31. oktoober 2020

"Minu Odessa"

Loone Ots. "Minu Odessa: minagi olin Arkaadia teel"

Ma ei tea, mis mul viimasel ajal viga on, et ei suuda raamatuid lugeda. See on nii kummaline. Juba paaril korral olen alustanud erilise entusiasmita ja siis on äkitselt täielik madalseis, mil ei taha sama raamatut kätte võtta, sest üldse ei kõneta. Ühel puhul tulin sellest ringist välja, et hakkasin nö jõuga uuesti lugema ja siis oligi taas jälle tore. 
Selle (ehk siis teise) kohta siin võin öelda, et ei olnud päris minu teetassike see raamat. Ootasin küll selle lugemist, aga kujutluses oli midagi muud. Pärast pisikest seisakut, kui jälle end lugema sundisin tunduski korraks, et on tore ja edeneb, aga siis kadus hoog jälle ära...
Antagu mulle andeks, aga natuke nagu üleolev või õpetav toon lugeja suhtes. Palju oli tsitaate, mõtteid, ütlusi erinevatest teostest, mis minu jaoks ei haakinud kuidagi ei Odessaga ega meeleoluga, olid justkui kontekstist väljas. (Autor nagu eeldaks, et kõik peavad olema lugenud samu raamatuid, mida tema ja hoobilt taipama, millest jutt. Ent kõik ei ole nii andekad!)
Vahepeal juba mõtlesin, et kustutan selle osa kirjutatust maha ja keskendun ainult positiivsele, kuna ei taha ülekohtune olla. Aga need siin on puhtalt minu mõtted, tunded ja arvamised ning keegi ei saa mind keelata neid välja elamast mu enda blogis.
 
Kahtlemata oli siin palju positiivset ning nauditavat. 
Meelde jäi mere lähedusest tingitud mere hingus või mere lõhn, pikad jalutuskäigud, Odessa elanikud - odessiidid, kõnelevad enamasti omapärast vene keelt, Potjomkini trepp oma 192 astmega, Odessa naljad ja huumorifestival Humoriina, jne. 
Siinkohal ka väike valik mulle meeldivatest nopetest:

Ma ei armasta veini ja olen joonud moepärast kolm väikest näidiseklaasi. Kaine peaga on palju parem kõike enda sisse lasta ja meelde jätta.
 
Minu jaoks on teater püha koht.
Kui teatrisse lähen, siis maksimaalse lugupidamisega. Elementaarne, et teatris ollakse vait ja keskendutakse sellele, mis laval. Seal olijaid segada ei tohi. Kui lavastus ei meeldi, siis kirjuta hiljem lavastajale kuri kiri, aga ära oiga väljakutsuvalt, nii et lauljad kuulevad. Nemad täidavad lavastaja tahet. /.../
Nüüd on lilleheide keelatud. See-eest ei ole saalis enam endist rahu. Eriti kui istud rõdul, nii et all toimuv on nagu peo peal. Inimesed muudkui sebivad telefonis. Keset lüürilist piano't tuleb kellelegi sõnum ja kohe peab ka vastama. Pimedas saalis on ka üks sisselülitatud telefon silmipimestavalt ere. /.../
Algul ma piinlen. Oi, kuidas piinlen. Siis meenub Jaapani 17. sajandi poeet ja filosoof Kenko. Tema on öelnud, et kui õilis mees ei suuda olukorda muuta, siis õilis mees vaikib. Vaikin minagi õilsa mehe moel ja püüan asjast üle olla. Kavaga saab muide külgedel olevaid välke varjata. Vaja oleks muidugi kahte kava või silmaklappe nagu vanasti voorimehehobustel, et nad autot ei kardaks.
 
... sel aastal [1918] liikus üle kogu maakera kohutav gripiepideemia. Ilmasõjast nõrgestatud eurooplasi langes nagu loogu ja üle ilma suri hinnanguliselt kuni 5 protsenti maailma rahvastikust, kuni 100 miljonit inimest. Gripp röövis näiteks tolle aja maailma kuulsaime skulptori Auguste Rodini ja Austria maalikunstniku Gustav Klimti, aga ka eestlaste suure helilooja Rudolf Tobiase.
Üks gripiohver oli Vera Holodnaja. Ta ei elanud 25 aastasekski. [Vene impeeriumi esimene tõeline filmitäht]

Esimene advent. Pean vara tõusma, et sõita trammiga Odessa luterlikku püha Pauluse kirikusse, Kirhasse. Tahan olla juures, kui algab uus kirikuaasta ja süüdatakse jõuluootuse esimene küünal.
 /.../
Minu jaoks on püha Pauluse kiriku sisemus väga hele, väga moodne ja väga saksalik. Kaine luterlus. Punase (veri) värviga lahendatud altarimaal on kantud otse krohvile. Laes on sinisel taustal paat, mida võime ka kalaks kujutleda - needki Kristuse sümbolid.
Laul lõpeb. Olen võõras nägu ja mind on märgatud: kohe saadab keegi daam eestpoolt mulle jumalateenistuse korra. Arvan, et mul ei lähe seda vaja, aga selgub, et läheb küll. Odessa inimene on vene taustaga, näinud õigeusu müstilisi ja ilusaid teenistusi, talle on vaja midagi sarnast, et end mitte päris kerjusena häbeneda. Pastor kannab kahte värvi, kuldsest ja lillast brokaadist rüüd, mida meie kandi luterlus ei tunne. Osa laule on antifoonid, kus koor laulab ette ja kogudus kajab tagasi. Ka seda ei ole ma Eesti, Soome, Skandinaavia ega Saksa kirikutes kuulnud. Vahet aga pole. Jumal on üks ja koraaid ikka needsamad. Seekord laulab siis eestlane Odessa saksa kirikus vene keeles. See on põnev, sest lauluraamatus on nii vene tõlge kui ka saksa originaal, minul aga meeles eesti variant. Saan võrrelda. Filoloogile mõnus mõttetöö hingepuhastuse saateks.

Ma olen takerdunud sulnisse mittemidagitegemisse. Kõik ambitsioonikad plaanid, mida arvasin Odessas teoks saavat, tunduvad olevat kusagil kaugel ja kaetud minnalaskmise lõpmatu looriga. Selgub, et tänasida toimetusi saab homse varna heita küll. Kodus ei suudaks ma seda iialgi. /.../

Odessas olen tasapisi hakanud hedonistiks ehk kõrgema klassi elunautlejaks. Söön hommikust Türgi diivanil lösutades, raamat ühes, kohvikruus teises käes. /.../
 
Loen ja loen. Ah, kui magus on olla raamatu päralt vaheaegadeta, süüvida süžeesse ja juua suurte sõõmudega seda nektarit, mida suudab pakkuda tõeline kirjandus!/.../
Jalutan, poodlen, söön ja lähen õhtuti vanni. Mul on neli vannivahtu ja klaaskauss, kuhu puuvilju viiludeks lõikan. Võtan vannist kogu võlu, tassin koju kõiksugu lõhnavat kosmeetikat, küll koorijaid, küll geele, ja vaimustun, kui saan iga päev kasutada erinevat ollust./.../

Seni olen end pigem töösõltlaseks pidanud. Nüüd aga mõtlen, et äkki peakski hakkama elu vabamalt võtma.
 
Me oleme ise oma keele hoidjad. Ükski seadus ega amet ei pane meid hindama selget ilusat ja õiget emakeelt, kui me seda ise ei väärtusta. Väärtustagem siis. Täna /.../ ja igavesti - elagu eesti keel!"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar