes peidab end ülbuse ja julmuse maski taha.

Varases teismeeas hakkas Freddy isale oma elu kohta valetama, et vältida narrimist või hukkamõistu, mis oleks tõe rääkimisega kaasnenud.

Mõnele Trumpi lastest sai valetamisest eluviis. Fredi vanim poeg valetas enesekaitseks: mitte ainult isa pahameele või karistuse vältimiseks nagu teised, vaid selleks, et ellu jääda. Maryanne näiteks ei olud kunagi isaga sõnakuulmatu, kartes ehk tavalist karistust, nagu koduarest või oma tuppa saatmine. Donaldile oli valetamine peamine enda kiitmise viis, mis pidi teisi veenma, et ta oli parem kui tegelikult. Freddy jaoks olid isa tahte trotsimise tagajärjed teistsugused mitte ainult ulatuse poolest, vaid ka sisuliselt. Valetamisest sai ta ainus kilp isa katsete vastu lämmatada tema loomulikku huumorisoont, seiklushimu ja tundelisust.

Ta [Donald] polnud hea õpilane, aga tal oli teatud võlu ja oskus panna teised endaga nõustuma, mis ei seisnenud tollal ainult julmuses. /.../ Ta oli enesekindel nagu kiusaja, kes teab, et saab alati oma tahtmist ega pea selle pärast kunagi võitlema. /.../
Talle luges niikuinii ainult kraadi prestiiž.

Abi palumine tähendas nõrkust, ahnust või eelise soovimist kellegi üle, kes ei palunud midagi vastu...

Fred ja Donald ei jaganud mitte ainult iseloomujooni ja antipaatiaid, nad suhtlesid vabalt nagu võrdsed, mida Freddy polnud kunagi suutnud. Freddyl oli vennast ja isast laiem maailmapilt. Erinevalt Donaldist kuulus ta ülikoolis organisatsioonidesse ja ühingutesse, mis aitasid näha teiste vaatepunkte.

Tema [isa Fredi] varajane karjäär näitas, et ta oskas ennast reklaamida, petlikku muljet jätta ja liialdada.

Ta [Donald] oli üles kasvanud esimeses televisioonipõlvkonnas ja vaadanud tundide kaupa telesarju, mille episoodiline iseloom talle meeldis. See aitas kujundada lakutud ja pealiskaudset kuvandit, mida ta nii propageeris kui ka kehastas. See, kui hästi kuvand talle sobis, ning isa soosing ja materiaalne kindlustatus, sisendasid temasse teenimatut enesekindlust, et ta saab hakkama sellega, mis oli algusest peale näitemäng: müüa end mitte ainult rikka playboy, vaid ka end üles töötanud geniaalse ärimehena.

[Vanaema:] "Kui su isa suri, polnud tal pennigi taskus!"  Minu perekonna jaoks polnud miski muu tähtis. Kui su ainsaks valuutaks on raha, hindad inimeste väärtust ainult läbi selle prisma. Keegi kes saavutas rahalises kontekstis nii vähe kui minu isa, polnud midagi väärt, isegi kui ta juhtus olema su poeg. Ja kui mu isa suri puruvaesena, polnud tema lastel millelegi õigust.

Donald ei teadnud ega mäletanud oma tunnistuses midagi. Ta on sellist strateegilist unustamist ennegi rakendanud, et süüst või tähelepanust pääseda.

Praegune Donald on suuresti samasugune nagu kolmeaastasena: ta ei oska kasvada, õppida ega areneda, ei suuda oma tundeid reguleerida, reaktsioone vaos hoida, informatsiooni omastada ja lahti mõtestada.
... Tema sügav ebakindlus sünnitas temas musta augu, mis nõuab pidevalt komplimente ja neelab nende valguse niipea kui on need endale sisse imenud.
Talle ei piisa millestki. See on midagi enamat kui tavaline nartsissism. Donald pole lihtsalt nõrk, tema ego on habras ja seda tuleb pidevalt turgutada, sest sügaval sisimas ta teab, et temas pole grammigi meest, kelleks teda peetakse. Ta teab, et teda pole kunagi armastatud.

Kuigi Donaldi põhiloomus pole muutunud, on ta presidendivande andmisest saadik palju suurema pinge all. Asi pole tööstressis, sest ta ei tee oma tööd, kui teleka vaatamist ja solvangute säutsumist mitte arvestada. Ta peab kõvasti pingutama, et juhtida tähelepanu kõrvale tõsiasjalt, et ta ei tea mitte midagi ei poliitikast, riigijuhtimisest ega lihtsast inimlikust sündsustundest. See nõuab meeletult tööd.

Nii võiksin lõputult jätkata ja tsitaate siia üha juurde lisada. Aga aitab, kõik on juba öeldud. Kui kõik kaardid on pandud ainult mammona kokkuajamisele, et seda oleks võimalikult palju ja üha rohkem, siis ei saagi head nahka tulla. Või nagu raamatus öeldi, mida enne ka tsiteerisin:
Kui su ainsaks valuutaks on raha, hindad inimeste väärtust ainult läbi selle prisma.

"Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu". Selline kuldne lause meenus mulle Piiblist (täpsustus - 1 Tm 6:10)
"Aamen" ütleks selle peale.

Arvan, et olen nüüd piisavalt isu tekitanud selle raamatu järele:)

Raamatukild

Iga kuu alguses tuleb mu postkasti Suure Eesti Raamatuklubi (SERK) kuukiri. See tuleb e-mailiga ka, aga mulle meeldib päris asja sirvida.
Kuukirjast saab hea ülevaate ilmunud raamatutest ja leiab muudki huvitavat lugemist. Et kui lugeda ei jõua, siis on vähemalt mingigi aimdus olemas...

Viimases ehk siis detsembrikuu numbris oli muuhulgas tutvustamisel ka Mart Juure raamat "Igaüks on imelik". Ja ma ei saa siinkohal jätta jagamata ühte tema, julgen öelda, vemmalvärssi.

