Korilase pidupäevad!:)

Väike fotopostitus suvisest lemmiktegevusest - korilusest. Metsad on täis mustikaid. Ja aiaski mammud muudkui valmivad. Lõpetuseks pärn, siis, kui ta veel täies õiteilus oli ja saak kuivamas.
Kaunist suve jätku! Loodame, et ilm jälle kõike ära ei nöögi.

Päike, tuul ja merevesi - need me sõbrad kolmekesi

Siit tuleb nüüd üks südasuvine heietus. Rubriigist: vingun ja virisen. Pealkiri on eksitav:)
Polegi sel kuul blogisse ühtegi rida kirjutanud. Nii et see on ka ühtlasi vigade parandus:)

Ma ei tea, kuidas teistega lood on, aga mul on juba esimesel puhkusepäeval tunne, et kohe saab puhkus läbi... Draama, traagika missugune! Ja juba ma nukrutsen, ilma, et oleksin nautima hakanudki.
Aga mis siin ikka nii väga nautida. Kui olen linnas, siis tundub, et raiskan aega, sest maal kõik põleb, st et tuhat ja üks tööd tahab tegemist - muru niita, aiamaa kasta, peenrad rohida, umbrohi kitkuda, põõsaalused, aiaäärsed ja -tagused niita, marjad, piparmünt, pärnaõied jne korjata... Kui olen maal, siis mõtlen, et linnakodus lilled kõrbevad, neid oleks vaja kasta, oleks vaja koristada, kraamida, remonti teha, õmmelda jne.
Puhkamine ja mängimine ei kuulugi nagu puhkuse repertuaari. Sest ikka, nagu eestlane muiste, puhkus ja nautimine on saadanast. Töö on see mis õilistab ja õndsaks teeb! Kõik ju rabavad ja rügavad. Julge sa öelda, et ma nüüd olen niisama ja midagi ei tee. Kus sa sellega, siis lintšitakase sind ära.
Ometi näen ma (sotsiaalmeediast), et mitmed naudivad kaunist Eestimaad, rännates ringi ja viibides mererannas. Kas neil pole töid teha, küsin ma karmil toonil. Mis ringihulkumine see on?
Mul on juba teine puhkusenädal lõpukorral. Pool juulikuud on läbi. See tähendab, et ka pool suve on läbi. Vähemalt selline tunne on mul alati olnud.
See kevadsuvi on olnud tegelikult nagu üks suur puhkus pisukese tööga. Ja mul on tohutu, lausa kohutav vastumeelsus saabuva sügise ees, kui peab jälle päev päeva kõrval tööl käima hakkama, iga Jumala päev... Oi, kuidas ma ei taha... Nii ma ei suuda ka üldse puhkust nautida. On tunne, et peab ennast kogu aeg tagant piitsutama, et valmistuda tööeluks.
Olengi pea iga hommik ärganud 6.30, et saata mees tööle. Ikka mõtlen, et mul ju puhkus ja pärast magan edasi, aga võta näpust. Selleks ajaks on uni läinud ja tuhat muud toimetust ees ootamas.
Ja ikka on tunne, et kõik on tegemata ja midagi ei jõua.
Vaat' selline melanhoolik olen praegu.
Aga täna käis mul sõbranna külas. Korjasimegi pärnaõisi ja piparmünti ja herneid... Mõnus!
Päike soojendas (lausa küpsetas!), tuuleke jahutas veidi. Ainult merevett ei olnud.
Ehk järgmisel nädalal saab ka merele ja mere äärde. Plaan on igatahes üks saar vallutada:)
Ega ma ju tegelikult ei ole eriline merefänn. No ses mõttes, et iga hinna eest end laintesse heidaks, aega, kohta ja ilma valimata. Kaugel sellest. Ainult siis, kui väljas on 30+ kraadid, tahaks kaelani vette. Aga sellist ilma on meil siin väga vähe ja harva. Ja enamasti olen siis ikka merest kaugel.
Päike on tore, aga liigselt tema paistel peesitamine kahjulik. Tuul on mõnus, kui ta kuuma ilmaga jahutab, aga nagu juba mainisin, selliseid ilmu meil ju peaaegu pole. Seega enamasti on tuul külm ja vastik, mis paneb kraed püsti  ja kapuutsi pähe tõmbama. Sel aastal kuidagi eriti.
Sai selline peibutuspealkiri pandud, aga jutt oli heitlik nagu eestimaine ilm.
Olge mõnusad! Ja nautige Eestimaa suve!