Minul pole juukseid

ja mõnel pole jalga,

ära oma puudujääke

sinagi nüüd varja.

Keegi pole täiuslik,

igaüks on imelik.

Mul oli kange tahtmine see kohe enda tutvustusele lisada:) Nii meeldis. Lihtsalt nii hea mu meelest!
Aga... siis avastasin, et mul on liiga palju juukseid peas ja ka jalad on täitsa olemas.
No ja las see siis jääb... Võib-olla selle teise poole lisamine tasub siiski kaalumist?!?

"Minu Peipsiveer"

Raul Oreškin. "Minu Peipsiveer: unes ja ilmsi"

Ääretult sümpaatne lugemine. Läbi autori omapärase huumoriprisma antakase edasi Peipsiäärse piirkonna elu võlud ja valud. Saame osa veidi salapärasest vanausuliste kultuurist. Põhitegevus käib Voronja galeriis ja selle ümbruses. Isegi minusugusele kunstivõhikule tundus täitsa tore lugeda neist pisut boheemlikest ettevõtmistest ja inimestest, sest kunstnikud suuresti ju boheemlased on. Lugude vahele jutustab autor oma unenägusid. Nii jääbki vahel segaseks, kus lõpeb uni ja kust algab päriselu. Seepärast mõjubki raamat kuidagi unenäo(lise)na, mis on omamoodi võluv. Seega üks väga nauditav lugemine.

Veidi siis jälle ka toredaid ütlemisi ja noppeid raamatust.

Praeguse epideemia (pandeemia) vaguses on väga sobilik rääkida vanausuliste pattudest:

Üheks kirikupatuks on vanausuliste seas võõrastest nõudest söömine ja joomine. /.../
Kui mehed olid linnas ehitamas, siis sõid nad paratamatult võõrastest nõudest, seega olid nad tagasi külla saabudes patused ja pidid mõneks nädalaks [kiriku]rõdule kolima, enne kui neid alla lasti. Hiljem kuuleme, et just seesama religiooniga kaasaskäiv hügieeninõue on kaitsnud vanausuliste külasid epideemiate eest.

"Kas te eestlased olete nüüd  siis õnnelikud?"
Saan aru, et Peterburi külaline vihjab laulva revolutsiooni järgsetele sündmustele, ning küsin vastu, kas Venemaal oleks võimalik avada kodanikualgatuse korras iidse kaluriküla paadikuuris galerii... või noh, vähemalt näitus? Väikse pausi järel tuleb veeriv vastus: "Eeei ole..."
"Muidugi me oleme õnnelikud, sest meil on vabadus oma unistusi ellu viia," mõtlen...

Kohalikud ütlevad, et kui kevadel põllule ei lähe, oled järelikult siitilmast lahkunud.

Kui lõpuks õnnestub arvutis ühe pulga jagu levi välja võluda, siis edaspidine näeb välja nõnda. Sisestad Google'i otsingusse sõna, seejärel lähed istutad aeda 100 roosi, ja kui tagasi tuled, on vajalik leht alla laaditud. Arvuti ise on selleks ajaks uinuvasse režiimi langenud ning kui tahad teda sealt välja tuua, otsustab ta kokku joosta, ning peale restarti oled taas alguses. Sisestad otsingusõna, aga kuna roosid on juba istutatud, siis lähed ja laod sel korral puud riita. Kui kõik muud tööd on ka tehtud, pole nagunii enam jaksu arvutis midagi teha...

Miks on mul, kes ma olen alati muutustest jõudu saanud, ühtäkki kuidagi nukker järjekordsele muutusele vastu minna, mõtisklen ja mõistan, et külaelust on saanud mulle turvalise ja stressivaba elukeskkonna etalon. Linnas aga - ehk ühiskonnas laiemalt - on olukord niipalju muutunud, et ma ei tunnegi enam soovi sealsesse kooslusse kuuluda.

"Ilmselt meedia eest me Eestisse põgenesimegi."
"On lausa ebainimlik, et igapäevaselt meediaruumiga kokku puutudes peame suutma taluda kogu maailma murekoormat, mida meile osavalt kiht-kihilt peale laotakse." (lk. 195)

Väga omapärane on unenägu Peipsi järvest, mida võib lugeda lk. 210-214: Kuidas ma vananen Peipsi põhjas.

Raamatus meenutatakse hea sõnaga 2018. aastat oma erakordselt sooja, lausa kuuma suve pärast. Hea, et see on niiviisi raamatusse raiutud. Mina küll ei suudaks enam meenutada, et mis aastal täpselt see sajandi suveks tituleeritu oli. Ju oma annaalidest leiaks ka vastavasisulisi märkmeid. Mäletan, et  mulle meeldis, ei tundnud üldse, et oleks ühestki otsast tapma hakanud:)

...üldjuhul lõpeb elu kontseptsioon ju matustega, ja suure tõenäosusega ma enam teist eluloolist raamatut ei kirjuta...

Mind nähes hõikab Aino bravuurikalt, ise samal ajal juba poosi võttes: "Tee meist üks pilt, Raul, ja pärast kui postitad, ütle, et Varnja tüdrukud on lume alt välja sulanud!"
Vastan, samal ajal aparaadiga võttenurka otsides: "See oleks ju vale, Kaili tuli ikkagi linnast, mitte ei sulanud lume alt."
"Poliitikud valetavad, meie ilustame," hõikab Aino uut poosi võttes.

Viimane tsitaat, mille siia üles tähendan, meeldib mulle kohe eriti ja ma noogutan jõuliselt Kailiga kaasa (sibulapõlgur nagu ma olen; kala seevastu maitseb mulle väga, sorry Kaili).

Kummalisel kombel ei söö Kaili ei sibulat ega kala, mistõttu jõuavad kalatoidud meie menüüsse harvemini, kui võiks. Sibulaga on asi pisut lihtsam, mõningaid toite saab teha nii, et lisan sibula hiljem, ja mõningatel juhtudel jätab Kaili lihtsalt toidukorra vahele. Vahel õnnestub mul sibul ka nõnda roogadesse ära peita, et Kaili sellest arugi ei saa, kuigi ta väidab alati, et saab.
[Saab. Saab! Igaüks, kes sibulat ei söö, saab aru! Võin seda kinnitada! Me lihtsalt vahel sööme ja teeme näo, et kõik on ok!:)]

Advenditervitus vol 2 ja 3

 

"Saladuste suvi"

Nikola Scott. Saladuste suvi. 295 lk.

 

Ma ei saa aru, millega ma selle ära olen teeninud, et viimasel ajal on järjest sattunud kätte hea ilukirjandus?!?:) Puhas nauding.
Ilukirjanduse mõõdupuu ehtne näide minu jaoks - parajalt põnevust, ootamatusi, ilu, kurbust...

 

Meenuvad vanad head ajad, kui kibelesin rongi peale, et saaks rahus veeta mõnusa tunnikese kaasahaarava raamatu seltsis...

 

Sellise imelise ja pisut nostalgilise tunde tekitas minus "Saladuste suvi".

 

Tegevus toimub vahelduvalt kahes ajas.
1939. aasta hilissuvel Cornwallis, mil algamas on teine maailmasõda, on loo keskmes 16. a. Madeleine (Maddy), kelle õde Georgie saabub koos oma uue kallima Victori ja väikese seltskonnaga pealinnast. Kui palju segadust. Alla kukub ka üks sõjaväe lennuk.

Ja tänapäeval. Chloe on abielus eduka arsti Aidaniga. Nende abielu kadestatakse, kuid tegelikkus ei ole üldse roosiline. Chloe on oma ametilt fotograaf, aga mees ei luba tal sel alal praktiseerida. Mida see mees üldse lubab? Siin lõhnab tugevalt lähisuhte vägivalla järele.
Chloe'l on ka noorem vend Danny, kellele ta on olnud ema eest ja kes põeb rasket haigust.

Saatuse tahtel kohtuvad Summerhillis juba eakas Madeleine ja noor Chloe.

Saladused minevikus ja tänapäeval hakkavad end lahti kerima...

Advenditervitus

 

Nüüd küünla me süütame taas,

 et neil, kellel külm on, soojem saaks.

Nüüd küünla me süütame taas,

 ta helk paitab helgemaks maailma.

Kui sinulgi on külm, kui hirmu tunned sa,

siis liituda võiksid meiega,

kui küünla me süütame taas, nüüd taas,

kui küünla me süütame taas.

Kuula laulu Keila koori ettekandes

"Minu maailm"

 

Susan Luitsalu. Minu maailm: seiklused ei hüüa tulles. 223 lk.

Hea tekstiga ladus lugemine! Igav ei hakanud mitte ühelgi leheküljel.
Kiire tiir ümber maailma - Sotši, New York, Bakuu, Prantsuse Polüneesia, Omaan, Gruusia, Beirut, Jaapan, Praha.

Raamatut raamistavad kaks lauset: Maailm on sinu kodu. Iga roju oma koju.
Tore tõdemus seegi.

...uusim trend on olla supertervislik, makrobiootiline, mahla joov joogaguru.

...kui vein otsa sai, ootasin ma endiselt üsna naiivselt, et midagi lõpuks ometi juhtuma hakkaks. Aga nagu ma juba mainisin, on tänapäeval olulisem jooga ja väljamagamine, ning kui kell hakkas lähenema keskööle, tõusis River püsti: "Ma olen ikka nii väsinud! Ma pean t õ e s t i välja magama! Homme on mul juba kell kõmme esimene pildistamine ka, mingi nõme asi, issand, kuidas ma ei viitsi! Aga rokkige siis minu eest kah! Tšau-tšau, kullakesed!"

Ja kadunud ta oligi. Meie sahistasime hoolsalt komplekteeritud kostüümides tubadesse magama, Kell 23.30. Linnas, mis väidetavalt kunagi ei maga.

Mulle lubati t o h u  t u l t metsikuid moepidusid, aga siiamaani olin saanud vaid puupüsti täis miniklubis viisteist minutit kuttide vingumist kuulata! Mis mõttes see linn kunagi ei maga, kui ta just norskab nagu kolm tabletti unerohtu võtnud pensionär? 

Õnneks ei olnud Murat ülevoolavalt energiline või temperamentne. Ta oli küll väga elevil, aga kuna ta tundus muidu tagasihoidlik inimene olevat, siis oli tema ülielevus kah selline nagu hästi viisakal kutsul, kes liputab hüsteeriliselt saba, aga teab, et hüpata ei tohi.

...valetasin talle, et eestlased on peaaegu nagu eskimod, meile õudselt meeldib külm ilm ja 24 soojakraadi on minu jaoks juba suht üle mõistuse, ma ei jaksa kõndidagi enam sellise palavusega, ja üleüldse tahan ma nüüd tõesti alla sõita ja ruttu kuskile kohvikusse minna. Murat vaatas mind umbuskliku näoga, sest tal endal oli seljas jope ja selle all veel mingi kampsun.

Lisaks on mulle jäänud mulje, et paljude rahvaste jaoks on enda meelega higiseks ajamise kontseptsioon juba kultuuriliselt võõras - kõrgem klass on siiski väärikalt jahedas lebasklemas ja elu nautimas. 

...kes peaks tahtma vabatahtlikult mäkke ronida? Ainult hullud! Isegi küla kitsed lähevad hommikul ilma karjuseta ja tulevad õhtul ise koju tagasi. Nõlvadel on kas liiga palav või külm ning ülesmäge ronimine võtab inimeselt mõttetult energiat. Eks siis passidki neid ekstravagantseid välismaa kloune ja nende seljakotte halvaks paneva pilguga ja mõtled,et küll on inimestel ikka vähe elumuresid, kui on vaja minna naljaviluks energiat raiskama. 

Kui ma telgi järsakupoolse akna lahti teen, avaneb vaade nagu lennukiaknast - oranži-roosakirjul taevataustal laiub lõpmatuseni lillakas-roosa tupsumeri. See ongi vastus küsimusele, mille kuradi pärast on vaja end vabatahtlikult nii ebamugavasse olukorda sättida. Kuigi ilmselt on ka muid vastuseid, sest üks tüdruk teatab hiljem, et ta ei viitsinud isegi telgiakent lahti teha: "Liiga külm oli ja peale selle olen ma siin varem ka käinud ja seda päikesetõusu juba näinud."
Mu meelest on selline avaldus umbes sama hea, kui öelda, et ärme kingi talle raamatut, sest raamat tal juba on.

Beiruti ööelu ei seisne ainult pimedas ruumis alkoholi joomises ja teiste vallaliste jõllitamises, nagu see kohati kipub mujal olema, vaid vaba aja, sõprade, iseenda, tantsimise ja laulmise, hea toidu, mõnusa õhkkonna ja elus olemise t ä i e g a nautimises.

Kui selgub, et selle nõmeda koroona pärast jäävad terveks kevadeks ja veel jumal teab kui kauaks ära nii Dubai-elu kui ka sellised pisikesed sõidud - näiteks oli meil sõpradega juba ostetud bussi- ja teatripiletid Peterburisse -, mõtlen hetkeks, et õu mai gaad! Kuidas ma saan ühe koha peal istuda?!? Kas ma pean riided kohvrist välja võtma?!? Kuhu kohver üldse käib, kui see ei seisa esikus ukse juures või magamistoas riidekapi ees?!? Okei, kaks viimast küsimust on veidi üle paisutatud, aga ikkagi on kurb juba tehtud ja kaua oodatud plaanide luhtumise pärast.
Hingan sisse ja välja ning tuletan meelde: maailm on minu kodu; kui ei saa minna lendama, saab alati minna matkama; igal pool on hea. Kodus on ka hea. Kõik riigid on endiselt oma koha peal. Maailm on minu kodu ja kodu ootab alati.

Ilmselt see viimane lõik iseloomustab ka väga paljude teiste inimeste mõtteid ja tundeid sellel kummalisel, 2020. aastal.

"Valgus ookeanide vahel"

 

M.L.Stedman. Valgus ookeanide vahel: kõik armastuse nimel. 390 lk

Milline lugemiselamus!

Üle hulga aja siis lugesin jälle ilukirjandust. 
Sattusin selleni aga täiesti juhuslikult. Kui suvel pärast pikka pausi taas tööle (raamatukokku) sattusin, siis oli vahepeal tulnud mitu raamatut, mida kohe tahtnuks lugeda. Otse loomulikult olid need kõik kohalkasutamiseks ehk lugemissaali eksemplarid. Õnneks avastasin selle raamatu varasema trüki, mis oli täiesti saadaval ja millele ma kohe küüned taha ajasin. Suure õhinaga hakkasin lugema. Siis aga tulid mingid kiiremad lugemised vahele. Ühel hetkel saabus ometi just selle raamatu tähetund. Ja see oli tõeline tähelend!

Väga kaasahaarav ja mõjus! Juhtus nii, et lõpuks lausa pisarad voolasid. Ja kui see ei ütle midagi, siis ei ütle üldse mittemiski...

Siinkohal ei hakka ma sisu ümber jutustama. Mitmed blogijad on seda raamatut lahanud ja minu silma hakkasid küll ainult positiivsed kommentaarid. (Ja kõik nad teevad ka lühikokkuvõtte!) 

Neid soovitan lisaks lugeda: Laura raamatublogi, Loetu kaja, Janela kirjutab, Triinu raamatublogi

Võib-olla ainult nii palju veel, et ... 

kas armastusest vihkamiseni viib üks pisike samm?

kuidas valida - kas käituda südametunnistuse või armastuse järgi?
Elus ei pea enamasti  siiski vist nii ränki otsuseid tegema. (Või et siis peab ja veel rängemaidki...) Aga raamatu lehekülgedel pidi otsustama.

Raamat, mida tõesti julgen soovitada. Aga hoiatan - see puudutab! ega jäta kedagi külmaks.

 

 

P.S. Teate, mina üldse ei saa aru, kuhu aeg kaob! Üle poole novembrist on möödas ja ma ei ole mitte ühtegi postitust teinud. See ei ole normaalne, ma ütlen...

"Minu Odessa"

Loone Ots. "Minu Odessa: minagi olin Arkaadia teel"

Ma ei tea, mis mul viimasel ajal viga on, et ei suuda raamatuid lugeda. See on nii kummaline. Juba paaril korral olen alustanud erilise entusiasmita ja siis on äkitselt täielik madalseis, mil ei taha sama raamatut kätte võtta, sest üldse ei kõneta. Ühel puhul tulin sellest ringist välja, et hakkasin nö jõuga uuesti lugema ja siis oligi taas jälle tore. 

Selle (ehk siis teise) kohta siin võin öelda, et ei olnud päris minu teetassike see raamat. Ootasin küll selle lugemist, aga kujutluses oli midagi muud. Pärast pisikest seisakut, kui jälle end lugema sundisin tunduski korraks, et on tore ja edeneb, aga siis kadus hoog jälle ära...

Antagu mulle andeks, aga natuke nagu üleolev või õpetav toon lugeja suhtes. Palju oli tsitaate, mõtteid, ütlusi erinevatest teostest, mis minu jaoks ei haakinud kuidagi ei Odessaga ega meeleoluga, olid justkui kontekstist väljas. (Autor nagu eeldaks, et kõik peavad olema lugenud samu raamatuid, mida tema ja hoobilt taipama, millest jutt. Ent kõik ei ole nii andekad!)
Vahepeal juba mõtlesin, et kustutan selle osa kirjutatust maha ja keskendun ainult positiivsele, kuna ei taha ülekohtune olla. Aga need siin on puhtalt minu mõtted, tunded ja arvamised ning keegi ei saa mind keelata neid välja elamast mu enda blogis.

 

Kahtlemata oli siin palju positiivset ning nauditavat. 

Meelde jäi mere lähedusest tingitud mere hingus või mere lõhn, pikad jalutuskäigud, Odessa elanikud - odessiidid, kõnelevad enamasti omapärast vene keelt, Potjomkini trepp oma 192 astmega, Odessa naljad ja huumorifestival Humoriina, jne. 

Siinkohal ka väike valik mulle meeldivatest nopetest:

Ma ei armasta veini ja olen joonud moepärast kolm väikest näidiseklaasi. Kaine peaga on palju parem kõike enda sisse lasta ja meelde jätta.

 

Minu jaoks on teater püha koht.

Kui teatrisse lähen, siis maksimaalse lugupidamisega. Elementaarne, et teatris ollakse vait ja keskendutakse sellele, mis laval. Seal olijaid segada ei tohi. Kui lavastus ei meeldi, siis kirjuta hiljem lavastajale kuri kiri, aga ära oiga väljakutsuvalt, nii et lauljad kuulevad. Nemad täidavad lavastaja tahet. /.../

Nüüd on lilleheide keelatud. See-eest ei ole saalis enam endist rahu. Eriti kui istud rõdul, nii et all toimuv on nagu peo peal. Inimesed muudkui sebivad telefonis. Keset lüürilist piano't tuleb kellelegi sõnum ja kohe peab ka vastama. Pimedas saalis on ka üks sisselülitatud telefon silmipimestavalt ere. /.../

Algul ma piinlen. Oi, kuidas piinlen. Siis meenub Jaapani 17. sajandi poeet ja filosoof Kenko. Tema on öelnud, et kui õilis mees ei suuda olukorda muuta, siis õilis mees vaikib. Vaikin minagi õilsa mehe moel ja püüan asjast üle olla. Kavaga saab muide külgedel olevaid välke varjata. Vaja oleks muidugi kahte kava või silmaklappe nagu vanasti voorimehehobustel, et nad autot ei kardaks.

 

... sel aastal [1918] liikus üle kogu maakera kohutav gripiepideemia. Ilmasõjast nõrgestatud eurooplasi langes nagu loogu ja üle ilma suri hinnanguliselt kuni 5 protsenti maailma rahvastikust, kuni 100 miljonit inimest. Gripp röövis näiteks tolle aja maailma kuulsaima skulptori Auguste Rodini ja Austria maalikunstniku Gustav Klimti, aga ka eestlaste suure helilooja Rudolf Tobiase.

Üks gripiohver oli Vera Holodnaja. Ta ei elanud 25 aastasekski. [Vene impeeriumi esimene tõeline filmitäht]

Esimene advent. Pean vara tõusma, et sõita trammiga Odessa luterlikku püha Pauluse kirikusse, Kirhasse. Tahan olla juures, kui algab uus kirikuaasta ja süüdatakse jõuluootuse esimene küünal.

 /.../

Minu jaoks on püha Pauluse kiriku sisemus väga hele, väga moodne ja väga saksalik. Kaine luterlus. Punase (veri) värviga lahendatud altarimaal on kantud otse krohvile. Laes on sinisel taustal paat, mida võime ka kalaks kujutleda - needki Kristuse sümbolid.

Laul lõpeb. Olen võõras nägu ja mind on märgatud: kohe saadab keegi daam eestpoolt mulle jumalateenistuse korra. Arvan, et mul ei lähe seda vaja, aga selgub, et läheb küll. Odessa inimene on vene taustaga, näinud õigeusu müstilisi ja ilusaid teenistusi, talle on vaja midagi sarnast, et end mitte päris kerjusena häbeneda. Pastor kannab kahte värvi, kuldsest ja lillast brokaadist rüüd, mida meie kandi luterlus ei tunne. Osa laule on antifoonid, kus koor laulab ette ja kogudus kajab tagasi. Ka seda ei ole ma Eesti, Soome, Skandinaavia ega Saksa kirikutes kuulnud. Vahet aga pole. Jumal on üks ja koraalid ikka needsamad. Seekord laulab siis eestlane Odessa saksa kirikus vene keeles. See on põnev, sest lauluraamatus on nii vene tõlge kui ka saksa originaal, minul aga meeles eesti variant. Saan võrrelda. Filoloogile mõnus mõttetöö hingepuhastuse saateks.

Ma olen takerdunud sulnisse mittemidagitegemisse. Kõik ambitsioonikad plaanid, mida arvasin Odessas teoks saavat, tunduvad olevat kusagil kaugel ja kaetud minnalaskmise lõpmatu looriga. Selgub, et tänasida toimetusi saab homse varna heita küll. Kodus ei suudaks ma seda iialgi. /.../

Odessas olen tasapisi hakanud hedonistiks ehk kõrgema klassi elunautlejaks. Söön hommikust Türgi diivanil lösutades, raamat ühes, kohvikruus teises käes. /.../

 

Loen ja loen. Ah, kui magus on olla raamatu päralt vaheaegadeta, süüvida süžeesse ja juua suurte sõõmudega seda nektarit, mida suudab pakkuda tõeline kirjandus!/.../

Jalutan, poodlen, söön ja lähen õhtuti vanni. Mul on neli vannivahtu ja klaaskauss, kuhu puuvilju viiludeks lõikan. Võtan vannist kogu võlu, tassin koju kõiksugu lõhnavat kosmeetikat, küll koorijaid, küll geele, ja vaimustun, kui saan iga päev kasutada erinevat ollust./.../

Seni olen end pigem töösõltlaseks pidanud. Nüüd aga mõtlen, et äkki peakski hakkama elu vabamalt võtma.

 

Me oleme ise oma keele hoidjad. Ükski seadus ega amet ei pane meid hindama selget ilusat ja õiget emakeelt, kui me seda ise ei väärtusta. Väärtustagem siis. Täna /.../ ja igavesti - elagu eesti keel!"

"Minu Bulgaaria"

Janek Balõnski. "Minu Bulgaaria: magusad tomatid ja hapud viinamarjad"

Alustasin seda raamatut suure ettevaatusega. Olin eelhäälestatud, et raamatus on väga vähe (kui üldse) Bulgaariat. Enamasti saavad sellised eelarvamused lugemise käigus siiski kummutatud. Seekord päris nii hästi ei läinud..., kuigi ka hullult pettuma ei pidanud.
Põhiliselt on keskendutud ettevõtluse arendamisele Bulgaarias (firma StroyRent).
Seda kindlasti öelda ei saa, et raamatus Bulgaariat poleks. Nagu igas "Minu"-sarja raamatus oli ka siin seda just nii palju ja sellest vaatepunktist, mis kirjutajale oluline on tundunud. Oli loodust, toidu- ja muidu kultuuri, ajalugu ja poliitikatki ning muidugi bulgaarlasi.

Mõned näited ka, nagu ikka:

"Tere, tahame siia tänavale maad või ladu rentida, kas tunnete kedagi, kes pakub midagi?"

 

"Juba teine suurem tellinguklient osutub vargaks. Kiirelt kaovad ka mõned väiksemad tööriistad. Kõik see, mida Eesti kogemuse pealt riskide juhtimiseks ette valmistasime, ei ole kaugeltki piisav. Siin riigis ja siinse kuritegevuse puhul on vaja hoopis teised trikid ära õppida. See õppimine võtab meilt poolteist aastat ja kaotame 100 000 euro eest vara. Siis saame lekked pidama. Hilisematel aastatel ei kao ka kokku nii palju vara kui esimesel kahel aastal."

 

""Miks sa väljudes alati uksel endale risti ette lööd!" küsin temalt [Ionit'lt], kui restoranist väljume.

"Mis risti... ah see," ühmab ta ja jätkab, "See on minu lihtsustus, et meeles pidada nelja olulist asja: kas püksilukk on kinni, kas mobiil on vasakus rinnataskus, kas rahakott on paremas rinnataskus ja kas prillid on ees."
Seda öeldes puudutab ta käega uuesti vöökohta, otsaesist ning vasakut ja seejärel paremat rinnataskut."

 

"Keskmisel bulgaarlasel on minu arvates lausa suhtlemissõltuvus. Enne tööd saavad laotöölised bensiinijaamas tund aega varem kokku, et teha ühine hommikukohv ja lihtsalt omavahel suhelda. Tihti istutaske ka pärast tööd rohke suitsu ja kohviga koos, suuremad ja väiksemad ühisüritused, sünnipäevad, väljasõidud pealekauba.
Tihedalt käiakse läbi sisuliselt ilma alkoholita. Ei ettevõttepidudel, sünnipäevadel, pereüritustel ega pulmades voola alkoholi ojadena, nagu Eestis kombeks on. Purjus inimesi näeb harva ja mingit sellest põhjustatud agressiivsust ei kohta üldse. Sofias, kus on kaks miljonit inimest, tundsin juba esimestel kuudel ennast väga mugavalt isegi reede öösel läbi linna kõndides. Ei mingit lärmi, ei mingeid purjus kampasid nagu Tallinna vanalinnas. /.../ Viina võetakse enamasti ikka siis, kui eestlased või muud välismaalased kuskil omaette pidu peavad. Baaris või restoranis vaatavad kohalikud huviga, kuidas samasse lauda läheb juba mitmes pudel kanget ja jutt muutub üha valjemaks."

""Jou-jou, külalised! Tere tulemast pulma. Mina olen DJ Ivan ja hoian täna teie tuju üleval. Kõik tantsule!"
Seda ei pea bulgaarlasele kaks korda ütlema. Saal täitub tantsijatega ja nii kestab see kogu õhtu. Eestlaste moodi napsipidu ei toimugi. Veini kõrvale tellivad vaid väga vähesed endale pokaali rakia't. Toit on tantsuga võrreldes teisel kohal."

Lõpupeatükis saab sõna sõber Asko naine Estel, kelle mees samuti Bulgaariasse tööle läks (2005. a. sügisel).
"Üllatusime, et kuigi saime koos olla kõige rohkem ühe nädala kuus, tuli koos veedetud kvaliteetaega oluliselt juurde. Kui Asko koju tuli, saime nädal aega 24/7 koos olla ja lahus oldud aja kuhjaga tasa teha. Ma polnud varem taibanud, et Eestis igapäevaselt koos elades näed oma kõige kallimat inimest üldjuhul kas hommikuhämaruses või õhtupimeduses. Pole ime, et elevus ja rõõm teineteisest mattuvad väsimuse, rutiini ja enesestmõistetavuse raske koorma alla. /.../

Bulgaarias tundsin end kui madonna lapsega. Ma ei kohanud Sofia tänavail alguses küll ühtegi teist käruga või väikelapsega ema, kuid samas ei tundnud ma ennast hüljatu ega teisi inimesi häiriva isikuna, nagu mulle Eestis kaasmaalased mõista olid andnud. Kõik inimesed, kes Sofia tänavatel vastu tulid või mööda läksid, naeratasid mulle sõbralikult, kudrutasid bulgaaria keeles ja kiitsid lapse ilu, aitasid vankrit tõsta, lasksid mind esimesena poodi sisse või poest välja ehk tegid kõike seda, millest ma Eestis isegi unistada polnud osanud./.../

Harjusin positiivse tähelepanu keskpunktis olemisega nii ära, et Eestisse naastes tabas mind tõeline kultuurišokk. Kogesin oma nahal, et eestlased ongi võrreldes lõunaeurooplastega külmad, hoolimatud ja suurema osa ajast halvas tujus."

"Kokku maalitud"

Katrin Helend-Aaviku. "Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro: kokku maalitud"

Olen juba pikalt loetu lummuses, nii et väga raske on olnud järgmisi raamatuid (mis kahjuks ongi järjest pettumuse pojukesi valmistanud) kätte võtta.
Mulle väga sobis. Tajusin mulle sarnast ellusuhtumist, mõtteviisi, väärtushinnanguid. Seda juhtub üsna harva, et kohtan endale nii hämmastavalt lähedast lainepikkust. Tahaksin paljudele kirja pandud mõtetele kohe kahe käega alla kirjutada.

Väga teretulnud ja tervistav, et selline raamatusari nagu "Paar" on ellu kutsutud, siiani ei ole pidanud ma mitte üheski pettuma. Ja paarid on superägedad! Millised imelised, pikad kooselud ja abielud! Millised eeskujud!

Epp-Maria ja Jaagu kohta on raamatu autor Katrin Helend-Aaviku öelnud väga ilusasti ja tabavalt:
"Harmoonia ja tasakaal on läbivad märksõnad nii nende elus kui ka loomingus. Nad on alati samme sättinud oma südametunnetuse, sisetunde ja parema äranägemise järgi."

Siit, raamatust ja sellest imelisest paarist, õhkus erilist soojust, hoolimist, turvalisust, sellist ilusat armastust, millest suuresõnaliselt ei räägita, aga mis on olemas ja mis on tõeline. Selle koosluse paistel tunnevad end hoitute, tervete ja tugevatena ka nende lapsed. 
Siinkohal toon esile poeg Johannese sobivad mõtted:

"Ma tulen tervest perest ja arvan, et seetõttu on ka minu enda perekondlikud väärtused ja väärtushinnagud samasugused. Lähen vanemate hea energiaga kaasa.

"Üks asi, mida ema ja isa on oma eluga õpetanud, on luua enda maailm. Me ei saa maailma muuta, aga saame enda ümber luua maailma, kus meil on hea olla. Nad on alati julgustanud meid looma endale turvalist keskkonda, oma maailma.
Tänapäeval on maailm täis inimesi, kes kõik tahavad olla õpetajad, jagada valjuhäälselt õpetussõnu ja öelda, kuidas midagi tegema peab, aga ema ja isa ei tee seda kunagi. Nad elavad oma elu nii hästi kui suudavad, iluga ümbritsetult oma turvalise mulli sees, ja inspireerivad sellega paljusid. Ka meid, oma lapsi." 

Tõeliselt nauditav lugemiselamus!

Taaskord on tegemist raamatuga, millest tahaks pooled mõtted ümber kirjutada, et pärast uuesti üle lugeda... Või siis peaks raamatu päriseks endale soetama. Et aga antud postitust mitte kilomeetrite pikkuseks ajada, siis panen siinkohal punkti ja tsitaadid tulevad teinekord. 

Vaid üks hästi armas näide siia lõppu:

Epp Maria: "...mina unistan maiselt, aga Jaak unistab suurelt."

Juba oktoober?!?

Öelge mulle, palun, kuhu küll see aeg kaob?!? Ja miks ma ei jõua siia kirjutama?
Käes on oktoober! Oktoober!!! Mõistate - oktoober? See on juba sügis ju. Eile oligi täitsa sügisilm. Üsna esimene sel aastal või siis üks väheste sügisemoodi ilmade seas.
Täna hommikul tervitas meid taas päike ja see on i-me-li-ne! Las olla ja tulla siis sügis, kui ta on päikseline ja helge. Vihma ja hallust ma ei talu. Seepärast on kergelt õõvastav mõelda järgmisele täiesti mõttetule kuule aastas... Aga sellest me praegu ei räägi, eks!

Klõpsutasin siin ühel päeval aias pilte ja imestasin sealjuures, kuidas see galerii nii suvine ja värvikirev sai. No vaadake ise:

"Minu Vormsi"

Barbi Pilvre. "Minu Vormsi: Väinamere Twin Peaks" *

Ootasin ja samas kartsin "Minu Vormsi" lugemist.
Vormsi - armas väikesaar, mis on mind mitu korda ära võlunud ja kuhu tahaks ikka veel minna. Aga... pisut pelutas esi- või valvefeministiks tituleeritud autor... Peab nentima, et asjatult. Ajakirjanikule kohaselt jooksis jutt lobedalt ja sulg lippas kergelt, lausa lust oli lugeda.

Hästi olid balansis saareelu ja isiklik elu, seega tõeliselt mõnus lugemine. Kui tärnialust (*) teksti kirjutasin, siis meenus hüüumärki pannes, et selles raamatus oli ka väga palju hüüumärke. Tihtipeale väga küsitavates kohtades. Mõtlesin, et miks nii tavalist asja, mõtet, lauset hüüda vaja on. Kahjuks ei tule mulle praegu ühtegi näidet meelde.

Ja siis nüüd minu traditsioonilised suvalised (loe: mind kõnetanud) ja/või kohustuslikud (iseloomustavad) nopped raamatatust:

Ehituspoodidega on ennast hea kurssi viia ka siis, kui keegi teine teeb remonti. Naistele läheb see kalliks maksma, kui eputada oma oskamatusega remonditööde valdkonnas, kuigi see võib töömeestele meeldida. Kinni maksab loll linnast pärit naine selle nalja nagunii. Võimalusi hindu üles bluffida on kümneid ja kui kellelgi just raha puu otsas ei kasva, on teinekord mõtet lehitseda kasvõi ehituspoodide pakkumisi ja neid võrrelda, enne kui olla nõus esimese hinnaga.

Sellist olukorda, et kõik töötab ja on korras, ma maakodus õieti ei teagi. Maaelu tähendabki pidevat jama olmega ning võimalike remondilahenduste ja abiliste leidmist. Kui loed reklaame, tunduvad lahendused lihtsad, poes muutub võimaluste paljususe tõttu asi keerulisemaks ning kõige keerulisem ja kallim on töömees leida.

Kui ma olen maal, siis tundub eriti elukauge jutt digiajastust, töö muutumisest või kadumisest ja sellest, et seniseid oskusi pole enam vaja ja tuhanded töökäed jäävad rakenduseta. Kus need töökäed siis on, paluks! Eesti on lagunevaid majapidamisi täis ja vähemalt kuni toimib elu maal, pole küll karta, et lihtsaid oskusi enam vaja ei lähe.

...- eestlaslik komme on ju vanu asju mitte ära visata, vaid maal kuskile kuuri alla sokutada. Mõni asi sinna jääbki, aga teinekord on ühe vana teise uus ja Vormsil on suvel paar korda Rälbys ja Hullos korraldatud ka vanakraamilaatasid.

Vormsil juhtub isegi avariisid, kui joobes juht on valinud vale sõidukiiruse. Hullos oskab üks noor juht kurvis sellise kiiruse arendada, et auto lendab puud vahele paari meetri kõrgusele kinni. Uljas juht, saarele küll tulnud nooruk, hukkub. Kaassõitjad, kohalikud noored, pääsevad haiglaraviga. Kohal käib helikopter ja päästeteenistus teeb, mis suudab. Autot puu otsas igal pool juba ei näe, käime lapsega seda imet uudistamas, enne kui masin tükkideks võetuna alla saadakse.

Kuni saar on rannarootslaste oma, kuulub meresõit selle argipäeva. Teise maailmasõjaga muutub kõik, sest saarest saab range piiritsoon. Rahval on meresõit keelatud ning paadid inimestelt ära korjatud ja hävitatud. Pärast sõda on Vormsi saare ja mandri vahel juhuslik ühendus, mida peab mandrilt pärit kaluriartell. 1956ndast on ühendus regulaarne.  

Poliitilised võitlused on Vormsil vägagi isiklikud ja tulised, erinevalt suurtest poliitilistest kogudest, nagu Tallinna linnavolikogu või riigikogu. Suure poliitikas on avalikkuse ees esitatavad rituaalid ja isiklikud suhted kaks eri tasandit. Poliitika ei pea sealjuures rikkuma inimsuhteid. Vormsil see nii kindlasti ei ole, saarel on poliitiline isiklik, on meie ja nemad, head ja kurjad jõud. /.../
Kui kümme aastat tagasi korraks kohalikku poliitikasse süvenen, kaob ära aga kogu saare müstika, välja tulevad inimlikud huvid, sageli vastandlikud nagu igal pool poliitikas. Selle tagajärg on suvepuhkuse asemel vaid peavalu ja rikutud suhted. Oodatakse, et ma asun paljastama kellelegi vastumeelseid tegusid ja inimesi.
Väike Bullerby muinasjutt kukub kokku ja ilmnevad Twin Peaksi tumedad vibratsioonid.

Vormsi vald on igati aktiivne, aga kui inimesi vähe, siis on ka ettevõtmised väikesed. Kohalikku rannarootsi kultuuripärandit hoiavad elus hiiu kandle mängu harrastajad, kes kogunevad suvel pillilaagrisse kui käsitööinimesed. Vormsi pensionäridel on oma seltsing, käiakse ka saarelt väljas ekskursioonidel.Saarel on noortetuba, et noortel oleks kokkusaamise koht ja nad ei peaks bussiputkas hängima.
Vormsile on tulnud regulaarsed filmiõhtud, ikka on ka kontserte. Rahvamajas käib koos rahvatantsurühm, mis on oma esinemistega jõudnud koguni Mehhikosse ja osaleb Tallinnas tantsupeol.

* Liiga kaua pole ma siia ühtegi raamatupostitust teinud. Eksite, kui arvate, et ma üldse lugenud pole. Kaugel sellest! Lihtsalt ei jõua, ei leia aega, et kirjutada. Nii see on, kui on taas vaja tööl käia ja aias on veel toimetamist ja metsagi tahaks veel jõuda. Aga tasapisi püüan seda viga nüüd parandama hakata.

Kui päev saab rikutud...

Olen hämmeldunud ja šokeeritud ...

 

Minu mets. Emotsionaalselt minu. Lapsepõlvest saati sarnane. Armas. Ilus. Müstiline. Alles ta oli ja nüüd on läinud... 

Ma ei ole siiani olnud eriline puude kaitsja ja kallistaja, aga kui ma nüüd oleksin teadnud, siis oleksin end küll puu külge kinnitanud. Kahjuks ei teadnud, et nii barbaarselt looduskaitsealust metsa rüüstatakse. Ma ei tea kes. Võib-olla ongi kõik õige ja ametlik, aga ikkagi hing on haige ja nii paha tunne on...

Kahe nädala eest olin rõõmus ja õnnelik sellesama metsa üle. Mustikad, pohlad, ilus raba ja järv. Jah, raba ja järv on alles, mustikaid ja pohligi oli täna veel, aga see maaliline, müstiline metsatee sinna on varemetes, laastatud... Olen üdini kurb... 

Lohutusfoto suvest

Nii väga tahaks loota, et siiski koristatakse see oksarisu ära ja jääb ilus lage metsaalune (ikkagi ju looduskaitsealune paik!), aga kardan, et kõik jääbki selliseks mudruseks, kuna meil ju puudub heaperemehelik metsamajandamine...

Leedu, minu Leedu:)

Kui kasutada meie nüansirikast eesti keelt, siis olen hirmus õnnelik ja kohutavalt tänulik, et suve lõpus õnnestus käia ka ühel vahval välisreisil. See oli ka ainus reis, mille meie reisikorraldaja (Bohemian Travel) sel hooajal tegi! Sihtkohaks rikka ajaloo- ja kultuuripärandiga Leedu.
Siit tuleb järjekordne pildipostitus. (Ei teagi, miks pole seda veel avaldanud?!? Ju siis mõtlesin veel fotosid lisada või teksti kribada. Aga täna arvan, et sobib ja aitab nii küll).

Pakruojise mõis

Lillefestival Pakruojise mõisa territooriumil

Sarnaseid vahvaid kujukesi leidus mitmeid

Ristimägi

Klaipedas rajatakse kirikut

Klaipeda - Memel - saksa(lik) linnake

Kura sääre liivaluited

Võrratu Nida

Maskikandmine Leedus  oli kohustuslik (Ka Kaunases)

Kernave kirik

Kernave - keskaja tähtsaim linnus ja Leedu esimene pealinn